Mida küll öelda?

No mitte midagi ei oska kirjutada, kuna absoluutselt mitte midagi põnevat pole juhtunud. Esmaspäeval käisin koolis ja olen sellest ikka veel väsinud. Eile veetsin päeva meie remonditavas kontoris ja nautisin seinavärvi omapärast aroomi. Õhtul tulin koju ja hakkasin Corporation Taxi raamatut lugema. On see aga alles põnev lugemisvara. Kas te teadsite, et 'taper reliefi' määr on erinev sõltuvalt sellest, kas su kasum on £10,000 - £50,000 või £300,000 - £1,500,000? Ja et kunagi oli määr mõlemal puhul 1/40 aga nüüd on ta 19/400 või 11/400? On ju põnev raamat? [palun ärge küsige minult, misasi on 'taper relief'. Saan sellest isegi ainult ääri-veeri aru.]

Täna võtsin tööl telefoni vastu ja suunasin seda Billi taga ajades ühest toast teise. Ma saan aru küll, et see ei tundu erilise saavutusena, aga te pole kunagi ühtegi telefonikõnet meie aparaatidega vastu võtnud. Nad näevad küll välja nagu üsna modernsed asjandused, aga millegipärast pole absoluutselt kuulda, mida sulle teisest otsast räägitakse. Kui mõnikord meie toast mõne kõne olen pidanud tegema, siis nõuan alati totaalset vaikust ja keegi ei tohi hingata ka sellel ajal kui mina teiselt poolt kostvat vaikset pominat deśifreerida üritan. Ja kui see keegi siis veel ka oma nime ja soovi puterdab... Äärmiselt meeldiv tegevus see telefonidele vastamine!

Selline on lühikokkuvõte minu säravast elust välismaal. Lippan nüüd vaatama, mille rabavaga see taper relief veel vahepeal hakkama saanud on!