Kuivatatud seeneline

Kõigepealt teade, et te minu vaimse tervise pärast muretsema ei hakkaks: pealkirjal pole sisuga absoluutselt mitte midagi pistmist. "Kuivatatud seeneline" oli lihtsalt fraas, mis tekkis, kui esmaspäeva õhtul Shrewsbury'st tagasi sõites rongis istusime ja tulekivist-taelast rääkisime. Vaimupildid sellest, kuidas mõni metsaelanik sügiseti seenelisi ootab, et neid kuivatada ja talvel kokkuhoidlikult tarbida, tundus tollel hetkel väga naljakas. Hmmm... võib-olla te natuke siiski peaksite mu vaimse tervise pärast muretsema.

Et endast veidikegi asjalikumat muljet jätta üritan täna kirjutada sellest, mis jama meil seal koolis siis ikkagi toimub. Nimelt olen ma juba tükk aega omandanud nelja õppeainet: (1.3) Managing People, (2.1) Information Systems, (2.2) Business Law ja (2.3) Corporation Tax. Kuna tegemist ei ole traditsioonilise ülikooli/kolledzi haridusega, siis ei ole meil mingeid mitu korda aastas toimuvaid sesse ja esseesid, kirjatükke, kontrolltöid, mida pidevalt tegema peaks. Aine läbivõtmine hakkas sügisel pihta ja jõuab kevadel lõpule ning juunis on eksam kontrollimaks, kas sa kõik ikka omandada suutsid. Kui eksamil vähemalt 50% ei saa, oled läbi kukkunud ja saad uuesti teha kas detsembris või järgmisel kevadel.

Teatud määral on süsteemis tegemist ka eeldusainetega, sest kui sa 1.1 ja 1.2 teinud ei ole, siis ei saa ühtegi järgnevatest ainetest teha. Ja siit igasugused jamad tekivadki. Nimelt, kui me sügisel esimest korda kooli läksime ja seal ennast ainetele registreerida tuli, ei olnud meil õrna aimugi, mida me üldse tegema peame. Kursuse juhataja uuris ainult, et kas me tahame kevadel kohe nelja eksamit teha ja meie arglike noogutuste peale pani meid eelpoolnimetatud ainetele kirja. Mina hankisin selle peale inglise keelde tõlgitud koolitunnistuse ja sain 1.1 ja 1.2 vabastuse (need on mingid raamatupidamise ja kuluarvestuse aluste ained), aga Raina polnud oma raamatupidamisharidust TÜs saanud ja tuli välja, et tema tunnistus ei kehti. Ta on aga juba üsna tükk aega aineid omandanud ja nende eest on ära makstud. Kui sa aga eksameid kohe teha ei saa, siis on tegelikult üsna suur jama, sest ainete sisu muutub üsna kiiresti (seda eriti taxi ja law koha pealt).

Praegu käibki tõsine arutelu selle ümber, et mida Raina oma haridusega tegema peaks. Bill tahab ikka, et me ennast Inglismaa raamatupidamise vallas hariksime ja mitte lihtsalt niisama tööl ühtteist ei omandaks. Minul pole erilist probleemi - ainuke otsus, mille pean tegema on see, kas teha kõik neli eksamit kevadel või lükata mõni detsembrisse. Raina aga peab kas ära tegema 1.1 ja 1.2 eksamid või üldse ACCA ära unustama. Praegu hakkabki tunduma, et ta lõpetab ACCAga ära, kuna erilist lootust sellega kuhugi jõuda ei ole.

Kuna siin räägime me asjadest ikka ja ainult minu silmade läbi, siis jõuan lõpuks ka selleni, miks see minu jaoks nii suur probleem on - ma pean hakkama üksi koolis käima (ärge te tulge mulle ütlema, et ma egoist pole!). Kuna matk raudteejaamast koolihooneni kestab pool tundi, siis on seda üksi üsna tüütu marssida. Ja nüüd kui pooled rongijuhid ikka veel streigivad, peab ju kella 23:25 ootama enne, kui Shifnalisse tagasisõitva rongi peale saab. Seda üksi teha on ikka äärmiselt tüütu.

Esmaspäeval, kui üsna selgeks sai, et Raina ilmselt enam koolis käima ei hakka, läksime pärast kooli pubisse (Mairi, sina peaks seda teadma... vähemalt sisse astusime sinna korraks küll kui Shrewsbury's ringi lippasime ja Abbey't otsisime) ja tellisime pidulikult oma viimase ühise esmaspäevaõhtuse õhtusöögi. Üritasin teda sinna kõrvale veenda, et ta peaks ikka esmaspäevaõhtuti niisama linnas käima ja minuga koos sööma, aga tundub, et ma ei suutnud piisavalt häid argumente leida. Huvitav kas mõnda kursakaaslast õnnestub mõjutada mitte koju minema vaid selle asemel hoopis mind lõbustama tulla?