Soe kevadpäev

Nii, jäin kirjutamisega pooleli neljapäeva juurde. Meenutuseks kõigile, et kuna mõni meist on äärmiselt laisk, kribab ta ikka veel sellest, kuidas Linda tal aprillis (!!!) külas käis. Aga pole midagi... visadus viib sihile! Ma pean ilmselt küll lõpuks pooled asjad välja mõtlema, kuna olen nad lihtsalt ära unustanud, aga vähemalt saab kõik korralikult kirja pandud.

Tegelikult oli neljapäev (14. aprill) tore ja rahulik päev. Nagu tavaliselt, uimerdasime hommikul ringi, vaatasime telekast kohitsetud Friends'e (Inglismaal ei tohi päevasel ajal seksiga seotud asju näidata ja seega on päeval näidatavad komöödiasarjad oluliselt lühemad kui õhtused), juppe mingitest talk-show'dest ja läksime siis rongi peale, et Wellingtoni uurida (vahemärkus: mina olin sellel leheküljel külastaja number 2069. Kui sinna lähete, siis andke teada, kas vahepeal sinna ka keegi sattunud on).

Wellington on ka selline tore pisike linnake, kuigi Shifnaliga võrreldes võiks ta vist juba hiigelsuureks nimetada. Seal on ju tervelt kaks suuremat poodi ja rohkem kui üks kaubandusega tegelev tänav. Ja turg ka muidugi! Viimatinimetatu on tegelikult väga hea, kuna seal müüakse kasutatud raamatuid ja tänu sellele pole mul enam vähimatki lootust kunagi lennukiga tagasi Eestisse kolida, vaid Linda peab kuskilt auto ärandama ja mulle järele tulema [ta ise lubas seda teha, mitte ei ole siin tegemist minu poolt peale pandud kohustusega. Nii et ära loodagi, Linda, et ma selle ära unustanud olen. Kahe aasta pärast ootan sind kuhja kastide vahel!]

Nüüd aga tagasi jutustuse juurde - olgu see Wellington Shifnalist suurem või mitte, paari tunniga olime me siiski suutnud talle ringi peale teha, kaubandusvõrgus pisut rüüstetööd toime panna, mulle kuhja raamatuid osta ja lõpuks endale järgmiseks päevaks ka moona valmis hankida ning olime täiesti valmis tagasi minema. Rongini oli veel mõningaid minuteid aega, nii et tiirutasime niisama majade vahel ringi ja nautisime esimest tõsiselt sooja päeva, kui helistas ema ja teatas, et Eestis on kole ja külm. Ma ei saanud muidugi meie mõnusa neljapäevaga uhkeldamata ja teda totaalselt kadedaks tegemata jätta, kuid siis läks päike pilve taha ja temperatuur vajus kohe kolinal allapoole. Õnneks sai siis rongi peale ja tagasi koju minna.

:::::

Õhtuks olid meil aga suured plaanid tehtud - nimelt oli töökaaslastega plaanitud Raina ärasaatmispidu (vahemärkusena olgu öeldud, et Raina sõitis sama päeva hommikul Londonisse), mis ühtlasi ka minu sünnipäeva tähistama pidi. Plaanide kõrgpunktiks sai Telfordis bowlimine, mis - nagu te ilmselt teate - üks äärmiselt lõbus tegevus on.

Bowlingust endast pole mul tegelikult küll eriti midagi kirjutada, sest üllataval kombel on siinsed bowlingusaalid Eesti omadega üsna sarnased. Põhiline erinevus on arvutianimatsioonides, mida alguses äärmiselt põnev vaadata oli. Ja ühtlasi omandasin ka ühe väikese tarkusetera, mida käesolevaga teiega jagada soovin - pärast nelja pindi õlle ära joomist pole erilist bowlingu-skoori mõtet oodata! Usun, et see tuli teile kõigile suure üllatusena ja peate seda tulevikus kramplikult meeles.