Kraanikausis
Saabun mina laupäeval Birminghamist koju ja hakkan teed tegema. Kallan veekeedukannu vanast veest tühjaks ja lasen uue sisse ning avastan järsku, et midagi on valesti - vesi keeldub kangekaelselt kraanikausist lahkumast. Sorgin augus sõrmega, et kas on mingi tükk sinna ette jäänud. Ei ole! Otsustan natuke oodata, küll ta ära valgub... siis saab täpsemalt uurida, mis tal viga on.
Teen endale teed, vaatan natuke telekat, loen raamatut ja käin iga natukese aja tagant piilumas, kas kraanikausis on muudatusi toimunud. Ei midagi!
Lõpuks vedasin kõik nõud üles ja pesin nad vannitoas ära (Oh helged ülikoolimälestused! Kas mäletate, kui palju aega Riia maanteel vannitoas nõusid pestes ära veeta sai?), sorkisin veel natuke kraanikausis ja kobisin magama, arvates, et küll ta hommikuks ära nirisenud on.
Oli ta jah! Mitte midagi polnud muutunud peale selle, et kuskilt oli kraanikauss välja otsinud rasvajäänused, mis kaitsekihina tema veealust osa katsid (olge õnnelikud, et mul fotokat pole, muidu oleks teile kindlasti pilte teinud). Millalgi päeva jooksul lippasin poodi ja ostsin sealt mingit Mr Muscle'it, mis lubas ka läbi seisva vee kõik ummistused kõrvaldada. Sättisime ennast Rainaga kraanikausi juurde valveseisangusse ja kallasime kogu kraami torust alla. Või noh, see oli plaan! Torust alla läks heal juhul veerand sellest sogast, ülejäänu jäi kraanikausi põhja ülbelt laiutama. "Ahhhaaa! Ummistus on järelikult üsna äravooluaugu läheduses!" oli minu geniaalne avastus, aga kasu temast midagi ei olnud, sest selle happesodi sisse sõrmega torkima küll ei tahtnud minna.
Kuna pudeli peal oli instruktsioon kraamil 30 minutit kuni ööpäev seista lasta, jätsin ta rahule ja tegelesin millegi muuga. OK, peaaegu rahule, kuna käisin ikka aeg ajalt natuke piilumas ka. Tuleb tunnistada, et kui midagi muutus, siis ainult hullema poole.
Ka esmaspäeva hommikuks polnud kraanikausis midagi muutunud ja ma hakkasin vaikselt närviliseks muutuma, sest trepist jooksmine on küll hea treening, aga igal hommikul kohvi saamiseks seda küll teha ei viitsi. Õnneks veetsime esmaspäeva koolis ja seega ei saanud ma õhtul iga poole tunni tagant jõllitamas käia, et kas on kraanikauss mingi ime läbi tühjaks saanud.
Teisipäevaks oli meie kannatus otsas ja kuna ka kõigi urgaste hoolikas läbiotsimine ei paljastanud, et meil kodus vaakumpump oleks, käisin lõunapausi ajal poest läbi ja ostsin ühe. Tegelikult otsisin neid tükk aega taga ja hakkasin juba lootust kaotama, kui nad lõpuks kuskilt rehade alt kastist leidsin. Seal oli isegi kahte erinevat suurust valida, aga ma otsustasin, et ega see väike pump meie suure ummistuse peale ei hakka ja võtsin suurema.
Õhtul käärisime käised üles ja asusime kraanikausi kallale. Selleks ajaks oli ta endale juba päris korraliku kaitsva rasvakihi peale kasvatanud, mille külge pump ennast küll korralikult kinni imes, aga hakkas siis rõõmsalt mööda kraanikaussi edasi-tagasi uisutama. Lisaks oli meie suurel pumbal ka suur imemisjõud ja kui sa ta siis äravoolutoru kohalt (või selle lähedusest, kuna libedas kraanikausis on raske seda iminappa fikseerida) lahti tirisid, lendas happelist ja paar päeva seisnud vett igas suunas. Boonusena hakkas see happeline vesi loksutamisel vahutama ja seega polnud kraanikausi põhja, seega ka äravoolutoru asukohta, enam näha.
Seega ilmnes üsna varsti, et nii ei saa asi edasi minna ja kraanikauss tuleb veest tühjaks ammutada. Õnneks oli keegi meile pärandanud kuhja potte ja mingi mõttetu plastmasskarbi, mille kasutusele võtsime. Raina oli potiga kraanikausi tühjaksammutamisel nii osav, et kui tal kunagi kõik muud tööotsad otsa saavad, leiab ta kindlasti rakendust torumeheabilisena.
Nüüd kui kraanikausi põhi nähtav oli ja enam ka rasvane polnud, tundus asi kergemana. Kahjuks osutas kraanikausitoru visa vastupanu ja tükk aega tundus, et ei hakka seal midagi liikuma ning tuleb teha investeering ja päris torumees kohale kutsuda. Siis aga muutus vaakum väiksemaks ja lõpuks kadus hoopis ning, ohh sa imet!, vesi hakkas voolama. Meie au oli päästetud, investeering vaakumpumpa polnud asjatu ja ma sain lahti tundest, et pole just eriti targemaks saanud, kui kolm-neli aastat tagasi olin ja peadpidi vannis nõusid pesin.
Teen endale teed, vaatan natuke telekat, loen raamatut ja käin iga natukese aja tagant piilumas, kas kraanikausis on muudatusi toimunud. Ei midagi!
Lõpuks vedasin kõik nõud üles ja pesin nad vannitoas ära (Oh helged ülikoolimälestused! Kas mäletate, kui palju aega Riia maanteel vannitoas nõusid pestes ära veeta sai?), sorkisin veel natuke kraanikausis ja kobisin magama, arvates, et küll ta hommikuks ära nirisenud on.
Oli ta jah! Mitte midagi polnud muutunud peale selle, et kuskilt oli kraanikauss välja otsinud rasvajäänused, mis kaitsekihina tema veealust osa katsid (olge õnnelikud, et mul fotokat pole, muidu oleks teile kindlasti pilte teinud). Millalgi päeva jooksul lippasin poodi ja ostsin sealt mingit Mr Muscle'it, mis lubas ka läbi seisva vee kõik ummistused kõrvaldada. Sättisime ennast Rainaga kraanikausi juurde valveseisangusse ja kallasime kogu kraami torust alla. Või noh, see oli plaan! Torust alla läks heal juhul veerand sellest sogast, ülejäänu jäi kraanikausi põhja ülbelt laiutama. "Ahhhaaa! Ummistus on järelikult üsna äravooluaugu läheduses!" oli minu geniaalne avastus, aga kasu temast midagi ei olnud, sest selle happesodi sisse sõrmega torkima küll ei tahtnud minna.
Kuna pudeli peal oli instruktsioon kraamil 30 minutit kuni ööpäev seista lasta, jätsin ta rahule ja tegelesin millegi muuga. OK, peaaegu rahule, kuna käisin ikka aeg ajalt natuke piilumas ka. Tuleb tunnistada, et kui midagi muutus, siis ainult hullema poole.
Ka esmaspäeva hommikuks polnud kraanikausis midagi muutunud ja ma hakkasin vaikselt närviliseks muutuma, sest trepist jooksmine on küll hea treening, aga igal hommikul kohvi saamiseks seda küll teha ei viitsi. Õnneks veetsime esmaspäeva koolis ja seega ei saanud ma õhtul iga poole tunni tagant jõllitamas käia, et kas on kraanikauss mingi ime läbi tühjaks saanud.
Teisipäevaks oli meie kannatus otsas ja kuna ka kõigi urgaste hoolikas läbiotsimine ei paljastanud, et meil kodus vaakumpump oleks, käisin lõunapausi ajal poest läbi ja ostsin ühe. Tegelikult otsisin neid tükk aega taga ja hakkasin juba lootust kaotama, kui nad lõpuks kuskilt rehade alt kastist leidsin. Seal oli isegi kahte erinevat suurust valida, aga ma otsustasin, et ega see väike pump meie suure ummistuse peale ei hakka ja võtsin suurema.
Õhtul käärisime käised üles ja asusime kraanikausi kallale. Selleks ajaks oli ta endale juba päris korraliku kaitsva rasvakihi peale kasvatanud, mille külge pump ennast küll korralikult kinni imes, aga hakkas siis rõõmsalt mööda kraanikaussi edasi-tagasi uisutama. Lisaks oli meie suurel pumbal ka suur imemisjõud ja kui sa ta siis äravoolutoru kohalt (või selle lähedusest, kuna libedas kraanikausis on raske seda iminappa fikseerida) lahti tirisid, lendas happelist ja paar päeva seisnud vett igas suunas. Boonusena hakkas see happeline vesi loksutamisel vahutama ja seega polnud kraanikausi põhja, seega ka äravoolutoru asukohta, enam näha.
Seega ilmnes üsna varsti, et nii ei saa asi edasi minna ja kraanikauss tuleb veest tühjaks ammutada. Õnneks oli keegi meile pärandanud kuhja potte ja mingi mõttetu plastmasskarbi, mille kasutusele võtsime. Raina oli potiga kraanikausi tühjaksammutamisel nii osav, et kui tal kunagi kõik muud tööotsad otsa saavad, leiab ta kindlasti rakendust torumeheabilisena.
Nüüd kui kraanikausi põhi nähtav oli ja enam ka rasvane polnud, tundus asi kergemana. Kahjuks osutas kraanikausitoru visa vastupanu ja tükk aega tundus, et ei hakka seal midagi liikuma ning tuleb teha investeering ja päris torumees kohale kutsuda. Siis aga muutus vaakum väiksemaks ja lõpuks kadus hoopis ning, ohh sa imet!, vesi hakkas voolama. Meie au oli päästetud, investeering vaakumpumpa polnud asjatu ja ma sain lahti tundest, et pole just eriti targemaks saanud, kui kolm-neli aastat tagasi olin ja peadpidi vannis nõusid pesin.
posted by Emily Isabel at
8:25 pm
2 Comments:
Ma tean, et see jätab must kindlasti äärmiselt kummalise mulje, aga oli küll lõbus. Itsitasime ikka päris kõvasti :)
By
Emily Isabel, at 7:35 pm
Minuga juhtus sarnane olukord täna hommikul, kusjuures kõige masendavam on, et eile käisin õhtul dušši all ja vaatasin, et vesi läheb natuke aeglaselt alla, võiks äkki tsipa vahendit kallata ööseks - mõeldud, tehtud - hommikul aga ei läinud vesi enam üldse alla, isegi mitte aeglaselt... seda et mul vaakumpumpa pole, olin juba eelmine kord avastanud - eelmine kord siis, kui ma oma vanniäravoolutorule südamemassaažisarnase tehnikaga isiklike kätega mingitki liikumist üritasin tekitada vaakumpumpa imiteerides, teine tehnika oli dušši voolikust survega vett sinna auku lasta - üks neist kahes lõpuks ikka aitas ka, sest sellest on juba mitu kuud, ja ma ei ole kogu selle selles solgiloigus seisnud dušši all...
By
ell, at 1:21 pm
Post a Comment
<< Home