Kevad on käes

Täna saabus meie aeda kevad. Nojah, tegelikult on asi juba pikemat aega vindunud - mingi taime (kahtlustan nartsisse) lehed tungivad maast juba ammu välja, aga siiani arvasin, et nad on lihtsalt segadusse sattunud, et jaanuaris kasvama hakkavad. Täna hommikul seisin aga köögi kraanikausi juures ja imetlesin meie kaunist aeda (need, kes siin on käinud, võivad sõnades kerget irooniat tabada) ja avastasin järsku peenrast midagi lillat. Esimesel hetkel kahtlustasin, et keegi on meile oma Cadbury pabereid poetanud, aga lähemal uurimisel osutus, et tegemist on lilleõiega.

Lippasin kohe õue asja lähemalt uurima. Oligi lill. Isegi kaks lille. Minu viletsate bioloogiateadmiste juures on muidugi raske öelda, mis lillega täpselt tegemist on. Välja näeb ta nagu iiris, aga seda, et jaanuaris siinsel laiuskraadil iirised õitsevad, ma küll ei usu.

Aga lilla õie leidmine pani mind ka ülejäänud aeda kriitilise pilguga vaatama ja ega vaatepilt just ilus olnud. Maja eelmistel elanikel oli suur soov looduslikult elada ja kui me siia saabusime, olid aias kasvamas oad ja punapeedid. Nendest saime õnneks lahti, aga aeda jäid siiski mitmed nende poolt asetatud kaunistused. Näiteks olid nad veendunud, et vett täis plastpudelid hoiavad teod aiast eemal ja olid seega 12 pudelit aeda laiali laotanud. Sellele lisaks kaunistasid aianurki (ja suvalisi muid kohti) pruunid puhmad, mis ilmselt on lilled, kes ei suutnud talve tulekule vastu panna. Ja siis olid seal veel kuivanud hundinuiade taolised rootsud, mis õnnetult taeva poolt sirutusid ja iga kord minu pesukuivatamise protsessi takistada üritasid. Ühesõnaga... äärmiselt kaunis!

Esimese teona võtsin käsile pudelite kokku korjamise (miks ma seda neli kuud tagasi ei teinud, ei oska küll öelda) ja võtsin ühtlasi vastu otsuse, et niipea kui aktsepteeritav kevad pihta hakkab, investeerin paari aiatööriista ja teen aia korda, kuna praegu meenutab meie aed rohkem trailer trashi elamuümbrust, kui kellegi koduaeda. Siis on teil mulle kohe ilus külla tulla!