Suurimad sõbrad, vol. 1
Praegu käib kuskil selja taga Inglismaa sõprusmäng Hollandi vastu, aga kuna mina veel piisavalt inglane ei ole, ei paku ta mulle erilist huvi. Selle asemel kirjutan meie uuest parimast sõbrast.
Loo esimene osa sai alguse mitu kuud tagasi kui Raina lõunalt tagasi tuli ja rääkis, et ühe maja nurga juures oli mingi kahtlane väike vanamees, kes kõigiga juttu tegi. Paari päeva pärast olime parajasti tööle teel kui Raina teatas, et seesama vanamees meile vastu tuleb. Kuna ma ei osanud veel midagi karta, astusin rahulikult edasi. Jõudsime temaga kohakuti ja vanamees asus pidama pikka ja arusaamatut (nii sisu kui aktsendi poolest) loengut, mille peale ma noogutasin ja edasi astusin. Kui arvate, et see teda vaigistas, siis arvate valesti, sest vanamees tõstis häält ja pidas loengu lõpuni.
Kerime edasi paar kuud kui Kristi on kohalike aktsentide tõlgendamisel osavamaks muutunud ja vaatame, millega vanamees nüüd tegeleb.
Viimasel ajal on ta meile peaaegu igal hommikul (ja lõunal, ja õhtul) koos oma koeraga vastu tulnud ja igal korral tarkuseterasid puistanud. Kõigest ei saa ma ikka veel aru, kuna tema aktsent ja mõttelõng pole just eriti kergesti haaratavad, aga pärlid nagu "I've got my shopping and you've got your shopping!", "Hey girl, me and my dog saw you this morning" ja "The air is good for potatoes!" on ikka selgeks saanud. [Ärge selle kartuli-lause kohta küsige. Ma ei kujuta absoluutselt ette, kus ta neid nägi]
Üldiselt on tema tarkuseterad võrdsed Kreisiraadio Jürto omadega. Ootan juba ammu, et ta teataks, et tal on teade veinisõpradele. Siiani pole seda veel juhtunud, aga küll ta varsti selleni ka jõuab. Eriti kui arvestada meie veiniarmastusega.
Selle vanamehega seoses mõtlesin, et peaks alustama seeriaga Shifnali värvikamatest kujudest, kuna neid huvitavaid inimesi siin ikka on. Meie prügivarastest naabrid, tööriistapoe punasärklane ja alaealised poemüüjad, kes vist meid jälitavad on ainult mõned näited huvitavatest külakarakteritest. Aga pool Inglismaa - Hollandi mängu on juba läbi ja seis ikka 0:0 - nad vist ootavad, et ma neid vaatama hakkaks enne, kui väravaid löövad. Seega pean lippama!
Loo esimene osa sai alguse mitu kuud tagasi kui Raina lõunalt tagasi tuli ja rääkis, et ühe maja nurga juures oli mingi kahtlane väike vanamees, kes kõigiga juttu tegi. Paari päeva pärast olime parajasti tööle teel kui Raina teatas, et seesama vanamees meile vastu tuleb. Kuna ma ei osanud veel midagi karta, astusin rahulikult edasi. Jõudsime temaga kohakuti ja vanamees asus pidama pikka ja arusaamatut (nii sisu kui aktsendi poolest) loengut, mille peale ma noogutasin ja edasi astusin. Kui arvate, et see teda vaigistas, siis arvate valesti, sest vanamees tõstis häält ja pidas loengu lõpuni.
Kerime edasi paar kuud kui Kristi on kohalike aktsentide tõlgendamisel osavamaks muutunud ja vaatame, millega vanamees nüüd tegeleb.
Viimasel ajal on ta meile peaaegu igal hommikul (ja lõunal, ja õhtul) koos oma koeraga vastu tulnud ja igal korral tarkuseterasid puistanud. Kõigest ei saa ma ikka veel aru, kuna tema aktsent ja mõttelõng pole just eriti kergesti haaratavad, aga pärlid nagu "I've got my shopping and you've got your shopping!", "Hey girl, me and my dog saw you this morning" ja "The air is good for potatoes!" on ikka selgeks saanud. [Ärge selle kartuli-lause kohta küsige. Ma ei kujuta absoluutselt ette, kus ta neid nägi]
Üldiselt on tema tarkuseterad võrdsed Kreisiraadio Jürto omadega. Ootan juba ammu, et ta teataks, et tal on teade veinisõpradele. Siiani pole seda veel juhtunud, aga küll ta varsti selleni ka jõuab. Eriti kui arvestada meie veiniarmastusega.
Selle vanamehega seoses mõtlesin, et peaks alustama seeriaga Shifnali värvikamatest kujudest, kuna neid huvitavaid inimesi siin ikka on. Meie prügivarastest naabrid, tööriistapoe punasärklane ja alaealised poemüüjad, kes vist meid jälitavad on ainult mõned näited huvitavatest külakarakteritest. Aga pool Inglismaa - Hollandi mängu on juba läbi ja seis ikka 0:0 - nad vist ootavad, et ma neid vaatama hakkaks enne, kui väravaid löövad. Seega pean lippama!
posted by Emily Isabel at
8:21 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home