Külalised Dublinist

Möödunud nädalavahetus oli äärmiselt kurnav, kuna mul olid külas iirlased nimedega Mari-Liis ja Hille. Samas oli meil ka äärmiselt lõbus ja mul tekkis oivaline võimalus tutvuda Shifnali pubikultuuriga. Ei saagi aru, kuidas on nii juhtunud, et olen siin 4 kuud olnud ja nii vähestes pubides käinud. Aga nüüd sai see viga küll parandatud.

Reedel midagi eriti põnevat ei juhtunudki. Istusime niisama pubides ja vahetasime uudised (tuntud ka elulugude all, kuna Mari-Liisiga pole ma vist viimased kolm aastat kohtunud) ning tarbisime Carlingit, millest nad vaimustuses olid.

Laupäeval võtsime plaani Shrewsburysse mineku ja turisti mängimise, aga saatus tahtis teisiti. Nimelt ärkasid Mari-Liis ja Hille alles kuskil kella ühe paiku. Jõime kohvi (mina juba ei tea mitmendat tassi) ja lippasime rongi peale. Seal ei müüdud meile muidugi piletit, kuna masin oli rikkis ja nii saime veel raudteejaama väljapääsu ees (või peaks 'taga' ütlema?) seista, et saaks piletid osta ja pääseks Shrewsburyt uudistama. Positiivne uudis oli sealjuures see, et kolmekesi sõites saab soodsamaid pileteid osta. Nii et me peame esmaspäeviti kooli minnes hakkama inimesi tänavalt kaasa haarama ja nõudma, et nad koos meiega sõidaks.

Nii, igal juhul jõudsime siis linna ja avastasime, et oleme kõik äärmiselt näljased. Seadsime kohe sammud Weatherspoonsi poole (hea odav pubi Shrewsburys) mõeldes, et küll me saame hiljem ka turistida. Nojah, nii need asjad ikka päris ei ole. Sest kui sa kell kolm pubisse jõuad ja seal sööd-jood ja niisama lobised, on päike enne looja läinud, kui sa linna vaatamiseni jõuad.

Kui väljas juba pimedus valitses, kobisime lõpuks Weatherspoonsist välja ja mõtlesime niisama ringi kõndida. Paari sammu pärast aga hakkas meile silma silt kirjaga Pool Lounge... nojah! Võite juba arvata, mis siis juhtus. Igal juhul edasi me sellest uksest enam ei saanud, vaid läksime sisse piljardit mängima. Minu hinnangul on Lounge nendest küll pisut liiga ambitsioonikas, kuna pubis (mis ta tegelikult oli) oli kaks piljardilauda ja nendel korraga mängida küll ei saanud, kuna poleks lihtsalt ära mahtunud. Õnneks ei paistnud nad väga nõutud olevat ja nii hankisime endale õlled ja läksime mängima.

Mõnda aega saime rahulikult mängida ja oma eriti geniaalsete löökide üle naerda, kui järsku ilmus meie lauda (siis sellesse lauda, mille peal meil joogid olid, mitte piljardilauda) mingi kutt. Must ülikond, must särk, kandiline... selge! Turvamees! Istub siis seal meie lauas, joob õlut ja nohiseb omaette meie hea mänguoskuse üle. Ootasin juba, et millal sealt kommentaarid lendama hakkavad, aga ta jõi lihtsalt oma õlle ära ja jalutas minema.

Natukese aja pärast läks Hille kuhugi eemale ja meie Mari-Liisiga istusime. Järsku avastas Mari-Liis, et turvamees on oma välgumihkli laua peale unustanud ja otsustas selle tagasi anda, kui võimalus avaneb. Mina noogutasin kaasa, kuna tõesti ei teadnud, kelle oma see oli. Mängisime veel natuke edasi ja pärast järjekordset valge auku löömist jäi ta kadunuks. Haarasin kõrvaltlaua pealt teise valge, et see sisse visata ja eelmine lahti päästa. Kolin-kolin-kolin-põmps! Mida ei ole, on valge pall! Mida veel pole, on teine valge pall!

Läksin siis baaris kellelegi oma muret kurtma ja mulle teatati, et "oi jah, seda juhtub! Esmaspäeval tuleb siia laua omanikfirma esindaja võtmetega, siis saab palli kätte." Astun meie laua poole tagasi ja kuulen Hillet Mari-Liisilt uurimas, miks tema välgumihkel oli vaja turvamehele anda. Situatsioon oli umbes selline:
Mari-Liis ja Hille istuvad laua ääres. Turvamees läheb mööda. Mari-Liis võtab laua pealt välgumihkli ja teatab: "Here, you forgot this!" Turvamees naeratab, teatab "Thanks!", pistab välguka taskusse ja jalutab minema. Hille vaatab ammulisui.

Istume siis ilma piljardita edasi ja vaatame, kuidas mingid kutid üritavad edutult lauda kasutada. Isegi ilma valgeta mängust ei tule midagi välja, kuna pärast raha sisse toppimist ilmuvad ainult pooled pallid. Ka nemad lähevad oma muret baari kurtma ja kohale ilmub turvamees koos paberilipiku ja kleeplindirulliga. Ta urgitseb selle kallal päris tükk aega ja pistab siis Hillele pihku, et see oma küüntega otsa lahti sikutaks ja siis ise sildi laua peale kleebiks (kes on öelnud, et turvamehe kohus on mängijaid katkise laua eest hoiatada?).

Natukese aja pärast jalutas ta uuesti meie lauast mööda ja Mari-Liis haaras tal varrukast ning kauples, et ta välgumihkli kleeplindirulli vastu vahetaks. Kutt võttiski välguka välja ja andis tagasi. Meie olime laua ümber äärmiselt lõbusad ja arusitame, et mida see turvamees üldse mõelda võis, kui talle kõigepealt mingi suvaline välgumihkel pihku pisteti ja siis see tagasi nõuti.

Järsku avastasime, et kell on juba nii palju, et peaks viimase rongi peale tormama ja hakkasime riidesse panema. Millegipärast ilmus kohale turvamees, kes teatas Hillele, et tahaks paariks minutiks välgukat laenata. OK... Hille andis selle talle ja istusime tagasi. Läks mööda minut, kaks, kolm, viis, aga turvamehest polnud ei kippu ega kõppu. Lõpuks läks Hille teda otsima ja nõudis oma välgumihkli tagasi. Turvamees oli teda väga imelikult vaadanud ja polnud tahtnud eriti anda, aga lõpuks oli siiski sunnitud kallist kingitusest lahkuma ja meie saime rahulikult (ja õige arvu välgumihklitega) rongi peale minna.

Koduseks ülesandeks kõigile lugejatele on välja mõelda, kas turvamehe näol oli tegemist
a) narkomaani,
b) hullumeelse, või
c) tavalise inglasega.

Vastused palun jätta kommentaaridesse.