Asjalood

Kuskil juuli alguses teatas Heiko mulle, et kui soovin, on mul võimalus Inglismaale tööle minna. Asi tundus päris intrigeeriv, eriti kuna mul siin Eestis rabamisest täiesti kõrini oli. Saatsin CV ära ja sain vastu informatsiooni sellest, mida töökoht endast kujutab. Pakutav palk polnud eriti suur ja alguses mõtlesin, et lähen niisama sinna intervjuule ning ei kavatse mingil juhul Inglismaale sõita.

Seal aga asjalood muutusid, kuna pakkumine oli üsna huvitav. Põhipalgale lisandusid veel kvartaalsed preemiad ja aastalõpu preemia. Aasta pärast tehakse töö- ja koolitulemustest järeldused ja tõstetakse palka.

Ja see ongi teine tore aspekt - ma saan koolis käia. OK, ma ei õpi küll midagi üliintellektuaalset, eesmärgiks on kõigest ACCA sertifikaadi omandamine, aga kui sellist võimalust pakutakse, siis oleks tobe ära öelda. Ehk saab rahaga ka kuidagi hakkama.

Kui ma emale ütlesin, et minna tahan, siis asus ta kohe aktiivselt kurvastama ja ka mina hakkasin kohe mõtlema, et kuidas ma siis kõik sõbrad maha jätan. Aga kuna kõik needsamad sõbrad (OK, peaaegu kõik) leidsid, et ma ikka kindlasti minema peaks, siis otsustasingi minna.

Mu vennake, kes nüüd korteri endale saab, on muidugi eriline aktivist ja ei suuda ära oodata, millal ma minema hakkan. Helistab teine iga päev ja uurib, kas ma ikka sõidan minema.

Nii ma selle tööpakkumise otsa sattusin ja nüüd on võimalik siit lugeda palju väikseid detaile planeerimise kohta ja lõpuks ehk kunagi ka selle kohta, kuidas ma Telfordis tegelikult hakkama saan.