Lindaga kultuurijahil
Nii, nüüd kui otsustasin korralikult kirjutama asuda, hakkas arvuti mingeid nalju tegema. Aga... mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. Kuskil kauges tolmunud ajusopis on veel mälestus sellest, et kirjutamata on lood Linda külaskäigust ja seda viga üritan nüüd parandada.
:::::
Pärast suuri pingutusi olen jõudnud teisipäeva - 12. aprillini. Päevani, millal me tegime turistimise megapingutuse ja läksime Stratford-upon-Avonisse Shakespeare'iga tutvuma. Sinna jõudmiseks sõitsime kõigepealt Birminghami ja tegime rongi peal piletimüüjaid kadedaks sellega, et meil vaba päev on ja saame seda kultuurselt veeta ning jälgisime mingit lokkispäist noormeest ja arutasime, miks ta koolis pole.
Birminghamis haarasime Starbucksist kohvi (kuidas siis muidu?) ja asusime seda raudteejaama otsima, mida meil vaja oli. Kahtlustan, et tegime üsna korraliku tiiru ümber jaama ja seda ümbritsevate majade, kuna kõik sildid näitasid minu arvates erinevatesse suundadesse. Lõpuks jõudsime isegi õigesse kohta välja ja saime õige rongi peale.
Rongi näol oli muidugi tegemist tunne-inglismaad-rongiga, aga kuna meil kuhugi kiiret polnud, siis istusime rahulikult ja vaatasime aknast välja ning kuulasime kohalike pisikeste poiste mulinat (miks siin keegi koolis pole?). Tunnikese pärast leidis rong, et tema enam edasi ei lähe ja sellest tegime järelduse, et oleme vist Stratfordi kohale jõudnud.
Rongi pealt maha tulles arutasime, et huvitav, kas on vaja buss leida, et kesklinna jõuda ning selle selgitamiseks ostsime linnakaardi. Kaart lubas, et kilomeetri pärast oleme juba kohal ja seega otsustasime kohalikku bussiliiklust mitte doteerida, vaid selle asemel saapataldu kulutada. Tegime kolm sammu ja sattusime vastamisi kesklinnaga. Noh olgu, võib-olla oli neid samme neli, aga mingist kilomeetrist seal nüüd küll juttugi pole. Võib-olla oleks me kuskilt mingi eriliselt looduskauni raja leidnud kui väga otsinud oleks, aga mina olin küll ka otsetee vaatamisväärsustega päris rahul.
Pärast seitset Shakespeare'i-teemalist pubi ja teddy bear museumit (???) olimegi peatänava ääres - või noh, vähemalt selle tänava ääres, mida mina peatänavaks nimetan, kuna selle ääres on Shakespeare'i kodumaja.
Kuna olime ikkagi kultuuriga tutvuma tulnud, siis polnud juttugi, et me sinna muuseumisse sisse ei läheks. Raha nad selle eest ka väga palju ei tahtnud ja nii asusime Williami elu ja loominguga tutvuma. Inglise Kolledž tühistaks mu vilistlase staatuse kui nad teada saaks, kui vähe ma Shakespeare'ist tegelikult mäletasin, aga ma kahtlustan, et üht-teist jäeti meile ka rääkimata. Näiteks, kas teie teadsite, et William pärandas oma naisele ainult maja paremuselt teise voodi ja sellele toetudes arvavad paljud, et ta oma naisest eriti ei hoolinud ja tema eest põgenemiseks isegi jalgsimatka Londonisse ette võttis (millegipärast ei leidnud kuskilt kinnitust sellele, kas ta lihtsalt Kristjan-Jaak Petersoni kombel nupust pisut nikastanud polnud). Mõned uurijad aga leiavad, et William oli selle pärandusejagamisega lihtsalt taibukas, kuna tolleaegsete seaduste kohaselt sai abikaasa poole kraamist nagunii endale ja seega polnudki talle vaja eriti rohkem midagi pärandada.
Olime niimoodi enese harimisega ja aeg-ajalt kommentaaride puistamisega ametis, kui järsku hakkas tagantpoolt kostma lärmi ja meid trampis jalge alla metsikute prantsuse koolilaste kari. Olgu, nii hull asi päris ei olnud, aga olime parajasti proua-Shakespeare köögiviljaaeda sattunud ja otsustasime natuke lõunapausi pidada [selgitav lisa: me ei söönud mitte proua köögivilju vaid oma kaasavõetud virsikuid] ja prantslased mööda lasta enne, kui Will Shakespeare'i päris sünnimajja sisse astuda.
Virsikud said otsa ja viimane prantslane oli juba mõnda aega tagasi maja ukse vahelt sisse lipsanud, nii et otsustasime ka neile järgneda. Need, kes on Stratfordis käinud ja seda maja mäletavad, võivad arvata, et me tegime totaalse vea. Nimelt on see maja üsna pisike ja seega võtab 40 teismelise lapsukese sealt läbikantseldamine üsna tükk aega. Pealekauba sai üsna varsti selgeks, et kõik noorukid veel majani polnud jõudnud ja nii olimegi üsna varsti prantsuskeelse vadina poolt ümbritsetud.
Ei mäletagi enam täpselt millal, aga mingil hetkel avastasime, et sama lokkisjuukseline poiss, kes meiega koos Birminghami oli sõitnud, lippab nüüd usinalt prantslaste hulgas ringi. Äärmiselt kummaline kokkusattumus! Asusime kohe teoretiseerima, kuidas see võimalik oleks, samal ajal tal äärmiselt märkamatult sabas käies, et teada saada, mis keeles ta räägib.
Rääkis küll prantsuse keeles ja vaatas koguaeg kahtlustavalt üle õla. No mina aru ei saa! Kas pole see täiesti normaalne, et kaks peaaegu 25-aastast naisisikut teismelisel lokkispäisel poisil roosiaias järel käivad? Minu meelest küll on!
Igal juhul, enne kui meile politsei sappa sokutati, jõudsime siiski järeldusele, et tegemist pole sama poisiga, vaid lihtsalt äärmiselt sarnaste inimestega. Kuti ilmseks kergenduseks lõpetasime tema jälitamise ja suundusime selle asemel gift shopi poole, kust shakespeare'i-teemalist nänni kokku osta sai (küsige kõik Lindalt tema äärmiselt lahedat t-särki näha) ja otsustasime siis Williami majaga lõpu teha.
Prantslased korjasid oma turismigrupi kokku ja asusid lõunaeine otsingul vasakule minema, nii et meil ei jäänud muud üle kui paremale minna. Toidukohtade valik oli üsna kesine ja lõpuks valisime mingi pizzeria, kust meile päris head toitu pakuti.
:::::
Kõhud täis, olime jälle valmis ennast kultuuriliselt harima ja võtsime esimesena käsile Christmas Shopi, mis otse Willi sünnimaja vastas asetseb. Tegime sellest pilte ja uurisime ka hoolega erinevaid jõulukaunistusi, aga siis meenus meile, et tegemist on aprilli keskpaigaga ja laulvate jõuluvanade ostmise aeg on veel kaugel.
Kõndisime veel mööda linna ringi, vaatasime ilusaid vanu maju ja jõudsime välja jõe juurde, kus loodetavasti ka Royal Shakespeare Theatre pidi asetsema. Selle leidmine polnud eriti raske, aga mingit erilist põnevust temast küll oodata ei tasu, kuna tegemist oli üsna tavalise majaga. Selle asemel kõndisime teatri kõrval asuvas pargis, kus olid luiged ja haned ja veel igavene hulk linde, keda seal toita sai. Ja et meid veelgi rohkem lõbustada, olid kai äärde pargitud mitmed madalad paadid (umbes sellised), kus inimesed sees elasid.
Lahkusime pargist uute vaatamisväärtuste otsinguile ja sattusime poolkogemata mingi äärmiselt intrigeerivalt pügatud pargi peale, kus Shakespeare'i näidendite teemalised skulptuurid olid, mida sümboolika otsimiseks päris vahva uurida oli.
Sealt edasi minnes leidsime veel mitmeid otseselt või kaudselt Shakespeare'iga seotud maju - Williami ema sünnikoht, Williami kool, pagaritöökoda, kust Williami vanatädi ükskord leiba ostis... ja hakkasime vaikselt tundma, et meie ajud on kultuuriga täitunud ja on aeg kodu poole seda seedima minna. Isegi prantslased tundusid Stratfordist kadunud olevat ja nii ei jäänud ka meil muud üle kui kolm sammu teha, et raudteejaama jõuda.
See jutt tuli nüüd küll üllatavalt pikk... Homme võtan ette Birminghami ja botaanikaaia külastuse.
:::::
Pärast suuri pingutusi olen jõudnud teisipäeva - 12. aprillini. Päevani, millal me tegime turistimise megapingutuse ja läksime Stratford-upon-Avonisse Shakespeare'iga tutvuma. Sinna jõudmiseks sõitsime kõigepealt Birminghami ja tegime rongi peal piletimüüjaid kadedaks sellega, et meil vaba päev on ja saame seda kultuurselt veeta ning jälgisime mingit lokkispäist noormeest ja arutasime, miks ta koolis pole.
Birminghamis haarasime Starbucksist kohvi (kuidas siis muidu?) ja asusime seda raudteejaama otsima, mida meil vaja oli. Kahtlustan, et tegime üsna korraliku tiiru ümber jaama ja seda ümbritsevate majade, kuna kõik sildid näitasid minu arvates erinevatesse suundadesse. Lõpuks jõudsime isegi õigesse kohta välja ja saime õige rongi peale.
Rongi näol oli muidugi tegemist tunne-inglismaad-rongiga, aga kuna meil kuhugi kiiret polnud, siis istusime rahulikult ja vaatasime aknast välja ning kuulasime kohalike pisikeste poiste mulinat (miks siin keegi koolis pole?). Tunnikese pärast leidis rong, et tema enam edasi ei lähe ja sellest tegime järelduse, et oleme vist Stratfordi kohale jõudnud.
Rongi pealt maha tulles arutasime, et huvitav, kas on vaja buss leida, et kesklinna jõuda ning selle selgitamiseks ostsime linnakaardi. Kaart lubas, et kilomeetri pärast oleme juba kohal ja seega otsustasime kohalikku bussiliiklust mitte doteerida, vaid selle asemel saapataldu kulutada. Tegime kolm sammu ja sattusime vastamisi kesklinnaga. Noh olgu, võib-olla oli neid samme neli, aga mingist kilomeetrist seal nüüd küll juttugi pole. Võib-olla oleks me kuskilt mingi eriliselt looduskauni raja leidnud kui väga otsinud oleks, aga mina olin küll ka otsetee vaatamisväärsustega päris rahul.
Pärast seitset Shakespeare'i-teemalist pubi ja teddy bear museumit (???) olimegi peatänava ääres - või noh, vähemalt selle tänava ääres, mida mina peatänavaks nimetan, kuna selle ääres on Shakespeare'i kodumaja.
Kuna olime ikkagi kultuuriga tutvuma tulnud, siis polnud juttugi, et me sinna muuseumisse sisse ei läheks. Raha nad selle eest ka väga palju ei tahtnud ja nii asusime Williami elu ja loominguga tutvuma. Inglise Kolledž tühistaks mu vilistlase staatuse kui nad teada saaks, kui vähe ma Shakespeare'ist tegelikult mäletasin, aga ma kahtlustan, et üht-teist jäeti meile ka rääkimata. Näiteks, kas teie teadsite, et William pärandas oma naisele ainult maja paremuselt teise voodi ja sellele toetudes arvavad paljud, et ta oma naisest eriti ei hoolinud ja tema eest põgenemiseks isegi jalgsimatka Londonisse ette võttis (millegipärast ei leidnud kuskilt kinnitust sellele, kas ta lihtsalt Kristjan-Jaak Petersoni kombel nupust pisut nikastanud polnud). Mõned uurijad aga leiavad, et William oli selle pärandusejagamisega lihtsalt taibukas, kuna tolleaegsete seaduste kohaselt sai abikaasa poole kraamist nagunii endale ja seega polnudki talle vaja eriti rohkem midagi pärandada.
Olime niimoodi enese harimisega ja aeg-ajalt kommentaaride puistamisega ametis, kui järsku hakkas tagantpoolt kostma lärmi ja meid trampis jalge alla metsikute prantsuse koolilaste kari. Olgu, nii hull asi päris ei olnud, aga olime parajasti proua-Shakespeare köögiviljaaeda sattunud ja otsustasime natuke lõunapausi pidada [selgitav lisa: me ei söönud mitte proua köögivilju vaid oma kaasavõetud virsikuid] ja prantslased mööda lasta enne, kui Will Shakespeare'i päris sünnimajja sisse astuda.
Virsikud said otsa ja viimane prantslane oli juba mõnda aega tagasi maja ukse vahelt sisse lipsanud, nii et otsustasime ka neile järgneda. Need, kes on Stratfordis käinud ja seda maja mäletavad, võivad arvata, et me tegime totaalse vea. Nimelt on see maja üsna pisike ja seega võtab 40 teismelise lapsukese sealt läbikantseldamine üsna tükk aega. Pealekauba sai üsna varsti selgeks, et kõik noorukid veel majani polnud jõudnud ja nii olimegi üsna varsti prantsuskeelse vadina poolt ümbritsetud.
Ei mäletagi enam täpselt millal, aga mingil hetkel avastasime, et sama lokkisjuukseline poiss, kes meiega koos Birminghami oli sõitnud, lippab nüüd usinalt prantslaste hulgas ringi. Äärmiselt kummaline kokkusattumus! Asusime kohe teoretiseerima, kuidas see võimalik oleks, samal ajal tal äärmiselt märkamatult sabas käies, et teada saada, mis keeles ta räägib.
Rääkis küll prantsuse keeles ja vaatas koguaeg kahtlustavalt üle õla. No mina aru ei saa! Kas pole see täiesti normaalne, et kaks peaaegu 25-aastast naisisikut teismelisel lokkispäisel poisil roosiaias järel käivad? Minu meelest küll on!
Igal juhul, enne kui meile politsei sappa sokutati, jõudsime siiski järeldusele, et tegemist pole sama poisiga, vaid lihtsalt äärmiselt sarnaste inimestega. Kuti ilmseks kergenduseks lõpetasime tema jälitamise ja suundusime selle asemel gift shopi poole, kust shakespeare'i-teemalist nänni kokku osta sai (küsige kõik Lindalt tema äärmiselt lahedat t-särki näha) ja otsustasime siis Williami majaga lõpu teha.
Prantslased korjasid oma turismigrupi kokku ja asusid lõunaeine otsingul vasakule minema, nii et meil ei jäänud muud üle kui paremale minna. Toidukohtade valik oli üsna kesine ja lõpuks valisime mingi pizzeria, kust meile päris head toitu pakuti.
:::::
Kõhud täis, olime jälle valmis ennast kultuuriliselt harima ja võtsime esimesena käsile Christmas Shopi, mis otse Willi sünnimaja vastas asetseb. Tegime sellest pilte ja uurisime ka hoolega erinevaid jõulukaunistusi, aga siis meenus meile, et tegemist on aprilli keskpaigaga ja laulvate jõuluvanade ostmise aeg on veel kaugel.
Kõndisime veel mööda linna ringi, vaatasime ilusaid vanu maju ja jõudsime välja jõe juurde, kus loodetavasti ka Royal Shakespeare Theatre pidi asetsema. Selle leidmine polnud eriti raske, aga mingit erilist põnevust temast küll oodata ei tasu, kuna tegemist oli üsna tavalise majaga. Selle asemel kõndisime teatri kõrval asuvas pargis, kus olid luiged ja haned ja veel igavene hulk linde, keda seal toita sai. Ja et meid veelgi rohkem lõbustada, olid kai äärde pargitud mitmed madalad paadid (umbes sellised), kus inimesed sees elasid.
Lahkusime pargist uute vaatamisväärtuste otsinguile ja sattusime poolkogemata mingi äärmiselt intrigeerivalt pügatud pargi peale, kus Shakespeare'i näidendite teemalised skulptuurid olid, mida sümboolika otsimiseks päris vahva uurida oli.
Sealt edasi minnes leidsime veel mitmeid otseselt või kaudselt Shakespeare'iga seotud maju - Williami ema sünnikoht, Williami kool, pagaritöökoda, kust Williami vanatädi ükskord leiba ostis... ja hakkasime vaikselt tundma, et meie ajud on kultuuriga täitunud ja on aeg kodu poole seda seedima minna. Isegi prantslased tundusid Stratfordist kadunud olevat ja nii ei jäänud ka meil muud üle kui kolm sammu teha, et raudteejaama jõuda.
See jutt tuli nüüd küll üllatavalt pikk... Homme võtan ette Birminghami ja botaanikaaia külastuse.
posted by Emily Isabel at
9:26 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home