Viimane sellel aastal
Karta on, et käesolev kirjutis jääb 2004. aasta viimaseks, kuna neljapäeval sõidan kodumaale. Seal on ema ennast osavalt arvutitest, internetiühendusest ja telefonist (ühesõnaga: tsivilisatsioonist) vabastanud ja nii ei jää mul muud üle, kui kirjutamine ajutiselt katki jätta. Mitte et ma sellel teemal väga kurvastaks - parem saan teie kõigiga kokku selle aja jooksul kui Eestis olen, siis on siin tagasi olles jälle palju toredaid asju meenutada. Eks siis suhtleme ja saame kokku!
:::::
Aga nüüd viimane (lühike) lugu sellest, mida põnevat teinud olen. Neljapäeval oli meie firma jõulusöömaaeg. Et asi ei kujuneks ürituseks, kus on Bill ja kari naisi, suutis meie kallis ülemus ka parimaid kliente kohale kutsuda. Üks neist (kardetavasti seesama onu, kelle kaudu me üldse sellest tööpakkumisest kuulsime) võttis aktiivseks eesmärgiks Raina täis joota, sest iga kord kui mina sinna laua otsa poole vaatasin, oli onkel parajasti Raina klaasi uue veiniga täitmas. Ja täna imestas Bill, et kuidas Raina terve õhtu ainult ühe klaasi veiniga hakkama sai. Osav onkel, kas pole?
Aga mitte sellest (vähemalt mitte ainult) ei tahtnud ma rääkida. Ikka paar sõna meie õhtusöögist ka. See oli ühe hotelli/restorani/pubi restorani osas ja seega üsna korralik. Toitu serveeriti ikka nii, nagu peab, mitte nii nagu meie esmaspäevases söögikohas, kus minu arvamuse kohaselt mikrouunis soojendatud toitu pakutakse. Aga jah, see toit oli tõsiselt hea. Toidu kõrvale käis ka vein, mida meile rõõmsalt pakuti ja kokkuvõttes oli olemine väga lõbus. Rabasin kõiki inglasi lugudega sellest, kuidas me 2004ndal aastal 5 puhkepäeva kaotasime, kuna need nädalavahetusele juhtusid langema ja kõik ohkisid ja vandusid, et nemad hakkaks küll streikima, kui puhkepäevad nii julmalt käest ära võetaks. Siis olid veel tavalised: "küll te räägite ikka hästi inglise keelt!" (siinkohas tuleb mainida, et minu inglise keel on enda arvates küll kõigi aegade madalaimale tasemele langenud), millele ma kunagi kuidagi vastata ei oska. Ja loomulikult vehiti kogu selle aja jooksul christmas crackeritega, mis on üks mõttetumaid asju, millega inimkond kunagi lagedale on tulnud.
Tegemist on mingi kahtlase hiigelsuure papist kommitaolise moodustisega, mida kahest otsast sikutatakse. Loodetavasti läheb ta selle peale pauguga katki ja sa leiad sealt seest mõttetut nänni. Oluliseks aspektiks on paberist kroon, mille sa endale pähe pead panema, lastele on seal kä mänguasi (plastmassist autokujuline jubin, imepisike kamm, vurr või plastmassist poirot-vuntsid) ja anekdoot. See viimane hiilgab eriliste geniaalsusega. Kaks näidet:
1) Why did the golfer wear two pairs of trousers?
In case he got a hole in one.
[Ede, kas on naljakas?]
2) A can of Coke fell on the barman's head. Why wasn't he hurt?
Because it was a soft drink.
Nagu näete, huumorit on kuhjaga!
Aga kõigest sellest hoolimata (või siis selle tõttu, kuna ka äärmiselt totrate naljade üle saab naerda) oli tegemist siiski äärmiselt toreda õhtuga ja ma hakkasin meie ülemusest kohe paremini arvama. Vahepeal käisid kontoris kahtlustused, et ta ei raatsigi meile jõululõunat teha ja tore oli leida, et see siiski ekslik kuulujutt oli.
:::::
Aga nüüd viimane (lühike) lugu sellest, mida põnevat teinud olen. Neljapäeval oli meie firma jõulusöömaaeg. Et asi ei kujuneks ürituseks, kus on Bill ja kari naisi, suutis meie kallis ülemus ka parimaid kliente kohale kutsuda. Üks neist (kardetavasti seesama onu, kelle kaudu me üldse sellest tööpakkumisest kuulsime) võttis aktiivseks eesmärgiks Raina täis joota, sest iga kord kui mina sinna laua otsa poole vaatasin, oli onkel parajasti Raina klaasi uue veiniga täitmas. Ja täna imestas Bill, et kuidas Raina terve õhtu ainult ühe klaasi veiniga hakkama sai. Osav onkel, kas pole?
Aga mitte sellest (vähemalt mitte ainult) ei tahtnud ma rääkida. Ikka paar sõna meie õhtusöögist ka. See oli ühe hotelli/restorani/pubi restorani osas ja seega üsna korralik. Toitu serveeriti ikka nii, nagu peab, mitte nii nagu meie esmaspäevases söögikohas, kus minu arvamuse kohaselt mikrouunis soojendatud toitu pakutakse. Aga jah, see toit oli tõsiselt hea. Toidu kõrvale käis ka vein, mida meile rõõmsalt pakuti ja kokkuvõttes oli olemine väga lõbus. Rabasin kõiki inglasi lugudega sellest, kuidas me 2004ndal aastal 5 puhkepäeva kaotasime, kuna need nädalavahetusele juhtusid langema ja kõik ohkisid ja vandusid, et nemad hakkaks küll streikima, kui puhkepäevad nii julmalt käest ära võetaks. Siis olid veel tavalised: "küll te räägite ikka hästi inglise keelt!" (siinkohas tuleb mainida, et minu inglise keel on enda arvates küll kõigi aegade madalaimale tasemele langenud), millele ma kunagi kuidagi vastata ei oska. Ja loomulikult vehiti kogu selle aja jooksul christmas crackeritega, mis on üks mõttetumaid asju, millega inimkond kunagi lagedale on tulnud.
Tegemist on mingi kahtlase hiigelsuure papist kommitaolise moodustisega, mida kahest otsast sikutatakse. Loodetavasti läheb ta selle peale pauguga katki ja sa leiad sealt seest mõttetut nänni. Oluliseks aspektiks on paberist kroon, mille sa endale pähe pead panema, lastele on seal kä mänguasi (plastmassist autokujuline jubin, imepisike kamm, vurr või plastmassist poirot-vuntsid) ja anekdoot. See viimane hiilgab eriliste geniaalsusega. Kaks näidet:
1) Why did the golfer wear two pairs of trousers?
In case he got a hole in one.
[Ede, kas on naljakas?]
2) A can of Coke fell on the barman's head. Why wasn't he hurt?
Because it was a soft drink.
Nagu näete, huumorit on kuhjaga!
Aga kõigest sellest hoolimata (või siis selle tõttu, kuna ka äärmiselt totrate naljade üle saab naerda) oli tegemist siiski äärmiselt toreda õhtuga ja ma hakkasin meie ülemusest kohe paremini arvama. Vahepeal käisid kontoris kahtlustused, et ta ei raatsigi meile jõululõunat teha ja tore oli leida, et see siiski ekslik kuulujutt oli.
posted by Emily Isabel at
10:04 pm
2 Comments:
Christmas Crackerid... ah sealt need mõttetud neopetsi asjad siis pärit on, muidugi Inglismaalt! Nalju Neopetsi omades siiani küll õnneks leidunud pole. :)
Meil on aga selline variant tööl, et meil on kolm jõulupidu, kui mul oleks lapsi, siis neli. Esimene oli terve maja peale, see oli eelmisel reedel ja seal ma ei käinud, sest oli kahtlane kas sinna üldse keegi läheb. Peale selle oli seal pilet, ja sisu polnud ka eriti ahvatlev - mingi estraad ja tantsupalagan.
Teine pidu tuleb neljapäeva pärastlõunal, see on osakonna oma, sinna peaks minema, kui just töö endiselt nii hullusti ära ei tapa, et lihtsalt minna ei saa, ja siis on reede hommikul kella kümnest veel üks (meie talitusekese jõulupidu), sest, lets face it, kes ikka jõululaupäeval tegelikult tööd teha viitsib... samas, lootsin sisimas juba terve selle nädala vaikselt soikuvat, kogemus on aga vastupidine - ei mäleta millal viimati nii kiire oleks olnud!
By
ell, at 3:59 pm
Tean seda tunnet... meil on (OK, oli tegelikult) jõulueelne rabelemine, et kõik asjad ikka tehtud saaks. No ei saanud. Tulin täna õhtul kell viis tulema ja asjad jäid pooleli. No kardetavasti on nad ka siis veel seal, kui jaanuaris tagasi lähen.
By
Emily Isabel, at 7:42 pm
Post a Comment
<< Home