129 nartsissi
...õitses sellel kevadel minu aias. Kust ma seda tean? Veetsin just paar tunnikest aiandusega tegeledes ja kaksasin kõik 129 äraõitsenud nartsissinublut ära.
Ma tean küll, et lubasin teile kirjutada oma tegemisest Lindaga, aga kuna see tuleb selline pikem kirjeldus ja minu aeg on viimasel ajal üsna piiratud, siis kirjutan seda vaikselt jupphaaval edasi ja panen välja, kui mingi mõistliku osa valmis saan. Et teil aga väga igav ei hakka niisama siin leheküljel käia, siis lõbustan teid jälle aiandussaagadega.
:::::
2. mai oli mitmes mõttes ajalooline päev. Esiteks oli nii tore esamspäeval kodus luuserdada ja mitte tööle minna ja teiseks sain lõpuks ometi endale muruniiduki. Pühapäeval käis onu-majaomanik koos oma suure muruniidukiga siin ja võttis minu maja ees valitseva heinamaa maha. Kaebasin talle siis järjekordselt lugu sellest, kuidas Bill muudkui lubab ja lubab mulle niiduki tuua, aga näha pole teist kusagil. Onu vangutas kaastundlikult pead ja ütles, et vaatab ise ringi. Mõtlesin vaikselt, et 'eeh... ei tule sealt midagi', aga olin juba samal õhtul sunnitud oma sõnu sööma, kui onu helistas ja teatas, et homme on minu isikliku muruniidukiga ukse taga.
Täna võtsin siis lõpuks ometi käsile ja kasutasin seda. Ja üllatus-üllatus! Niitiski muru ära. Minu majaesine näeb nüüd välja peaaegu nagu ühe korraliku inglise kodu esine peab välja nägema. Muruplats on ainult natuke pruunim, kuna kuude kaupa kasvava heina juured ei saa päikest ja tõmbuvad pruuniks. [kas see ei kõlanud mitte asjatundlikult?]
Ühtlasi läksin ka tagaaaeda ja kitkusin välja eelmisest aianduspäevast allesjäänud taimed. OK, mitte kõik taimed, vaid need, kes eelmisel korral olid suutnud simuleerida ilutaimeks olemist, aga on praeguseks siiski umbrohuks osutunud. Mingeid ohakataolisi puhmaid hakkisin nii, et nüristasin vist aiakäärid ära. Aga see oli ka ikka puhmas ja ma olin nõus hea meelega ühed käärid ohverdama, et sellest lahti saada.
:::::
Siis veel selline väike uudisekild: juuni keskel kolin siit minema. Ma tean küll, et virisesin ja vingusin, et ei viitsi siit kuhugi kolida, kuna see on selline vaev ja mis mul siin siis lõppude lõpuks viga on, aga kui võimalus ikka sülle kukub, siis tuleb sellest kinni haarata. Situatsioon on siis lühidalt järgmine:
rääkisin Kay'le (kes peab kohvikut, kust endale lõunal kohvi ostmas käin), et otsin endale elukaaslast, kuna Raina lahkus. Eelmisel reedel helistas Kay mulle töö juurde ja ütles, et rääkis just ühe oma kliendiga ja see mainis, et tahaks leida kedagi oma maja jagama, kuna üksi on see liiga suur ja liiga igav. Mõtlesin, et ega see vaatamine ju halba ei tee ja käisin pärast tööd sealt läbi. Ja teate - see maja on lahe! Kolmekordne... kolme suure magamistoaga ja kahe vannitoaga. Ja tööle oluliselt lähemal (mis tähendab, et saan umbes kümme minutit kauem hommikuti uimerdada) ja mitte üldse kallim. Lea (hääldus: nagu Leigh) on ka päris vahva ja kokkuvõttes ei ole asi üldse nii hull, kui ma kartsin, et ta kujuneda võib.
Järgmisel neljapäeval saame Lea'ga kokku ja paneme detailid paika ning siis saan teile sellest elamisest täpsemalt rääkida, aga praegu tunnen küll, et see oli üks lahe juhus, et sellest võimalusest kuulsin.
:::::
Ja siis veel selline meenutus kõigile, et olen Eestis 25. juuni kuni 12. juuli. Pange oma märkmikesse kirja ja kui selleks ajaks mingeid muid plaane on, siis tühistage need! OK, seda ei mõelnud tõsiselt, aga seda küll, et tahan teid kõiki kindlasti näha ja kui teil on selles vahemikus mingid puhkuseplaanid, siis olge nii head ja andke mulle teada, et saaks oma külastuse nii plaanida, et ikka kõik sõbrad korralikult ära näeks. Seekord on paar päeva rohkem ka aega kui jõulude ajal oli, nii et ehk ikka õnnestub teid näha. Nägemisteni!
Ma tean küll, et lubasin teile kirjutada oma tegemisest Lindaga, aga kuna see tuleb selline pikem kirjeldus ja minu aeg on viimasel ajal üsna piiratud, siis kirjutan seda vaikselt jupphaaval edasi ja panen välja, kui mingi mõistliku osa valmis saan. Et teil aga väga igav ei hakka niisama siin leheküljel käia, siis lõbustan teid jälle aiandussaagadega.
:::::
2. mai oli mitmes mõttes ajalooline päev. Esiteks oli nii tore esamspäeval kodus luuserdada ja mitte tööle minna ja teiseks sain lõpuks ometi endale muruniiduki. Pühapäeval käis onu-majaomanik koos oma suure muruniidukiga siin ja võttis minu maja ees valitseva heinamaa maha. Kaebasin talle siis järjekordselt lugu sellest, kuidas Bill muudkui lubab ja lubab mulle niiduki tuua, aga näha pole teist kusagil. Onu vangutas kaastundlikult pead ja ütles, et vaatab ise ringi. Mõtlesin vaikselt, et 'eeh... ei tule sealt midagi', aga olin juba samal õhtul sunnitud oma sõnu sööma, kui onu helistas ja teatas, et homme on minu isikliku muruniidukiga ukse taga.
Täna võtsin siis lõpuks ometi käsile ja kasutasin seda. Ja üllatus-üllatus! Niitiski muru ära. Minu majaesine näeb nüüd välja peaaegu nagu ühe korraliku inglise kodu esine peab välja nägema. Muruplats on ainult natuke pruunim, kuna kuude kaupa kasvava heina juured ei saa päikest ja tõmbuvad pruuniks. [kas see ei kõlanud mitte asjatundlikult?]
Ühtlasi läksin ka tagaaaeda ja kitkusin välja eelmisest aianduspäevast allesjäänud taimed. OK, mitte kõik taimed, vaid need, kes eelmisel korral olid suutnud simuleerida ilutaimeks olemist, aga on praeguseks siiski umbrohuks osutunud. Mingeid ohakataolisi puhmaid hakkisin nii, et nüristasin vist aiakäärid ära. Aga see oli ka ikka puhmas ja ma olin nõus hea meelega ühed käärid ohverdama, et sellest lahti saada.
:::::
Siis veel selline väike uudisekild: juuni keskel kolin siit minema. Ma tean küll, et virisesin ja vingusin, et ei viitsi siit kuhugi kolida, kuna see on selline vaev ja mis mul siin siis lõppude lõpuks viga on, aga kui võimalus ikka sülle kukub, siis tuleb sellest kinni haarata. Situatsioon on siis lühidalt järgmine:
rääkisin Kay'le (kes peab kohvikut, kust endale lõunal kohvi ostmas käin), et otsin endale elukaaslast, kuna Raina lahkus. Eelmisel reedel helistas Kay mulle töö juurde ja ütles, et rääkis just ühe oma kliendiga ja see mainis, et tahaks leida kedagi oma maja jagama, kuna üksi on see liiga suur ja liiga igav. Mõtlesin, et ega see vaatamine ju halba ei tee ja käisin pärast tööd sealt läbi. Ja teate - see maja on lahe! Kolmekordne... kolme suure magamistoaga ja kahe vannitoaga. Ja tööle oluliselt lähemal (mis tähendab, et saan umbes kümme minutit kauem hommikuti uimerdada) ja mitte üldse kallim. Lea (hääldus: nagu Leigh) on ka päris vahva ja kokkuvõttes ei ole asi üldse nii hull, kui ma kartsin, et ta kujuneda võib.
Järgmisel neljapäeval saame Lea'ga kokku ja paneme detailid paika ning siis saan teile sellest elamisest täpsemalt rääkida, aga praegu tunnen küll, et see oli üks lahe juhus, et sellest võimalusest kuulsin.
:::::
Ja siis veel selline meenutus kõigile, et olen Eestis 25. juuni kuni 12. juuli. Pange oma märkmikesse kirja ja kui selleks ajaks mingeid muid plaane on, siis tühistage need! OK, seda ei mõelnud tõsiselt, aga seda küll, et tahan teid kõiki kindlasti näha ja kui teil on selles vahemikus mingid puhkuseplaanid, siis olge nii head ja andke mulle teada, et saaks oma külastuse nii plaanida, et ikka kõik sõbrad korralikult ära näeks. Seekord on paar päeva rohkem ka aega kui jõulude ajal oli, nii et ehk ikka õnnestub teid näha. Nägemisteni!
posted by Emily Isabel at
8:15 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home