Kri külastus, vol. 3
Laupäeval tegin hommikul pannkooke, mõtlesin, et kas minna Raina ja Kri uste taha koledaid hääli tegema, et me ikka õigeks ajaks bussi peale jõuaks ja olin lõpuks ise viimane, kes uksest välja sai. Päikest seekord väljas polnud, aga eriti külm polnud ilm ka mitte ja me lootsime vaikselt, et vihma sadama ei hakka.
Bussis uurisime juhilt, kas ta meile ka piletit otse Ironbridge'i müüb (pidime Telfordis ümber istuma) ja tema soovitas meil £3,75 eest päevapileti osta, mis kõigi kohalike bussidega sõita lubab. Mõtlesime, et ehk tuleb see pisut odavam kui kaks eraldi piletit osta ja etteruttavalt pean ütlema, et see oli üks targemaid otsuseid, mis päeva jooksul tegime.
Telfordis vaatasime Ironbridge'i bussiajad üle ja, kuna meil oli paarkümmend minutit aega, läksime shopping centre'isse suvekingi proovima (mis te siis arvasite, mida kolm naist oleks pidanud aja viitmiseks tegema?). Ära midagi ei ostnud, aga ühtteist lahedat siiski leidsime ja jõudsime isegi (järjekordselt) õigeks ajaks bussi peale. Bussijuht lubas meid hoiatada kui Ironbridge'i jõuame ja nii saime rahulikult pühenduda sellele, et kõva häälega kõike silma hakkavat kommenteerisime. Välismaal olles on ikka nii tore eestlane olla, kuigi karta on, et ükskord asun ma kommenteerima mõnda inimest, kes keelest aru saab ja lõpetan sinise silmaga.
Ironbridge'i tundsime ära juba enne kui bussijuht sellest märku andis, kuna a) kõik teeviidad väitsid, et me oleme kohale jõudnud; b) mulle hakkas tunduma, et sõidan ringi alpides väikeste armsate majade ja äärmiselt järskude mägede vahel; ja c) sild oli juba kaugelt näha.
Bussi peatumisel ronisime välja, koperdasime mootor- ja tavaliste rataste otsa ning jõudsime järeldusele, et ilmselt pole me ainukesed, kes laupäeva kohalikke vaatamisväärsusi nautides tahavad veeta. Pärast piisavat sillaimetlemist otsustasime selle ületada, et uurida, kuidas Blists Hilli saada. Infopunkti tädi teatas lahkelt, et sinna viib spetsiaalne buss ja oli valmis meile ka pileteid müüma, aga kui meie oma Arriva päevapiletitega tal nina all vehkisime, muutus ta kohe märgatavalt vähemsõbralikuks ja saatis meid tagasi väitega, et seda ei saa nende spetsbussis kasutada ja me peame tavaliste bussidega seiklema. Ta soostus meile siiski ka nende sõiduplaani andma ja avastasime, et järgmine buss läheb juba kahekümne minuti pärast. Sundisime Rainaga meie ametlikku fotograafi (tuntud ka Kri nime all) sillast pilte tegema ja imetlesime kohalikku vaadet ning kätte saabuski aeg bussipeatusesse järjekorda moodustama minna.
Kahtlustasime juba bussis, et ei tunne Blists Hilli peatust ära ja tuli välja, et meil oli õigus. Olime aga täie hooga (loe: kõva häälega) oma turististaatuse kinnitanud ja seega pidas bussijuht täiesti iseseisvalt ühes teeotsas kinni ja lasi meil väljuda. Ostsime muuseumipiletid ja vahetasime oma kättejäänud metallraha 18. saj müntide vastu (karta on, et kohalik Lloydsi panga haru meid pisut ka tõmbas) ja asusime paari sajandi taguse tööstusliku revolutsiooni aegse eluga tutvuma.
Algus tundus päris igav, aga siis leidsime apteegi taganurgast hambaarsti tooli koos tolleaegsete tööriistadega ja elevus kerkis kohe taevasse. Järgmisena avastasime kuskilt sepatöökodade vahelt kommipoe ja põnevus muutus väljakannatamatuks, kuna lõpuks ometi tekkis võimalus vanade müntide kulutamiseks. Kommipoes olime meie ja umbes kaks miljonit last, aga me ei lasknud ennast sellest häirida ja arvata võib, et lapsiku käitumisega lõime nad kõik üle. Raina leidis ühest purgist mingi suhkrutaolise asjanduse ja kuna purgi peale oli kirjutatud KALI, asusid nad Kriga leti peal purke korradada, et sellest korralikku pilti saada. Mina seisin natuke eemal, mugisin shokolaadi ja teesklesin, et ei tunne neid, mis ei tulnud just väga hästi välja, kuna nad käisid minu käest shokolaadinööpe ärandamas.
Kui olime müüjate ja kahe miljoni lapse segadusseajamise lõpetanud, läksime kergelt lagunenud telliskivitöökotta, kus Kri üritas mööda seinu üles ronida (te arvate, et ma teen nalja või kasutan mingit metafoori, jah? Ei, tõesti ei kasuta!) ja kui see ebaõnnestus, asus ümbritsevatelt tahvlitelt meile ajalugu ümber jutustama. Imetlesime veel Iron Bridge'i vähendust, mis üle kohaliku kanali oli ehitatud ja siis leidsin, et mul on tööstusliku revolutsiooni tööstuslikust osast kõrini ning juhtisin Kri ja Raina osavalt linnamajade poole tagasi. Peatänavale tagasi jõudes sattusime mingi hobuse otsa, kes väga kurva näoga ringi vaatas ja oli ahistatud laste poolt, kes üritasid teda patsutada.
Vaatasime 18. sajandi võtmetöökoda (ühegi luku muukimine tollel ajal vist küll eriline probleem ei olnud) ja siis lõin mõneks ajaks Rainast ja Krist lahku, et luurata Milliner's Shopi (riidepood) ja kohtusin nendega jälle kurva hobuse juures. Edasi minnes sattusime mingisse kinnisvarabüroosse, kus jäime pikaks ajaks vanemapoolse härrasmehe küüsi, kes meile selgitas, kuidas Inglismaal maad aadlike vahel jaotati. Lõpuks tuli sinna veel külastajaid ja meil õnnestus minema hiilida.
Üle tee minnes leidsime arsti elamise ja seal asuvate riistadega võrreldes oli alguses nähtud hambaarsti kabinet naljanumber. Kuidas inimesed oma haigused üle elasid on minule küll mõistetamatu. Arstiteadus neid selles küll eriti ei aidanud. Arsti aiast leidsime ka sea, kes keset porivälja seisis ja üsna segaduses tundus olevat. Mina oleks ka segaduses, kui oleks pidevalt sunnitud põlvini poris seisma!
Kril polnud tööstuslikust revolutsioonist veel väga kõrini saanud ja nii otsustas ta kaevuriurgudesse tuurile minna. Meie Rainaga otsustasime, et ei viitsi kuulata kedagi rauatootmisest rääkimas ja läksime selle asemel vaatama The Hay Inclined Plane'i. Meil polnud õrna aimugi, mida me tegelikult vaatama läheme ja nii sattusime paar korda segadusse kui leidsime kellegi maja, kus tädi parajasti käsitööd tegi ja pealtvaatajatele tehnoloogiat tutvustas. Segadust tekitas ka kirik, mis oli täielikult metall-lehtedest kokku pandud ja kaevuriauk (ma kujutan ette, et see oli auk, mille kaudu kaevurid oma tunnelitesse sisse-välja ronisid), aga kuna sildid ikka edasi Inclined Plane'i poole viitasid, marssisime aina edasi.
Lõpuks leidsime ta ka üles. Tuli välja, et Inclined Plane on selline leiutis, millega kraami jõkke ja jõest välja upitada. Mäkke viisid kaks paari raudteerööpaid ja originaalis oli üleval alati üks ratastel paat, millesse kraam sisse pandi. Rööpad läksid alla jõe äärde välja ja kui jõele ilmus mõni paat, mida kohalik rahvas tahtis endale üles mäe otsa saada (ma saan aru, et see kirjeldus kõlab natuke piraatlusena, aga ma loodan, et tegelikult oli ikka tegemist korraliku kaubavahetusega), siis kinnitati alt üks ketiots selle paadi külge ja ülevalt teine ots paadi külge, mis kaubaga (eeldatavasti siis rauaga) jõe peale taheti saata. Seejärel lükati ülemine paat liikuma, see hakkas mööda rööpaid jõkke vajuma ja sikutas samal ajal teise paadi jõest välja ja üles mäe otsa. Üsna leidlik asjandus tegelikult! (Loodan, et te sellest kirjeldusest ka midagi aru saite).
Kui sealt tagasi pöördusime, hakkas kergelt vihma sadama. Otsustasime sellest mitte hoolida ja külastasime veel mõnda talu, sügasime sigu ja vaatasime kanu ning otsustasime lõpuks Krile helistada, et uurida, kus ta parajasti on. Tuli välja, et tema rauatuur kestis ikka veel ja nii otsustasime Rainaga kohalikku tavernasse kohvi ja kooki tarbima minna.
Sinna jõudsime ka viimasel minutil, kuna varsti pärast seda hakkas korralikult vihma sadama ja söögisaal läks rahvast väga täis. Meie olime oma aknaaluse lauaga päris rahul. Lõpuks tuli ka Krilt teade, et ta on tuuri lõpetanud ja liitub meiega toidumajas. Istusime natuke, kuni tundus, et vihm natuke tagasi tõmbas. Kri tahtis samuti Inclined Plane'i näha ja me Rainaga mõtlesime, et vaatame senikaua niisama ringi, kuni Kri tagasi jõuab. Vihma hulk aga suurenes niipea, kui me uksest välja saime ja kadusime lähima kuuri uksest sisse varju alla. Kri otsustas siiski Plane'i poole teele asuda, aga olime vaevalt jõudnud paar minutit vihma kiruda, kui Kri läbi vihma meie varjualuse poole tormas ja tunnistas, et niiväga ta seda Plane'i ikka näha ei taha.
Lõpuks tõmbas vihm natuke tagasi ja me asusime tagasiteele. Käisime veel korra poest läbi, kus Kri meie vanaaegse raha eest toffee't ostis ja seega kindlustas, et meil varsti hambaarsti juurde käik ees oleks. Pagana vihm hakkas jälle kõvemini sadama ja me otsustasime, et esialgsest plaanist - jala Madeley'sse ja sealt bussiga Telfordi sõitmisest - ei tule midagi välja ning et me maksaks pigem natuke lisaks ja sõidaks selle spetsbussiga.
Bussipeatusse jõudes avastasime, et ei peagi kaua ootama ja veel ka seda, et tädi infoputkas oli meile valetanud, kuna meie Arriva-piletid kehtisid ka nende eribussi peal. Kõõlusime koos teiste läbiligunenud inimestega peatuses varju all ja tormasime kiiresti bussi peale, kus kontrollisime igaks juhuks juhilt, et ta meid ikka kindlasti Madeley's maha laseks. Ta tõotas et teeb seda ja juba paari minuti pärast sõitsime selle päeva jooksul vist neljandat korda Madeley'sse sisse.
Seal kobisime bussi pealt maha ja ootasime mõnda, mis tahaks meid Telfordi viia. Vaevalt minuti pärast üks ilmuski ja selle äärmiselt kidakeelne juht lubas, et pärast Dawley's käimist jõuab ta ka Telford Centre'isse.
Selle bussiga tiirutasime tõsiselt kaua, käisime Dawley's ja Little Dawley's ja Madeley's (järjekordselt), aga lõpuks ometi nägime tuttavat Telford Shopping Centre'it ja teadsime, et oleme kodule üsna lähedal. Kuna järgmise Shifnali bussini oli veel aega, käisime Drucker'sis söömas ja ASDAs toiduvarusid täiendamas ning sõitsime siis koju järjekordne edukalt turistitud päev seljataga.
Bussis uurisime juhilt, kas ta meile ka piletit otse Ironbridge'i müüb (pidime Telfordis ümber istuma) ja tema soovitas meil £3,75 eest päevapileti osta, mis kõigi kohalike bussidega sõita lubab. Mõtlesime, et ehk tuleb see pisut odavam kui kaks eraldi piletit osta ja etteruttavalt pean ütlema, et see oli üks targemaid otsuseid, mis päeva jooksul tegime.
Telfordis vaatasime Ironbridge'i bussiajad üle ja, kuna meil oli paarkümmend minutit aega, läksime shopping centre'isse suvekingi proovima (mis te siis arvasite, mida kolm naist oleks pidanud aja viitmiseks tegema?). Ära midagi ei ostnud, aga ühtteist lahedat siiski leidsime ja jõudsime isegi (järjekordselt) õigeks ajaks bussi peale. Bussijuht lubas meid hoiatada kui Ironbridge'i jõuame ja nii saime rahulikult pühenduda sellele, et kõva häälega kõike silma hakkavat kommenteerisime. Välismaal olles on ikka nii tore eestlane olla, kuigi karta on, et ükskord asun ma kommenteerima mõnda inimest, kes keelest aru saab ja lõpetan sinise silmaga.
Ironbridge'i tundsime ära juba enne kui bussijuht sellest märku andis, kuna a) kõik teeviidad väitsid, et me oleme kohale jõudnud; b) mulle hakkas tunduma, et sõidan ringi alpides väikeste armsate majade ja äärmiselt järskude mägede vahel; ja c) sild oli juba kaugelt näha.
Bussi peatumisel ronisime välja, koperdasime mootor- ja tavaliste rataste otsa ning jõudsime järeldusele, et ilmselt pole me ainukesed, kes laupäeva kohalikke vaatamisväärsusi nautides tahavad veeta. Pärast piisavat sillaimetlemist otsustasime selle ületada, et uurida, kuidas Blists Hilli saada. Infopunkti tädi teatas lahkelt, et sinna viib spetsiaalne buss ja oli valmis meile ka pileteid müüma, aga kui meie oma Arriva päevapiletitega tal nina all vehkisime, muutus ta kohe märgatavalt vähemsõbralikuks ja saatis meid tagasi väitega, et seda ei saa nende spetsbussis kasutada ja me peame tavaliste bussidega seiklema. Ta soostus meile siiski ka nende sõiduplaani andma ja avastasime, et järgmine buss läheb juba kahekümne minuti pärast. Sundisime Rainaga meie ametlikku fotograafi (tuntud ka Kri nime all) sillast pilte tegema ja imetlesime kohalikku vaadet ning kätte saabuski aeg bussipeatusesse järjekorda moodustama minna.
Kahtlustasime juba bussis, et ei tunne Blists Hilli peatust ära ja tuli välja, et meil oli õigus. Olime aga täie hooga (loe: kõva häälega) oma turististaatuse kinnitanud ja seega pidas bussijuht täiesti iseseisvalt ühes teeotsas kinni ja lasi meil väljuda. Ostsime muuseumipiletid ja vahetasime oma kättejäänud metallraha 18. saj müntide vastu (karta on, et kohalik Lloydsi panga haru meid pisut ka tõmbas) ja asusime paari sajandi taguse tööstusliku revolutsiooni aegse eluga tutvuma.
Algus tundus päris igav, aga siis leidsime apteegi taganurgast hambaarsti tooli koos tolleaegsete tööriistadega ja elevus kerkis kohe taevasse. Järgmisena avastasime kuskilt sepatöökodade vahelt kommipoe ja põnevus muutus väljakannatamatuks, kuna lõpuks ometi tekkis võimalus vanade müntide kulutamiseks. Kommipoes olime meie ja umbes kaks miljonit last, aga me ei lasknud ennast sellest häirida ja arvata võib, et lapsiku käitumisega lõime nad kõik üle. Raina leidis ühest purgist mingi suhkrutaolise asjanduse ja kuna purgi peale oli kirjutatud KALI, asusid nad Kriga leti peal purke korradada, et sellest korralikku pilti saada. Mina seisin natuke eemal, mugisin shokolaadi ja teesklesin, et ei tunne neid, mis ei tulnud just väga hästi välja, kuna nad käisid minu käest shokolaadinööpe ärandamas.
Kui olime müüjate ja kahe miljoni lapse segadusseajamise lõpetanud, läksime kergelt lagunenud telliskivitöökotta, kus Kri üritas mööda seinu üles ronida (te arvate, et ma teen nalja või kasutan mingit metafoori, jah? Ei, tõesti ei kasuta!) ja kui see ebaõnnestus, asus ümbritsevatelt tahvlitelt meile ajalugu ümber jutustama. Imetlesime veel Iron Bridge'i vähendust, mis üle kohaliku kanali oli ehitatud ja siis leidsin, et mul on tööstusliku revolutsiooni tööstuslikust osast kõrini ning juhtisin Kri ja Raina osavalt linnamajade poole tagasi. Peatänavale tagasi jõudes sattusime mingi hobuse otsa, kes väga kurva näoga ringi vaatas ja oli ahistatud laste poolt, kes üritasid teda patsutada.
Vaatasime 18. sajandi võtmetöökoda (ühegi luku muukimine tollel ajal vist küll eriline probleem ei olnud) ja siis lõin mõneks ajaks Rainast ja Krist lahku, et luurata Milliner's Shopi (riidepood) ja kohtusin nendega jälle kurva hobuse juures. Edasi minnes sattusime mingisse kinnisvarabüroosse, kus jäime pikaks ajaks vanemapoolse härrasmehe küüsi, kes meile selgitas, kuidas Inglismaal maad aadlike vahel jaotati. Lõpuks tuli sinna veel külastajaid ja meil õnnestus minema hiilida.
Üle tee minnes leidsime arsti elamise ja seal asuvate riistadega võrreldes oli alguses nähtud hambaarsti kabinet naljanumber. Kuidas inimesed oma haigused üle elasid on minule küll mõistetamatu. Arstiteadus neid selles küll eriti ei aidanud. Arsti aiast leidsime ka sea, kes keset porivälja seisis ja üsna segaduses tundus olevat. Mina oleks ka segaduses, kui oleks pidevalt sunnitud põlvini poris seisma!
Kril polnud tööstuslikust revolutsioonist veel väga kõrini saanud ja nii otsustas ta kaevuriurgudesse tuurile minna. Meie Rainaga otsustasime, et ei viitsi kuulata kedagi rauatootmisest rääkimas ja läksime selle asemel vaatama The Hay Inclined Plane'i. Meil polnud õrna aimugi, mida me tegelikult vaatama läheme ja nii sattusime paar korda segadusse kui leidsime kellegi maja, kus tädi parajasti käsitööd tegi ja pealtvaatajatele tehnoloogiat tutvustas. Segadust tekitas ka kirik, mis oli täielikult metall-lehtedest kokku pandud ja kaevuriauk (ma kujutan ette, et see oli auk, mille kaudu kaevurid oma tunnelitesse sisse-välja ronisid), aga kuna sildid ikka edasi Inclined Plane'i poole viitasid, marssisime aina edasi.
Lõpuks leidsime ta ka üles. Tuli välja, et Inclined Plane on selline leiutis, millega kraami jõkke ja jõest välja upitada. Mäkke viisid kaks paari raudteerööpaid ja originaalis oli üleval alati üks ratastel paat, millesse kraam sisse pandi. Rööpad läksid alla jõe äärde välja ja kui jõele ilmus mõni paat, mida kohalik rahvas tahtis endale üles mäe otsa saada (ma saan aru, et see kirjeldus kõlab natuke piraatlusena, aga ma loodan, et tegelikult oli ikka tegemist korraliku kaubavahetusega), siis kinnitati alt üks ketiots selle paadi külge ja ülevalt teine ots paadi külge, mis kaubaga (eeldatavasti siis rauaga) jõe peale taheti saata. Seejärel lükati ülemine paat liikuma, see hakkas mööda rööpaid jõkke vajuma ja sikutas samal ajal teise paadi jõest välja ja üles mäe otsa. Üsna leidlik asjandus tegelikult! (Loodan, et te sellest kirjeldusest ka midagi aru saite).
Kui sealt tagasi pöördusime, hakkas kergelt vihma sadama. Otsustasime sellest mitte hoolida ja külastasime veel mõnda talu, sügasime sigu ja vaatasime kanu ning otsustasime lõpuks Krile helistada, et uurida, kus ta parajasti on. Tuli välja, et tema rauatuur kestis ikka veel ja nii otsustasime Rainaga kohalikku tavernasse kohvi ja kooki tarbima minna.
Sinna jõudsime ka viimasel minutil, kuna varsti pärast seda hakkas korralikult vihma sadama ja söögisaal läks rahvast väga täis. Meie olime oma aknaaluse lauaga päris rahul. Lõpuks tuli ka Krilt teade, et ta on tuuri lõpetanud ja liitub meiega toidumajas. Istusime natuke, kuni tundus, et vihm natuke tagasi tõmbas. Kri tahtis samuti Inclined Plane'i näha ja me Rainaga mõtlesime, et vaatame senikaua niisama ringi, kuni Kri tagasi jõuab. Vihma hulk aga suurenes niipea, kui me uksest välja saime ja kadusime lähima kuuri uksest sisse varju alla. Kri otsustas siiski Plane'i poole teele asuda, aga olime vaevalt jõudnud paar minutit vihma kiruda, kui Kri läbi vihma meie varjualuse poole tormas ja tunnistas, et niiväga ta seda Plane'i ikka näha ei taha.
Lõpuks tõmbas vihm natuke tagasi ja me asusime tagasiteele. Käisime veel korra poest läbi, kus Kri meie vanaaegse raha eest toffee't ostis ja seega kindlustas, et meil varsti hambaarsti juurde käik ees oleks. Pagana vihm hakkas jälle kõvemini sadama ja me otsustasime, et esialgsest plaanist - jala Madeley'sse ja sealt bussiga Telfordi sõitmisest - ei tule midagi välja ning et me maksaks pigem natuke lisaks ja sõidaks selle spetsbussiga.
Bussipeatusse jõudes avastasime, et ei peagi kaua ootama ja veel ka seda, et tädi infoputkas oli meile valetanud, kuna meie Arriva-piletid kehtisid ka nende eribussi peal. Kõõlusime koos teiste läbiligunenud inimestega peatuses varju all ja tormasime kiiresti bussi peale, kus kontrollisime igaks juhuks juhilt, et ta meid ikka kindlasti Madeley's maha laseks. Ta tõotas et teeb seda ja juba paari minuti pärast sõitsime selle päeva jooksul vist neljandat korda Madeley'sse sisse.
Seal kobisime bussi pealt maha ja ootasime mõnda, mis tahaks meid Telfordi viia. Vaevalt minuti pärast üks ilmuski ja selle äärmiselt kidakeelne juht lubas, et pärast Dawley's käimist jõuab ta ka Telford Centre'isse.
Selle bussiga tiirutasime tõsiselt kaua, käisime Dawley's ja Little Dawley's ja Madeley's (järjekordselt), aga lõpuks ometi nägime tuttavat Telford Shopping Centre'it ja teadsime, et oleme kodule üsna lähedal. Kuna järgmise Shifnali bussini oli veel aega, käisime Drucker'sis söömas ja ASDAs toiduvarusid täiendamas ning sõitsime siis koju järjekordne edukalt turistitud päev seljataga.
posted by Emily Isabel at
9:53 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home