Lõpuks ometi
Kätte on jõudnud see päev, kus ma lõpuks ometi arvuti taga istun ja kirjutama hakkan. Viimasel ajal on nii palju tegemist olnud, et pole aega e-mailegi lugeda, ise mõne kirjutamisest rääkimata. Oli ju kõigepealt operatsioon London ja siis operatsioon Ema ja... OK, kriban kõigest järjekorras.
Eelmisel kolmapäeval saabus siia Raina kutt ja et neile nädalavahetusel natuke ruumi võimaldada, otsustasin nädalavahetusel Londonisse sõita. Olen juba pikka aega plaaninud sinna sõita ja lõpuks ometi Catherine'iga kohtuda (kui te ei tea, siis Catherine on neiu, kellega ma kaks aastat tagasi internetiavarustes kohtusin ja kellele olen plaaninud mitu korda külla minna). Laupäeva hommikul kobistasin siis rongi peale ja kolme tunni pärast olingi Londonis. Rongisõidust endast pole midagi eriti põnevat pajatada, kuna inimesi oli üsna vähe ja sain rõõmsalt mitme istme peal laiutada. Oma rolli võis mängida ka see, et lugesin parajasti järjekordset Terry Pratchettit, mille Katie'lt olin välja pressinud, ja itsitasin pidevalt. Seega võis tekkida olukord, kus keegi lihtsalt minu kõrvale istuda ei julgenud.
Londonis leidsin Catherine'i üsna kergesti üles (kõigest kolm minutit rääkisime teineteisega teine teisel pool posti, enne kui üksteist üles leidsime. Te arvate, et ma teen nalja?) ja asusime Londoni vaatamisväärsustega tutvuma. Kuna ka tema päris Londonis ei ela ja sinna väga tihti ei satu, ei olnud loodetavasti ka Catherine'il väga igav turistiradu tallata. Buckingham Palace'i ees uuris üks vene päritolu mees meilt, kus Harrodsi kaubamaja asub, kuna me "olevat kohalikud tundunud." Noh... tore kompliment, aga kahjuks polnud meil kummalgi õrna aimugi, kus suunast selle leida võiks.
Vaatamisväärsuste ees tundusime ilmselt tõesti nagu kohalikud, kuna olime vist ainukesed inimesed miilide raadiuses, kellel fotokat näpu otsas polnud. Selline tunne tekkis küll, et oled kummaline inimene kui tardunud nägudega paleevalvuritest pilte ei klõpsi. Sellest hoolimata suutsin ihale ühekordset kaamerat osta vastu panna ja läksime selle asemel National Gallery'sse, kus fotokaga midagi teha pole.
Sinna tahaks kindlasti tagasi minna, kui seal nii palju rahvast pole, sest vaadata oli seal rohkem kui küllalt. Van Gogh, kes mulle pärast suvist Linnateatri lavatust eriti suurt muljet avaldama hakanud on, oli seal kohe mitme maaliga esindatud, aga nende nägemiseks oleks ma küll pidanud pool meetrit pikem olema, kuna rahva tung nende poole oli suur. Sama olukord valitses ka paljude teiste maalide ees, aga võin siiski uhkeldada sellega, et olen pooled päevalilled ära näinud.
Lõpuks leidsime mõlemad, et oleme juba piisavalt turistide radu tallanud ja oleks aeg ennast natuke toiduga turgutada. Sõelale jäi üks pizzakoht, mis pidi väga hea olema ja kus tõesti äärmiselt tore oli. Eriti tore oli muidugi see, et meil õnnestus sealt tasuta pudel veini saada. Kui see otsa sai, oli tuju juba päris hea ja otsustasime, et nüüd oleks õige aeg tema kodulinnakesse sõita.
Catherine elab Gatwicki lähedal ja seega oli eesmärgiks number üks leida rong, mis meid sinna viiks. Õnneks ei olnud see eriti keeruline ja isegi metroo ei tekitanud erilisi raskusi (metroodel on kombeks mind mitte sisse/välja lasta). Rongis itsitasime vahetpidamata ja jätsime endast kindlasti äärmiselt kaine mulje. Aga tuleb tunnistada, et ükskõik kui tobedalt me ka ei käitunud, ei ulatunud me noormehe tasemeni, keda läbi rongiakna nägime.
Rong peatus järjekordses peatuses ja parajasti oli jaamas ka vastupidises suunas sõitev rong. Vaatasime huviga selle akendest sisse ja avastasime ühest vagunist korrektse ülikonnas noormehe. Kuna selline pilt pole laupäevaõhtuti just eriti tavaline, jäime teda huviga vaatama. Noormees istus vagunis ja vaatas aknast välja (mitte meie poole). Järsku kukkus ta sõrmega kõrvas urgitsema ja, selle lõpetanud, pistis saagi suhu. Võeh!
:::::
Jõudsime Catherine'i kodupeatuseni ja kobistasime maha. Tal oli isu tekkinud mingite jäätisekokteilide järele ja kuna ka mina ühest ära ei öelnud, seadsime sammud pubi poole. Hmmm... kokteilid olid alkoholiga! Aga tuleb tunnistada, et nad olid siiski äärmiselt head ja sobisid suure pizzakõhutäie peale päris hästi.
Istusime pubis ja nautisime oma kokteile kui Catherine otsustas, et peame õhtul kindlasti ööklubisse minema. Mina hakkasin sõdima, et mul pole selleks riideid (kampsun pole minu loogika järgi just ööklubiriietus number 1) ja seljakotti ei taha ka kaasa vedada, aga Catherine helistas oma isale, kes kohe kohale sõitis, mulle vahetusriided tõi ja pärast lahkudes ka seljakoti kaasa võttis. Tarbisime veel kohalikke kokteile ja ootasime paari tuttavat, keda endaga kaasa võtta.
Nende saabudes oli kell aga ikka veel liiga vähe ja nii külastasime veel paari pubi, kohtusime igasuguste inimestega ja õhtu lõpuks jõudsime isegi ööklubisse kohale. Tuleb tunnistada, et klubina oli see koht üsna sarnane meie samasuguste asutustega. Kuskil puldis oli DJ, kes vahepeal oma häält kuulda tahtis ja lihtsalt laterdas, baaride ümber oli trügimine ja tantsimas oli napilt riietatud tütarlapsi ja nende kaaskondlasi. Aga muusikavalik oli üsna huvitav, segades 80ndaid praeguse räpitaolise popmuusikaga nii, et kogumulje oli päris hea.
Hüplesime seal ikka päris tükk aega ringi, aga siis tuli mulle uni peale ja leidsime, et oleks aeg lahkuda. Tagasiminek oli ka huvitav, sest selle asemel, et endale telefoni teel takso kutsuda, vedas Catherine mind kuhugi hoovi mingi kahtlase maja teisele korrusele, kus tundus taksode dispetserpesa olevat ja teatas seal, et tahab taksot saada. Ootasime seal mõnda aega tutvudes Crawley ööeluga (varrukateta pluusides ja miniseelikutes hamburgerit mugivad neiud ja üsna purjus paarike, kes üksteist mõrvata üritasid) ja saime lõpuks enam-vähem elusana Catherine'i juurde.
:::::
Järgmisel hommikul pidi Catherine varakult ärkama ja seega olin juba paar minutit pärast üheksat raudteejaamas ja taas teel Londoni poole. Esimeseks sihiks võtsin mõne kohvitassi leidmise ja kaardi uurimise. Jõudsin järeldusele, et mul on veel aega küll mööda Londonit kolistada ja asusin laupäeval nägemata vaatamisväärsuste jahile. Tegin tiiru ära Westminster Cathedrali ja Abbey ümber (kas teie teadsite, et need erinevad asjad on? Mina oma uimase peaga küll ei teadnud) ning uudistasin parajasti parlamendihoone tagakülge, kui mingi auto mind totaalselt poriseks pritsis. Võtsin seda vihjena, et on aeg sammud kodu poole seada ja ronisin alla metroosse. Seal õnnestus mul jalgade peale sinikaid saada, kuna pistsin pileti valetpidi masinasse ja väravad keeldusid avanemast, kui mina neile otsa astusin. Ja seda mitu korda!
Lõpuks õnnestus mul isegi rongi (ja õige rongi!) peale istuda ning Birminghami poole tagasi sõitma asuda. Kohale jõudes avastasin, et Birminghamist edasi rongid mind enam ei vii ning lippasin mitu tiiru ümber raudteehoone (mis mitte väike maa pole) enne kui leidsin koha, kust bussid Telfordi sõitsid. Õnneks läks see sõit suuremate viperusteta ja pärast poolt tundi Telfordi raudteejaamas tuuldumist sain isegi rongi peale, mis mu Shifnalis maha poetas. Sealt oli koju ja dusi alla 20 minuti tee. Ja oma voodi nägemine tõi kohe pisara silma... vahel harva magamine on ikka äärmiselt meeldiv tegevus.
Eelmisel kolmapäeval saabus siia Raina kutt ja et neile nädalavahetusel natuke ruumi võimaldada, otsustasin nädalavahetusel Londonisse sõita. Olen juba pikka aega plaaninud sinna sõita ja lõpuks ometi Catherine'iga kohtuda (kui te ei tea, siis Catherine on neiu, kellega ma kaks aastat tagasi internetiavarustes kohtusin ja kellele olen plaaninud mitu korda külla minna). Laupäeva hommikul kobistasin siis rongi peale ja kolme tunni pärast olingi Londonis. Rongisõidust endast pole midagi eriti põnevat pajatada, kuna inimesi oli üsna vähe ja sain rõõmsalt mitme istme peal laiutada. Oma rolli võis mängida ka see, et lugesin parajasti järjekordset Terry Pratchettit, mille Katie'lt olin välja pressinud, ja itsitasin pidevalt. Seega võis tekkida olukord, kus keegi lihtsalt minu kõrvale istuda ei julgenud.
Londonis leidsin Catherine'i üsna kergesti üles (kõigest kolm minutit rääkisime teineteisega teine teisel pool posti, enne kui üksteist üles leidsime. Te arvate, et ma teen nalja?) ja asusime Londoni vaatamisväärsustega tutvuma. Kuna ka tema päris Londonis ei ela ja sinna väga tihti ei satu, ei olnud loodetavasti ka Catherine'il väga igav turistiradu tallata. Buckingham Palace'i ees uuris üks vene päritolu mees meilt, kus Harrodsi kaubamaja asub, kuna me "olevat kohalikud tundunud." Noh... tore kompliment, aga kahjuks polnud meil kummalgi õrna aimugi, kus suunast selle leida võiks.
Vaatamisväärsuste ees tundusime ilmselt tõesti nagu kohalikud, kuna olime vist ainukesed inimesed miilide raadiuses, kellel fotokat näpu otsas polnud. Selline tunne tekkis küll, et oled kummaline inimene kui tardunud nägudega paleevalvuritest pilte ei klõpsi. Sellest hoolimata suutsin ihale ühekordset kaamerat osta vastu panna ja läksime selle asemel National Gallery'sse, kus fotokaga midagi teha pole.
Sinna tahaks kindlasti tagasi minna, kui seal nii palju rahvast pole, sest vaadata oli seal rohkem kui küllalt. Van Gogh, kes mulle pärast suvist Linnateatri lavatust eriti suurt muljet avaldama hakanud on, oli seal kohe mitme maaliga esindatud, aga nende nägemiseks oleks ma küll pidanud pool meetrit pikem olema, kuna rahva tung nende poole oli suur. Sama olukord valitses ka paljude teiste maalide ees, aga võin siiski uhkeldada sellega, et olen pooled päevalilled ära näinud.
Lõpuks leidsime mõlemad, et oleme juba piisavalt turistide radu tallanud ja oleks aeg ennast natuke toiduga turgutada. Sõelale jäi üks pizzakoht, mis pidi väga hea olema ja kus tõesti äärmiselt tore oli. Eriti tore oli muidugi see, et meil õnnestus sealt tasuta pudel veini saada. Kui see otsa sai, oli tuju juba päris hea ja otsustasime, et nüüd oleks õige aeg tema kodulinnakesse sõita.
Catherine elab Gatwicki lähedal ja seega oli eesmärgiks number üks leida rong, mis meid sinna viiks. Õnneks ei olnud see eriti keeruline ja isegi metroo ei tekitanud erilisi raskusi (metroodel on kombeks mind mitte sisse/välja lasta). Rongis itsitasime vahetpidamata ja jätsime endast kindlasti äärmiselt kaine mulje. Aga tuleb tunnistada, et ükskõik kui tobedalt me ka ei käitunud, ei ulatunud me noormehe tasemeni, keda läbi rongiakna nägime.
Rong peatus järjekordses peatuses ja parajasti oli jaamas ka vastupidises suunas sõitev rong. Vaatasime huviga selle akendest sisse ja avastasime ühest vagunist korrektse ülikonnas noormehe. Kuna selline pilt pole laupäevaõhtuti just eriti tavaline, jäime teda huviga vaatama. Noormees istus vagunis ja vaatas aknast välja (mitte meie poole). Järsku kukkus ta sõrmega kõrvas urgitsema ja, selle lõpetanud, pistis saagi suhu. Võeh!
:::::
Jõudsime Catherine'i kodupeatuseni ja kobistasime maha. Tal oli isu tekkinud mingite jäätisekokteilide järele ja kuna ka mina ühest ära ei öelnud, seadsime sammud pubi poole. Hmmm... kokteilid olid alkoholiga! Aga tuleb tunnistada, et nad olid siiski äärmiselt head ja sobisid suure pizzakõhutäie peale päris hästi.
Istusime pubis ja nautisime oma kokteile kui Catherine otsustas, et peame õhtul kindlasti ööklubisse minema. Mina hakkasin sõdima, et mul pole selleks riideid (kampsun pole minu loogika järgi just ööklubiriietus number 1) ja seljakotti ei taha ka kaasa vedada, aga Catherine helistas oma isale, kes kohe kohale sõitis, mulle vahetusriided tõi ja pärast lahkudes ka seljakoti kaasa võttis. Tarbisime veel kohalikke kokteile ja ootasime paari tuttavat, keda endaga kaasa võtta.
Nende saabudes oli kell aga ikka veel liiga vähe ja nii külastasime veel paari pubi, kohtusime igasuguste inimestega ja õhtu lõpuks jõudsime isegi ööklubisse kohale. Tuleb tunnistada, et klubina oli see koht üsna sarnane meie samasuguste asutustega. Kuskil puldis oli DJ, kes vahepeal oma häält kuulda tahtis ja lihtsalt laterdas, baaride ümber oli trügimine ja tantsimas oli napilt riietatud tütarlapsi ja nende kaaskondlasi. Aga muusikavalik oli üsna huvitav, segades 80ndaid praeguse räpitaolise popmuusikaga nii, et kogumulje oli päris hea.
Hüplesime seal ikka päris tükk aega ringi, aga siis tuli mulle uni peale ja leidsime, et oleks aeg lahkuda. Tagasiminek oli ka huvitav, sest selle asemel, et endale telefoni teel takso kutsuda, vedas Catherine mind kuhugi hoovi mingi kahtlase maja teisele korrusele, kus tundus taksode dispetserpesa olevat ja teatas seal, et tahab taksot saada. Ootasime seal mõnda aega tutvudes Crawley ööeluga (varrukateta pluusides ja miniseelikutes hamburgerit mugivad neiud ja üsna purjus paarike, kes üksteist mõrvata üritasid) ja saime lõpuks enam-vähem elusana Catherine'i juurde.
:::::
Järgmisel hommikul pidi Catherine varakult ärkama ja seega olin juba paar minutit pärast üheksat raudteejaamas ja taas teel Londoni poole. Esimeseks sihiks võtsin mõne kohvitassi leidmise ja kaardi uurimise. Jõudsin järeldusele, et mul on veel aega küll mööda Londonit kolistada ja asusin laupäeval nägemata vaatamisväärsuste jahile. Tegin tiiru ära Westminster Cathedrali ja Abbey ümber (kas teie teadsite, et need erinevad asjad on? Mina oma uimase peaga küll ei teadnud) ning uudistasin parajasti parlamendihoone tagakülge, kui mingi auto mind totaalselt poriseks pritsis. Võtsin seda vihjena, et on aeg sammud kodu poole seada ja ronisin alla metroosse. Seal õnnestus mul jalgade peale sinikaid saada, kuna pistsin pileti valetpidi masinasse ja väravad keeldusid avanemast, kui mina neile otsa astusin. Ja seda mitu korda!
Lõpuks õnnestus mul isegi rongi (ja õige rongi!) peale istuda ning Birminghami poole tagasi sõitma asuda. Kohale jõudes avastasin, et Birminghamist edasi rongid mind enam ei vii ning lippasin mitu tiiru ümber raudteehoone (mis mitte väike maa pole) enne kui leidsin koha, kust bussid Telfordi sõitsid. Õnneks läks see sõit suuremate viperusteta ja pärast poolt tundi Telfordi raudteejaamas tuuldumist sain isegi rongi peale, mis mu Shifnalis maha poetas. Sealt oli koju ja dusi alla 20 minuti tee. Ja oma voodi nägemine tõi kohe pisara silma... vahel harva magamine on ikka äärmiselt meeldiv tegevus.
posted by Emily Isabel at
8:00 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home