Iga taim, mis torgib, ei ole veel roos.

Tänane hommikupoolik oli pühendatud aiandusele. Kuna meil juba peaaaegu nädal aega kevad on (weather.com'i väitel on meil praegu 13 kraadi sooja), hakkas meie aia hale väljanägemine mind häirima. Eile ASDAs käies uurisin aiandusriiulit ja tulin tulema aiakühvli ja mingi kahtlase hargiga ning kahe paari töökinnastega. Hommikul jõime kohvi ära ja läksime aeda sonkima.

Varsti sai selgeks, et aiandus pole üldse nii lihtne, kui esmapilgul arvata võiks. Esiteks surid jalad pidevast kükitamisest ära, siis keeldus umbrohi mullast välja tulemast ja igasugused vihmaussid ja keldrikakandid, kes võilillede alt välja ilmusid, olid ka üsna jubedad. Ja kõigele sellele lisandus veel üks probleem: ma pole just eriline aiandusvirtuoos ja ka Raina teadmised ei hiilga selles vallas. Nii juhtus, et kükitasime tükk aega mingi puhma ümber ja torkisime teda kühvliga ning üritasime otsustada, kas on lootust, et ta tulevikus ilusti õitsema hakkab.

Ma tean muidugi tarkusetera, et kui teda raske kätte saada on, siis ta on umbrohi, muidu on tegemist aiandusliku taimega, aga selle teooria kasutamine on üsna keerukas. Kui sa asja juba korra üles kaevanud oled, siis on teda üsna raske uuesti kasvama saada (kui ta muidugi umbrohi ei ole). Mul on kahtlane tunne, et meie maja ümbritsev tulbipopulatsioon vähenes meie aianduse tulemusena umbes poole võrra. Sellisest uurimisest tulenes ka tarkusetera, mida pealkirjana kasutasin. Muide, selle torkiva asja, mis roos polnud, kaevasin enamasti siiski välja.

Tuleb tunnistada, et meie maja ümbrus näeb nüüd pisut parem välja. Kui keegi meile veel kitse ka laenaks, et muru pügatud saaks, oleks asi juba päris ilus. Tulge vaatama!