Mida Kriga veel tehtud sai - põldude vahel

Tere visad inimesed, kes veel ikka viitsivad siia vaadata!

Hallooo!

Hmmm... tühjus!

Ahh, tühiasi. Ma pole ennast kunagi lasknud segada pisiasjast, et inimesed mind ei kuula, kui ma räägin, nii et ei tasu seda ka kirjutamisel takistusena võtta. Seega tuleb siit kaua aega vindunud kirjeldus sellest, kuidas me Kriga pühapäeva ja esmaspäeva veetsime.

:::::

Nagu ma ilmselt juba korduvalt maininud olen, on pühapäev selline kahtlane päev, kus ainult kõige suuremate pingutustega õnnestub Shifnalist minema saada. Seega otsustasime jalad selga võtta ja vaadata, kui kaugele jalgsi välja jõuab. Brian (järjekordne töökaaslane siis) väitis kunagi, et Shifnalist ei vii isegi ühtegi jalgrada kuhugi välja ja kuna mina usun seda, mida inimesed mulle räägivad, siis kõndisime Kriga niisama mööda Shifnali tänavaid ja nautisime mõnusat ilma. Kri pildistas oravaid (kus pildid on, Kri?) ja vist midagi veel, mis mul praeguseks juba ununenud on. Raina oli meile pannud ka sotsiaalkohustuse, et me raudteesilda pildistaks, aga see kadus totaalselt meelest.

Nii, kõnnime siis sihitult majade vahel ringi, kohtame pidevalt ühte-ja-sedasama vanapaari, kes ilmselt arvasid, et me neid jälitame ning jõuame lõpuks sildini, mis väidab, et tema juurest algab public footpath ja otsustame põldude vahele seiklema minna. Ja kui ma ütlen põldude vahele, siis ma mõtlen põldude vahele. See rada ei viinud absoluutselt mitte kuhugi ja kutsus esile viiteid pullidele, kes kindlasti kuskilt puude varjust meid jälgivad.

Teie suureks kurvastuseks tuleb tunnistada, et pulle me ei näinud. Isegi ühtegi lehma või õnnetut lammast ei hakanud silma. Esimeseks suuremaks avastuseks oli maisipõld, kuhu pooled tõlvikud millegipärast talve üle elama olid jäetud ja surnud vares, kes posti otsa kinnitatud oli. See vares oli tõeline (ja peaaegu et ainuke) vaatamisväärsus terve meie kahe-kolmetunnise matka juures.

Ronisime üle miljoni aia, kuulsime kaugustest laste kisa ja otsustasime lõpuks mingi oja juurest tagasi keerata. Seal tundus olevat rada, mis umbes õiges suunas läks ja nii astusime mööda seda edasi. Siinkohal oleks ilmselt õige hetk mainimaks, et minu orienteerumisvõime võõraste põldude vahel on umbes-täpselt null. Mul oli küll teatav aimdus, kus me olime, aga nagu natukese aja pärast selgus, ei kattunud see vähimalgi määral sellega, mida Kri meie asukohast arvas.

Vaidlesime temaga natuke sellel teemal ja jätkasime matka mööda tema valitud rada. Ja siis me kõndisime...

ja kõndisime...

ja kõndisime...

ja kõndisime natuke veel...

ja siis astusime veel miljon sammu...

ja nägime lõpuks ühte maja. Kri kui sotsiaalne isiksus läks kohe ja küsis aias olevalt mehelt, kuskandis Shifnal ka olla võiks, samal ajal kui mina seisin tagaplaanil ja tegin nägu, et ma tean küll, kus ma olen, aga las ta siis suhtleb inimestega. Mees tahtis meid alguses üle põldude juhatada, aga siis vaatas, et meil polegi kummikuid jalas ja suunas meid hoopis maantee poole. Mis oli tema poolt väga hea otsus - kummikud või mitte, tegemist oli värskeltküntud kartulipõlluga kliimas, kus iga päev üks korralik sahmakas vihma alla sajab. Me oleks siiani seal põllul oma jalanõusid mudast välja kaevamas.

Pärast seda ei võtnudki enam kaua aega, kui me maantee äärde jõudsime ja hakkasime seda mööda Shifnali poole marssima, samal ajal üritades paaniliselt mitte auto alla jääda. Sest ma ei tea, kas olen seda maininud, aga Inglismaa maanteedel on teeservad olematud - niipea kui asfalt lõpeb, algab kas võsa, küngas või lambaaedik. Jah... nüüd hakkasime lõpuks ka lambaid nägema. Plaanisin vaikselt ühe kaasa võtta, et meie muru ära pügada, aga nad olid niivõrd rumalate nägudega, et ei tahtnud sellist oma akna taga näha. Ja puudus ka täpne aimdus (vähemalt minul), kui kaugel kodu ikkagi täpselt on, s.t. kui kaugele rabelevat rumalat lammast tassida tuleks.

Üllatavalt kombel (jällegi, vähemalt minu jaoks) jõudsimegi varsti tagasi sinna, kust oma põllumatka alustanud olime. Ja sealt koju ma juba oskasin minna!