Edinburgh

Täna raputan vahelduseks tolmu jalgelt ja kirjutan hoopis sellest, kuidas nädalavahetusel Edinburghis käisin. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kui nädal tagasi Lea'ga õhtust sõime ja minu mõte kuidagi selleni jõudis, et tahaks Edinburghis ära käia. Vaevalt olin selle välja öelnud, kui Lea teatas, et temagi tahaks seda teha ja eriti veel Tattoo ajal. Kuskil sügavas ajusopis üritas ennast kuudavaks teha mõte, et kas mitte august see tüüpiline tattoo aeg ole, aga võttis veel pisut aega, enne kui see mõte päris kohale jõudis ja ma netti kontrollima läksin, kuidas sellega siis lood on. Üllataval kombel mäletasin asju õigesti ja järgmiseks etapiks oli rongipiletite seisukorra uurimine. See oli hale - edasi-tagasi rongipilet Telfordist Edinburgh'sse oli £89 naela. Sellele lisanduks veel majutus ja kohapealne transport jms, nii et kokkuvõttes oleks vist odavam lennata olnud.

Järgmise etapina hakkasime arvutama, kui palju läheks maksma autoga sõitmine ja kämpingus ööbimine. Tulemus oli märgatavalt meeldivam ja varsti oli otsustatud, et reedel pärast tööd sõidame Edinburghi. Siinkohal tuleb rõhutada, et Edinburgh on kaugel - väga kaugel! Päris mitu lehte pidi British Road Map'is edasi keerama enne, kui Telfordist Shotimaale jõudis, paljugi siis veel Edinburghi. See tähendas aga, et Lea ei jõua kogu teed üksi sõita ja ka mina pean vahepeal autorooli istuma.

:::::

Reede hommikul toppisin viimased asjad kotti ja lippasin tööle. Reeded on mõnusad päevad, kuna koju saab kell neli ja seekord olin isegi äärmiselt tubli (või siis mitte, sõltuvalt kas vaatate asja minu või Billi seisukohast) ja lahkusin õigel ajal, et võimalikult varajast stardiaega saavutada.

Kui te arvate, et enne kuute minema saime, siis arvate valesti.

Lõpuks olime siiski teel ja Lea sõidutas meid kiirteele, kus mina üle võtsin. Siinkohal tuleb mainida, et vähemalt kiirteel pole Inglismaal küll eriti kole sõita, eriti autoga, millel automaatkäigukast on - ei teki vähimatki vajadust ukselinki kangutada ja imestada, et miks see käik ei vahetu (kas arvate, et ma pole seda päriselt teinud? Naiivitarid!).

Vahetasime juhti iga tunni tagant ja ei võtnudki kaua aega, kui olin sunnitud kiirteelt ära keerama ja küngaste vahele sõitma minema. Ma ei tea, kas olen maininud, et Suurbritannias arvatakse, nagu oleks teeperved luuseritele ja seega neid teedele tihti ei lisata. Mis tähendab, et teed on täpselt nii laiad, et kaks autot üksteisest mööda mahuvad. Tee kõrvalt algab kohe võpsik või (eriti Shotimaal) küngas. Kui sellele lisada veel, et traditsiooniliselt on Shotimaa puhul tegemist künkliku (OK, ma olen riigist, mille kõrgeim tipp on 318m - MÄGISE) maastikuga, kus teed üsna vonklevad on ja lisaks oli kell veel 11 ka saanud, siis saate aru, et viimane jupp Edinburghini oli üsna elamusterikas ja Lea leidis, et edaspidi lubatakse minul sõita ainult kiirteel (see lubadus sai hiljem siiski rikutud).

Leidsime oma kämpingu suhteliselt kergelt olles teinud ainult ühe kannapöörde ja ka telk õnnestus totaalses pimeduses üles upitada. Mina kobisin sinna, Lea magas autos ja teiste suvitajate sõidukid üritasid mind paaniliselt alla ajada. OK, seda viimast tegelikult ei juhtunud, aga paar tükki sõitsid telgist mööda ja tunne oli küll selline, et üks neist ei keera rooli piisavalt ja sõidab otsapidi minu elamusse sisse. Kuidagi õnnestus mul siiski selle põnevuse ja vadistavate prantslaste (ärge küsige!) kiuste magama jääda ja mitte enne hommikut ärgata.