Jõulud

Millegipärast on kodust palju keerulisem kirjutada kui raamatukogu arvutist. Ilmselt on asi selles, et raamatukogus on ajalised piirangud ja kohustused, aga kodus on niipalju erinevaid asju, mida on võimalik teha (koristada, nõusid pesta), et kirjutamiseks on raske aega leida. Aga täna on kolmapäev ja midagi võiks oma elust ikka üles ka kirjutada. Ema juba kaebleb, et seiklusjutud Inglismaalt on otsa saanud.

Ilmselt olen kuskil kauges minevikus maininud, et inglaste jõuluootus hakkas juba ammu pihta. Kui meie siia saabusime olid kõigis restoranides väljas kirjad: "Book your Christmas lunch/dinner now!" ja Robyn on töö juures juba pikka aega meile jõululaule laulnud ning unistanud sellest, kuidas ta meie toa detsembri saabudes ära ehib.

Minust on see jõuluteema suures kaares mööda läinud - ootan hoopis seda, et jõulude ajal on puhkus ja siis saan Eestisse tulla ja seal jõule pidada. Aga viimasel ajal hakkab vaikselt tunduma, et võib-olla peaks siiski ka siin endale natuke jõulumeeleolu tekitama. OK, piparkooke ma vist küpsetada ei saa ja kuuske ka tuppa ei too, aga midagi ehk ikka annab teha. Üritan kuskilt mõne advendikolmnurga pihta panna.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Originaalteemaks oli Shifnali ettevalmistumine jõuludeks. Nimelt asusid nad kuskil oktoobri lõpus värvilisi laternaid üle tänavate tõmbama. "OK, natuke vara ta ju on, aga tundub, et kui need süüdatakse, siis on päris ilus," mõtlesin mina. Paari nädala pärast oli laternatele lisaks ilmunud mingid sürrealistlikud valgustorudest jõulupildid. "OK, ehk nad väga jubedad ei ole," lootsin mina.

Eelmisel nädalal läksime rongi peale, et Telfordi Bridget Jones'i vaatama minna ja ma avastasin, et on ilmunud järjekordne etapp jõulukaunistustest. Aga need ei olnud enam ilusad, nad polnud isegi mittemidagiütlevad. Õudusttekitav oleks vast kõige täpsem sõna.

Ühes traatpuuris pesitseb mingi kahtlane joodik (valimatumates seltskondades ilmselt tuntud jõuluvana nime all). Tal on punane nina ja totter irve näol ning temaga kaasas on kotitäis asju, mis ilmselt on eelmise õhtu pummelungist ülejäänud pudelid.

Kõrvalpuuri on pistetud Miska. Jah! Täpselt seesama, kes meid kõiki lapsepõlves kummitas. Ka temal on näol kahtlane irve, mis tundub ütlevat: "Tulge siia, lapsed! Mul ongi kõht tühi!"

Kui need jubedused detsembris veel ära ka elektrifitseeritakse, siis mina enam tänaval käia ei julge!