Kri külastus, vol. 2
[Kõigepealt hoiatan teid, et olen pool päeva Law õpikut lugenud ja nüüd koduse peavalu käes vaevlen, nii et kui jutt eriti loogiline ja/või huvitav pole, siis süüdistage kooli!]
Kolmapäeval ja neljapäeval oli Kri sunnitud ennast ise lõbustama, kuna mina tööl olin. Mida ta täpselt tegi peate tema käest küsima. Nii palju kui mina aru sain, ta põhiliselt magas, siis käis mänguasjapoodides ja turul kasutatud raamatutes tuhnimas. Väga hästi veedetud kaks päeva minu arvates. Tahaks ise ka!
Reede oli õnneks vaba päev ilma igasuguste ebamugavusteta, mis tulenevad sellest, et erinevate lõbustusasutuste personal samuti kodus vaba päeva veedab. Tõlkes tähendab see siis seda, et rongid liikusid normaalselt ja enamik kohti olid avatud. Meie otsustasime selle päeva Shrewsbury's veeta. Sobivalt oli päike ka väljas ja ilm tundus üsna suvine, nii et sai kohe jaki pealt ära võtta ja teeselda, et pole tegemist märtsi lõpuga. Niipea kui päike mõne pilve taha varjus, läks jälle külmemaks ja nii me siis vaheldumisi toppisime jakke selga ja võtsime ära. Tundus päris nagu oleks Eesti suvi!
Aga Shrewsbury's trampisime mööda linna ringi ja vaatasime asju, mis meile silma hakkasid. Esimeseks ohvriks oli Shrewsbury Castle, kus oli palju tahvleid, mida Kri lugeda sai ja ka meid kohaliku ajalooga kurssi viis. Sealses aias olid juba igasugused taimed õitsema hakanud ja Kri teatas äärmise autoriteediga, et tegemist on rododendronitega. Raina leidis ka, et kindlasti on need rododendronid ja kas mitte ka need teised seal pole? Selle peale hakkasin ka mina igalt poolt rododendroneid leidma ja selle castle'i külastuse tulemusena on Inglismaal avastatud okkaline rododendron, ripprododendron ja kollane rododendron. (Kri võib seda loetelut vast täiendada, kuna ma usun, et leidsime veel paar haruldast liiki rododendrone).
Sealt edasi läksime vaatama Shrewsbury Abbey't, aga olime sealt üsna kiiresti lahkuma sunnitud, sest ma ei tea, kas teie seda teate, aga Suur Reede pole just kõige rahulikum aeg kirikute külastamiseks. Inimesed voorisid Abbey'sse sisse ja võtsid istet ning ma hakkasin kartma, et meidki sinna lukustatakse ja sunnitakse jumalateenistust kuulama. Õnneks leidsime tagaukse, mille kaudu põgeneda ning olimegi tagasi äärmiselt sooja ja mõnusa päikese käes.
Kõndisime veel mõnda aega mööda Shrewsbury kesklinna ringi, leidsime avatud vangla, mis hiljem turuhooneks osutus (üritasin teile paaniliselt sellest pilti leida, et näidata, kui totter see vangla idee tegelikult oli, aga kahjuks ei andnud otsingud tulemusi) ja läksime siis sööma.
Kõhud turvaliselt toitu täis, oli aeg jõeäärseid avastama minna. Läksime parki, kust tavaliselt kooli minnes läbi torman, et seal natuke ringi vaadata. Tuleb tunnistada, et ringi vaadata eriti ei saanud, kuna keset parki oli üleöö kerkinud lõbustuspark. Suuremalt jaolt oli ta üsna igav, aga paari atraktsiooni oleks võinud proovida, kui kõht natuke vähem täis oleks olnud. Kuna aga söömaaeg üsna toitev oli, siis piirdusime teiste lõbutsemise vaatamisega ja avastusega, et inglased suudavad muruplatsid sama hästi poriks tallata kui eestlased. Kes oleks võinud arvata?
Edasi mäkke ronides leidsime järjekordse lilleaia (mis kardetavasti rododendroneid täis oli), mis 15:30 sulguma pidi. Tollel hetkel oli kell 15:32, aga värav veel lahti ja nii hiilisime sisse ja vaatasime natuke ringi. Mööda lilleaeda lippas ringi kollase vestiga mees, kes inimesi aiast välja üritas saada, aga mulle meenutas tema tegutsemine mõnda algelist arvutimängu, kus sina pead takistama UFOdel (või kellel iganes) kuhugi sisse tungimast, aga niipea kui sa mõned välja saad, tuleb teisest nurgast kaks korda nii palju juurde. Lõpuks õnnestus onul meid peaaegu nurka ajada, aga me kavaldasime ta üle ja läksime ise välja. Jälgisime pargis veel inglasi lendavat taldrikut loopimas, jalgpalli mängimas (duh!) ja rulatrikke katsetamas. Tuleb tunnistada, et viimases on Lauluväljaku vene poisid inglastest kaugelt üle.
Pärast seda tiirutasime veel mööda linna, üritasime ära arvata, mis sajandist on pärit meid ümbritsevad majad, otsisime WCd, jõime kohvi ja läksime lõpuks uurima, kas mõni rong meid koju tagasi tahab viia. Lähima tunni aja jooksul ei tahtnud ja nii asusime teises suunas uuesti astuma. Pärast seda kui olime kuskilt üsna kahtlase tänavanurga pealt avastanud mingi tööstusliku revolutsiooni jäänuki, mille juures ajalugu polnudki ja mida Raina (või oli see Kri) paaniliselt liikuma panna üritas, leidsime ennast elamurajoonist. Vaatasime seal õudusega inglaste aiakaunistusi täis aedu ja küllaltki kummalisel kombel jõudsime õigeks ajaks rongi peale.
Seal olime kõik üsna väsinud ja otsustasime, et õhtul muud ei tee. Üritasime ka välja mõelda, kas laupäeval võtta plaani Wolverhampton või Birmingham, kui Kri avastas, et tegelikult on võimalik minna ka Ironbridge'i. Korraliku turistina pani ta kodus kohe arvuti käima ja uuris Wolverhamptoni ja Ironbridge'i kohta käivat infot. Pärast pikki arutlusi, piltide vaatamisi ja rahalugemisi jõudsime järeldusele, et tahame pigem Ironbridge'i ja Blists Hill Victorian Town'i näha ning et kuidagi sinna ju ikka kohale jõuab ka siis, kui sul parajasti autot pole. Otsus tehtud võis rahulikult telekast Lepajõed (tuntud ka Jonathan Rossina) vaatama hakata.
Kolmapäeval ja neljapäeval oli Kri sunnitud ennast ise lõbustama, kuna mina tööl olin. Mida ta täpselt tegi peate tema käest küsima. Nii palju kui mina aru sain, ta põhiliselt magas, siis käis mänguasjapoodides ja turul kasutatud raamatutes tuhnimas. Väga hästi veedetud kaks päeva minu arvates. Tahaks ise ka!
Reede oli õnneks vaba päev ilma igasuguste ebamugavusteta, mis tulenevad sellest, et erinevate lõbustusasutuste personal samuti kodus vaba päeva veedab. Tõlkes tähendab see siis seda, et rongid liikusid normaalselt ja enamik kohti olid avatud. Meie otsustasime selle päeva Shrewsbury's veeta. Sobivalt oli päike ka väljas ja ilm tundus üsna suvine, nii et sai kohe jaki pealt ära võtta ja teeselda, et pole tegemist märtsi lõpuga. Niipea kui päike mõne pilve taha varjus, läks jälle külmemaks ja nii me siis vaheldumisi toppisime jakke selga ja võtsime ära. Tundus päris nagu oleks Eesti suvi!
Aga Shrewsbury's trampisime mööda linna ringi ja vaatasime asju, mis meile silma hakkasid. Esimeseks ohvriks oli Shrewsbury Castle, kus oli palju tahvleid, mida Kri lugeda sai ja ka meid kohaliku ajalooga kurssi viis. Sealses aias olid juba igasugused taimed õitsema hakanud ja Kri teatas äärmise autoriteediga, et tegemist on rododendronitega. Raina leidis ka, et kindlasti on need rododendronid ja kas mitte ka need teised seal pole? Selle peale hakkasin ka mina igalt poolt rododendroneid leidma ja selle castle'i külastuse tulemusena on Inglismaal avastatud okkaline rododendron, ripprododendron ja kollane rododendron. (Kri võib seda loetelut vast täiendada, kuna ma usun, et leidsime veel paar haruldast liiki rododendrone).
Sealt edasi läksime vaatama Shrewsbury Abbey't, aga olime sealt üsna kiiresti lahkuma sunnitud, sest ma ei tea, kas teie seda teate, aga Suur Reede pole just kõige rahulikum aeg kirikute külastamiseks. Inimesed voorisid Abbey'sse sisse ja võtsid istet ning ma hakkasin kartma, et meidki sinna lukustatakse ja sunnitakse jumalateenistust kuulama. Õnneks leidsime tagaukse, mille kaudu põgeneda ning olimegi tagasi äärmiselt sooja ja mõnusa päikese käes.
Kõndisime veel mõnda aega mööda Shrewsbury kesklinna ringi, leidsime avatud vangla, mis hiljem turuhooneks osutus (üritasin teile paaniliselt sellest pilti leida, et näidata, kui totter see vangla idee tegelikult oli, aga kahjuks ei andnud otsingud tulemusi) ja läksime siis sööma.
Kõhud turvaliselt toitu täis, oli aeg jõeäärseid avastama minna. Läksime parki, kust tavaliselt kooli minnes läbi torman, et seal natuke ringi vaadata. Tuleb tunnistada, et ringi vaadata eriti ei saanud, kuna keset parki oli üleöö kerkinud lõbustuspark. Suuremalt jaolt oli ta üsna igav, aga paari atraktsiooni oleks võinud proovida, kui kõht natuke vähem täis oleks olnud. Kuna aga söömaaeg üsna toitev oli, siis piirdusime teiste lõbutsemise vaatamisega ja avastusega, et inglased suudavad muruplatsid sama hästi poriks tallata kui eestlased. Kes oleks võinud arvata?
Edasi mäkke ronides leidsime järjekordse lilleaia (mis kardetavasti rododendroneid täis oli), mis 15:30 sulguma pidi. Tollel hetkel oli kell 15:32, aga värav veel lahti ja nii hiilisime sisse ja vaatasime natuke ringi. Mööda lilleaeda lippas ringi kollase vestiga mees, kes inimesi aiast välja üritas saada, aga mulle meenutas tema tegutsemine mõnda algelist arvutimängu, kus sina pead takistama UFOdel (või kellel iganes) kuhugi sisse tungimast, aga niipea kui sa mõned välja saad, tuleb teisest nurgast kaks korda nii palju juurde. Lõpuks õnnestus onul meid peaaegu nurka ajada, aga me kavaldasime ta üle ja läksime ise välja. Jälgisime pargis veel inglasi lendavat taldrikut loopimas, jalgpalli mängimas (duh!) ja rulatrikke katsetamas. Tuleb tunnistada, et viimases on Lauluväljaku vene poisid inglastest kaugelt üle.
Pärast seda tiirutasime veel mööda linna, üritasime ära arvata, mis sajandist on pärit meid ümbritsevad majad, otsisime WCd, jõime kohvi ja läksime lõpuks uurima, kas mõni rong meid koju tagasi tahab viia. Lähima tunni aja jooksul ei tahtnud ja nii asusime teises suunas uuesti astuma. Pärast seda kui olime kuskilt üsna kahtlase tänavanurga pealt avastanud mingi tööstusliku revolutsiooni jäänuki, mille juures ajalugu polnudki ja mida Raina (või oli see Kri) paaniliselt liikuma panna üritas, leidsime ennast elamurajoonist. Vaatasime seal õudusega inglaste aiakaunistusi täis aedu ja küllaltki kummalisel kombel jõudsime õigeks ajaks rongi peale.
Seal olime kõik üsna väsinud ja otsustasime, et õhtul muud ei tee. Üritasime ka välja mõelda, kas laupäeval võtta plaani Wolverhampton või Birmingham, kui Kri avastas, et tegelikult on võimalik minna ka Ironbridge'i. Korraliku turistina pani ta kodus kohe arvuti käima ja uuris Wolverhamptoni ja Ironbridge'i kohta käivat infot. Pärast pikki arutlusi, piltide vaatamisi ja rahalugemisi jõudsime järeldusele, et tahame pigem Ironbridge'i ja Blists Hill Victorian Town'i näha ning et kuidagi sinna ju ikka kohale jõuab ka siis, kui sul parajasti autot pole. Otsus tehtud võis rahulikult telekast Lepajõed (tuntud ka Jonathan Rossina) vaatama hakata.
posted by Emily Isabel at
8:55 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home