Mida Kriga veel tehtud sai - majade vahel
Esmaspäeval (mis ikka veel puhkepäev oli) võtsime käsile Birminghami külastuse. Esiteks sellepärast, et seal polnud Kri veel käinud, kui mitte arvestada kümmet minutit raudteejaamas; ja teiseks sellepärast, et seal ma ehk väga ära ei eksi. Linnade põhiline võlu on tänavanimed ja teised inimesed - põldude vahel puuduvad mõlemad.
Esimeseks ettevõtmiseks oli muuseumikülastus. Kuna mina seal juba kaks korda käinud olen, otsustasin selle korra vahele jätta ja selle asemel nurgapealsesse Starbucksi raamatut lugema minna. Olin vaevalt süvenema hakanud, kui Kri tagasi ilmus ja teatas, et nägi ära kõik, mida vaadata tahtis. Olin natuke üllatunud, kuna minul võttis isegi pealiskaudne uudistamine tunde aega ja uurisin, mida ta siis nägi. Vastuseks tuli: "puunikerdusi ja eesti krooni." [Oli nii?] Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga ei suutnud meenutada, et mina midagi sellist sealt leidnud oleks. Hakkasin juba kahtlustama, et järsku käis Kri mingis teises muuseumis (mis oleks tõeline väljakutse olnud, kuna ma ta muuseumi ukse ette saatsin), kui meenus, et tegelikult on seal ühe koridori lõpus trepp, mida mina kunagi kasutanud ei ole. Kahtlustan, et Kri seda mööda üles läks ja midagi teistsugust leidis.
Järgmiseks vaatamisväärsuseks valisime Jewellery Quarter'i, kus ma kunagi käinud ei ole, aga mida kõik Birminghami vaatamisväärsuste raamatud hoolega soovitavad. Minus hakkab tekkima kahtlus, et selles linnas pole just eriti palju vaatamisväärsusi, kuna Jewellery Quarter on pettumustvalmistavalt just täpselt see, millena ta tundub - kant, kus palju kulla-karra poode on. Võimalik, et mulje oleks olnud võimsam, kui nad ka avatud oleks olnud, aga millegipärast ma kahtlen selles.
Sellest hoolimata leidsime sealt surnuaia ja kiriku, mille ümber luusida, kuni lõpuks kõht tühjaks hakkas minema. Aeg toidukohta otsida! Küllaltki masendaval kombel ei suutnud järjekordselt leida midagi paremat kui Pizza Hut, aga vähemalt oli seal lõbus teismeliste kohtinguid jälgida.
Kohustusliku Birminghami vaatamisväärsusena käisime ära ka Bullringis, luurasime sisse paari poodi ja oligi aeg tagasi Shifnali poole liikuma hakata. Kodus sai Kri hakata tegelema parima asjaga üldse - pakkimisega. Minust polnud sealjuures loomulikult mingit abi - isegi minu siiatuleku pakkimisega tegeles põhiliselt Mairi.
:::::
Ja nii olengi jõudnud kurva teisipäevahommikuni, kus olin sunnitud tööle minema ja Kri üksi Inglismaa rongidega võitlema jätma. Tema suudab teile oma seiklusi kahtlemata paremini kirjeldada kui mina; võin ainult öelda, et sain Krilt sõnumi, mis teatas, et kohe esimene rong, mille peale ta istuma pidi, oli ära jäetud. Nii rõõmsate toonidega lõppes Kristiina Shifnali-külastus.
Esimeseks ettevõtmiseks oli muuseumikülastus. Kuna mina seal juba kaks korda käinud olen, otsustasin selle korra vahele jätta ja selle asemel nurgapealsesse Starbucksi raamatut lugema minna. Olin vaevalt süvenema hakanud, kui Kri tagasi ilmus ja teatas, et nägi ära kõik, mida vaadata tahtis. Olin natuke üllatunud, kuna minul võttis isegi pealiskaudne uudistamine tunde aega ja uurisin, mida ta siis nägi. Vastuseks tuli: "puunikerdusi ja eesti krooni." [Oli nii?] Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga ei suutnud meenutada, et mina midagi sellist sealt leidnud oleks. Hakkasin juba kahtlustama, et järsku käis Kri mingis teises muuseumis (mis oleks tõeline väljakutse olnud, kuna ma ta muuseumi ukse ette saatsin), kui meenus, et tegelikult on seal ühe koridori lõpus trepp, mida mina kunagi kasutanud ei ole. Kahtlustan, et Kri seda mööda üles läks ja midagi teistsugust leidis.
Järgmiseks vaatamisväärsuseks valisime Jewellery Quarter'i, kus ma kunagi käinud ei ole, aga mida kõik Birminghami vaatamisväärsuste raamatud hoolega soovitavad. Minus hakkab tekkima kahtlus, et selles linnas pole just eriti palju vaatamisväärsusi, kuna Jewellery Quarter on pettumustvalmistavalt just täpselt see, millena ta tundub - kant, kus palju kulla-karra poode on. Võimalik, et mulje oleks olnud võimsam, kui nad ka avatud oleks olnud, aga millegipärast ma kahtlen selles.
Sellest hoolimata leidsime sealt surnuaia ja kiriku, mille ümber luusida, kuni lõpuks kõht tühjaks hakkas minema. Aeg toidukohta otsida! Küllaltki masendaval kombel ei suutnud järjekordselt leida midagi paremat kui Pizza Hut, aga vähemalt oli seal lõbus teismeliste kohtinguid jälgida.
Kohustusliku Birminghami vaatamisväärsusena käisime ära ka Bullringis, luurasime sisse paari poodi ja oligi aeg tagasi Shifnali poole liikuma hakata. Kodus sai Kri hakata tegelema parima asjaga üldse - pakkimisega. Minust polnud sealjuures loomulikult mingit abi - isegi minu siiatuleku pakkimisega tegeles põhiliselt Mairi.
:::::
Ja nii olengi jõudnud kurva teisipäevahommikuni, kus olin sunnitud tööle minema ja Kri üksi Inglismaa rongidega võitlema jätma. Tema suudab teile oma seiklusi kahtlemata paremini kirjeldada kui mina; võin ainult öelda, et sain Krilt sõnumi, mis teatas, et kohe esimene rong, mille peale ta istuma pidi, oli ära jäetud. Nii rõõmsate toonidega lõppes Kristiina Shifnali-külastus.
posted by Emily Isabel at
8:15 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home