Birmingham
Ma arvasin enne, et Birmingham on suhteliselt mõttetu linn. Ei mäletanud, et keska inglise keele tundidest temast eriti põhjalikult räägitud oleks ja kuna ta on suurim linn põllumajandus-/tööstusregioonis, siis pole sealt ju ka eriti midagi oodata. Enam ma seda ei arva. Birmingham on lahe!
Ajasime ennast laupäeva hommikul ebanormaalselt vara (kell 7) üles, et normaalsel ajal Birminghami jõuda ja seal ikka midagi näha ka. Rongisõidust pole midagi põnevat rääkida peale selle, et tekitasime kahes kuueaastases poisis sellist ärevust, et nad hullunust edvistama pidid hakkama ja igati üritasid meie tähelepanu pälvida. Meie võim inglise noorsoo üle kasvab!
Birminghamis astusime raudteejaamast (ja seda katvast kaubanduskeskusest) välja ja mina leidsin kohe neljakordse raamatukaupluse, millest Katie mulle töö juures lugusid pajatanud oli. Tormasin kohe sinna ja väljusin kolme raamatu võrra rikkama ja hulga raha võrra vaesemana. Lisaks ostsime veel raamatu Birminghami kohta - nüüd võis turism alata!
Esimeseks peatuseks oli siiski H & M, kust Raina endale lõpuks kindad ostis. Siis matkasime edasi ja mina hoidsin silmad lahti, et kuskilt Starbucksi leida. Kas te kujutate ette, et MINA polnud Starbucksis - maailma tuntuimas kohviketis - varem käinud? Häbi tunnistada kohe.
Igal juhul leidsime kõigepealt ühe kiriku ja asusime seda lähemalt uurima. Seal astus meile juurde üks tädikene, kes uuris, kes me sellised oleme ja kui sai teada, et välismaalased, siis asus kohe kiriku kohta lugusid pajatama. Kirik ise oli äärmiselt tore ja tal olid ilusad mosaiikaknad. Keegi pidi neid vist iga päev pesema, kuna värvid tundusid nii kirkad olevat.
Astusime kirikust välja ja teiselpool teed siraski mulle Starbucksi silt vastu. Lippasin eluga riskides üle tee ja jõin ära oma elu esimese starbucksi gingerbread latte. Äärmiselt hea oli!
Samal ajal tudeerisime ka oma toredat Birminghami raamatut ja panime paika päevakava. Punkt üks: matkata Victoria Square'ile, mis tundus päris kaugel olevat ja vaadata sealset purskkaevu, Council House'i ning uurida, kas õnnestub ka kunstimuuseumi sisse saada. Kohv oligi otsa saanud, astusime Starbucksist välja tegime kolm sammu ja avastasime, et olemegi Victoria Square'il. Purskkaev oli vägev, Council House võimas, nurga peal oli järgmine Starbucks ja muuseumi sissekäiku polnud kusagil. Mõningase otsimise peale suutsime siiski ka selle leida ja läksime sisse.
Raha seal keegi ei nõudnud ja sissepääsu juures olevat keraamika väljapanekut vaadates ei imestanud ma ka selle üle eriti. Mitte et sellel midagi väga viga oleks olnud, aga ma ilmselt lihtsalt ei oska keraamikat kui kunstiharu hinnata. Ja need kuninglikud kristallvaagnad ja näpuloputuskausid olid lihtsalt igavad.
Kui seal tiir tehtud sai, läksime ka kunstipoolele luurele ja mina sealt küll midagi erilist ei oodanud. Kahtlustasin, et seal on üks tuntud autori pilt ja ülejäänud mingid kolmandajärgulised maalid. Tuli välja, et ma eksisin ikka üsna rängalt. Juba esimeses saalis, kuhu astusime, olid sellised nimed nagu Degas ja Rodin ning edasi läks samamoodi edasi. Ma ei suuda isegi meenutada, kes seal kõik olid, aga tuttavatest nimedest küll puudust ei tulnud. Kolmanda tunni lõpuks olin ma totaalselt väsinud, mu selg valutas ja kõht oli tühi, aga ma olin äärmiselt rahul. Ei mäletagi kohe, millal varem kunstimuuseumist sellise elamuse oleks saanud.
Tuli välja, et ka Raina oli näljane ja otsustasime esimesse ettejuhtuvasse kohta sööma minna. Selleks osutus Pizza Hut, kus meile kohe kaks pizzat sisse sööta üritati. Nimelt polnud meie teenindaja ilmselt just helgeim pea Inglismaal ja nii kuulis ta 'kana' asemel sõna 'margarita' ja tõi meile mingi kahtlase pizza, mille kate vist ainult juustust ja tomatist koosnes. Teatasin, et me tahaks ikka oma kana saada ja siis ta küsis ega me ka seda ära süüa ei taha. Nii ahvatlev kui tasuta mõttetu pizza pakkumine ka oli, otsustasime selle siiski tagasi lükata. Kui meie oma lõpuks saabus, oli ta päris hea. Tasus ikka oodata ja mitte tomatisaiaga leppida.
Õhtupoole kõndisime veel mööda linna ringi ja ostsime oma esimese lauamängu - Simpsonite monopoli. Olgu, ta oli küll oluliselt kallim kui tavaline monopol, aga minu hinnangul oli ta lisaraha väärt, ikkagi SIMPSONITE monopol. Õhtu lõppes (või nii me arvasime) ühes pubis.
Kõmpisime siis raudteejaama tagasi ja vaatasime, et mingi õigesse suunda minev rong on ees. Kargasime selle peale ja tuli välja, et olime valinud tunne-Birminghami-ümbrust-rongi. Ta sõitis Birminghamist Wolverhamptonisse (mis pole just eriti pikk maa) terve igaviku ja peatus iga posti juures ja vahepeal veel ka kahe posti vahel.
Lõpuks jõudsime siiski ka Wolverhamptonisse ja otsisime tahvlit, mis ütleks meile, kust leida järgmist rongi, mis Shifnalis peatub. Tahvel (koostöös telekaga) teatas meile, et ta väljub 20 minuti pärast perroonilt number 1. Tuiasime uimaselt mööda raudteejaama ja olime 5 minutit enne rongi väljumist perroonil number 1. Rongi seal ei olnud. Kiikasin teleka poole ja seal oli meie rongi järel perrooninumbri asemel kriips. Jõllitan raevukalt telekat... 4 minutit - kriips... 3 minutit - kriips... 2 minutit - kriips. Üks minut - perroon number 2!
Rabasime oma kotid ja lippasime perroonile number kaks. Seal oli rong ees ja närviline onu vehkis käega. Surusime ennast veel viimastena peale ja rong tuhiseski minema.
Üsna varsti muutus kergendus rongi peale jõudmise üle veidi teiseks emotsiooniks. Nimelt tundus, et sellel rongil pole plaanis kuskil peatuda. Üksteise järel vihisesid mööda peatused, kus hommikune rong nii sõbralikult peatunud oli. Viimane lootus Shifnalis maha saada kadus, kui nägin kodust alkoholikauplust aknast mööda vilksatamas. OK, koju me niipea ei jõua.
Telfordis tuli talle siiski meelde kinni pidada ja terve kari pettunud inimesi, kes kõk olid lootnud vahepealsetes peatustes maha saada, kobisid maha, et tagasisõitvate rongide peale saada. Kuna Shifnali rongini oli veel kolmveerand tundi aega, käisime poes ära ja kõndisime veel Telfordis ka natuke ringi (tuleb tunnistada, et pärast kaubanduskeskuse sulgemist pole seal enam mitte midagi teha). Rong tagasi saabus isegi õigel ajal ja lasi meid ilusti kodukülas maha.
[Selle kirjutise tõi teieni väike vana arvuti ja uus AOLi püsiühendus]
Ajasime ennast laupäeva hommikul ebanormaalselt vara (kell 7) üles, et normaalsel ajal Birminghami jõuda ja seal ikka midagi näha ka. Rongisõidust pole midagi põnevat rääkida peale selle, et tekitasime kahes kuueaastases poisis sellist ärevust, et nad hullunust edvistama pidid hakkama ja igati üritasid meie tähelepanu pälvida. Meie võim inglise noorsoo üle kasvab!
Birminghamis astusime raudteejaamast (ja seda katvast kaubanduskeskusest) välja ja mina leidsin kohe neljakordse raamatukaupluse, millest Katie mulle töö juures lugusid pajatanud oli. Tormasin kohe sinna ja väljusin kolme raamatu võrra rikkama ja hulga raha võrra vaesemana. Lisaks ostsime veel raamatu Birminghami kohta - nüüd võis turism alata!
Esimeseks peatuseks oli siiski H & M, kust Raina endale lõpuks kindad ostis. Siis matkasime edasi ja mina hoidsin silmad lahti, et kuskilt Starbucksi leida. Kas te kujutate ette, et MINA polnud Starbucksis - maailma tuntuimas kohviketis - varem käinud? Häbi tunnistada kohe.
Igal juhul leidsime kõigepealt ühe kiriku ja asusime seda lähemalt uurima. Seal astus meile juurde üks tädikene, kes uuris, kes me sellised oleme ja kui sai teada, et välismaalased, siis asus kohe kiriku kohta lugusid pajatama. Kirik ise oli äärmiselt tore ja tal olid ilusad mosaiikaknad. Keegi pidi neid vist iga päev pesema, kuna värvid tundusid nii kirkad olevat.
Astusime kirikust välja ja teiselpool teed siraski mulle Starbucksi silt vastu. Lippasin eluga riskides üle tee ja jõin ära oma elu esimese starbucksi gingerbread latte. Äärmiselt hea oli!
Samal ajal tudeerisime ka oma toredat Birminghami raamatut ja panime paika päevakava. Punkt üks: matkata Victoria Square'ile, mis tundus päris kaugel olevat ja vaadata sealset purskkaevu, Council House'i ning uurida, kas õnnestub ka kunstimuuseumi sisse saada. Kohv oligi otsa saanud, astusime Starbucksist välja tegime kolm sammu ja avastasime, et olemegi Victoria Square'il. Purskkaev oli vägev, Council House võimas, nurga peal oli järgmine Starbucks ja muuseumi sissekäiku polnud kusagil. Mõningase otsimise peale suutsime siiski ka selle leida ja läksime sisse.
Raha seal keegi ei nõudnud ja sissepääsu juures olevat keraamika väljapanekut vaadates ei imestanud ma ka selle üle eriti. Mitte et sellel midagi väga viga oleks olnud, aga ma ilmselt lihtsalt ei oska keraamikat kui kunstiharu hinnata. Ja need kuninglikud kristallvaagnad ja näpuloputuskausid olid lihtsalt igavad.
Kui seal tiir tehtud sai, läksime ka kunstipoolele luurele ja mina sealt küll midagi erilist ei oodanud. Kahtlustasin, et seal on üks tuntud autori pilt ja ülejäänud mingid kolmandajärgulised maalid. Tuli välja, et ma eksisin ikka üsna rängalt. Juba esimeses saalis, kuhu astusime, olid sellised nimed nagu Degas ja Rodin ning edasi läks samamoodi edasi. Ma ei suuda isegi meenutada, kes seal kõik olid, aga tuttavatest nimedest küll puudust ei tulnud. Kolmanda tunni lõpuks olin ma totaalselt väsinud, mu selg valutas ja kõht oli tühi, aga ma olin äärmiselt rahul. Ei mäletagi kohe, millal varem kunstimuuseumist sellise elamuse oleks saanud.
Tuli välja, et ka Raina oli näljane ja otsustasime esimesse ettejuhtuvasse kohta sööma minna. Selleks osutus Pizza Hut, kus meile kohe kaks pizzat sisse sööta üritati. Nimelt polnud meie teenindaja ilmselt just helgeim pea Inglismaal ja nii kuulis ta 'kana' asemel sõna 'margarita' ja tõi meile mingi kahtlase pizza, mille kate vist ainult juustust ja tomatist koosnes. Teatasin, et me tahaks ikka oma kana saada ja siis ta küsis ega me ka seda ära süüa ei taha. Nii ahvatlev kui tasuta mõttetu pizza pakkumine ka oli, otsustasime selle siiski tagasi lükata. Kui meie oma lõpuks saabus, oli ta päris hea. Tasus ikka oodata ja mitte tomatisaiaga leppida.
Õhtupoole kõndisime veel mööda linna ringi ja ostsime oma esimese lauamängu - Simpsonite monopoli. Olgu, ta oli küll oluliselt kallim kui tavaline monopol, aga minu hinnangul oli ta lisaraha väärt, ikkagi SIMPSONITE monopol. Õhtu lõppes (või nii me arvasime) ühes pubis.
Kõmpisime siis raudteejaama tagasi ja vaatasime, et mingi õigesse suunda minev rong on ees. Kargasime selle peale ja tuli välja, et olime valinud tunne-Birminghami-ümbrust-rongi. Ta sõitis Birminghamist Wolverhamptonisse (mis pole just eriti pikk maa) terve igaviku ja peatus iga posti juures ja vahepeal veel ka kahe posti vahel.
Lõpuks jõudsime siiski ka Wolverhamptonisse ja otsisime tahvlit, mis ütleks meile, kust leida järgmist rongi, mis Shifnalis peatub. Tahvel (koostöös telekaga) teatas meile, et ta väljub 20 minuti pärast perroonilt number 1. Tuiasime uimaselt mööda raudteejaama ja olime 5 minutit enne rongi väljumist perroonil number 1. Rongi seal ei olnud. Kiikasin teleka poole ja seal oli meie rongi järel perrooninumbri asemel kriips. Jõllitan raevukalt telekat... 4 minutit - kriips... 3 minutit - kriips... 2 minutit - kriips. Üks minut - perroon number 2!
Rabasime oma kotid ja lippasime perroonile number kaks. Seal oli rong ees ja närviline onu vehkis käega. Surusime ennast veel viimastena peale ja rong tuhiseski minema.
Üsna varsti muutus kergendus rongi peale jõudmise üle veidi teiseks emotsiooniks. Nimelt tundus, et sellel rongil pole plaanis kuskil peatuda. Üksteise järel vihisesid mööda peatused, kus hommikune rong nii sõbralikult peatunud oli. Viimane lootus Shifnalis maha saada kadus, kui nägin kodust alkoholikauplust aknast mööda vilksatamas. OK, koju me niipea ei jõua.
Telfordis tuli talle siiski meelde kinni pidada ja terve kari pettunud inimesi, kes kõk olid lootnud vahepealsetes peatustes maha saada, kobisid maha, et tagasisõitvate rongide peale saada. Kuna Shifnali rongini oli veel kolmveerand tundi aega, käisime poes ära ja kõndisime veel Telfordis ka natuke ringi (tuleb tunnistada, et pärast kaubanduskeskuse sulgemist pole seal enam mitte midagi teha). Rong tagasi saabus isegi õigel ajal ja lasi meid ilusti kodukülas maha.
[Selle kirjutise tõi teieni väike vana arvuti ja uus AOLi püsiühendus]
posted by Emily Isabel at
8:07 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home