Doritos ja nachos
...mis tähendab siis 'tervitus' ja 'no tsau'. Täna rääkisin emaga ja pärast kõnet ütles Katie, et you start your phonecalls with doritos and end them with nachos. Itsitasin selle peale natuke ja jõudsin siis järeldusele, et tegelikult on tal vist enam-vähem õigus. Või oli viga lihtsalt selles, et tööpäev hakkas läbi saama ja meil oli mõlemal nälg.
:::::
Nüüdseks olen kõhu täis söönud ja valmis kirjutama järjekordset lugu sellest, kuidas Lindaga Inglismaad avastasime. Suurte kõrvalepõgete kiuste olen viimaks jõudnud kolmapäevani, kus me lõpuks, pärast tema mitmekordset jooksujalu läbimist, Birminghami külastama läheme.
Hommik algas rahulikult, kuna meil kuhugi kiiret ei olnud ja venisime alles lõunaks Birminghami. See tähendas muidugi seda, et pidime süüa otsima ja siis uurisime veel erinevaid Bullringi poode ning lõpuks avastasime kuskil kella kolme paiku, et peaks seda botaanikaaeda otsima minema, mida siia tegelikult vaatama olime tulnud.
Tänaval asuvatest "vaatamisväärsuste" kaartidest polnud eriti abi ja korraliku kaardi olin ma ka koju unustanud, nii et pidime alternatiivseid võimalusi kasutama. Varsti jäi meile tee peale ette klaasputka, mis väitis, et ta eksinuid aitab ja nii marssisime sinna sisse ja teatasime, et tahaks botaanikaaeda näha, aga pole õrna aimugi, kuhu poole me minema peaksime. Noormees asus meile kohe erinevaid bussimarsruute selgitama ja oli sellega juba lõpule lähenemas kui õnnestus talle vahele segada ja uurida, kas sinna näiteks jala ka saaks minna. Kutt mõtles natuke aega, teatas, et enamasti pole inimestel erilist soovi jala kõndida ja andis meile kaardi, mille järgi saime orienteeruma hakata.
Tuleb tunnistada, et kui natuke aega kõnnitud sai, siis hakkas vaikselt selguma, miks inimesed seda distantsi tavaliselt jalgsi ei soovi läbida. See pole küll tapvalt pikk, aga üle poole temast ühtib ühega Birminghami peatänavatest ja esimese kümne minutiga sai meil vist selle aasta CO vajadus rahuldatud. Õnneks sattusime varsti natuke kõrvalisematele radadele ja saime jälgida, kuidas kunagise Birminghami kõrgema klassi elumajad advokaadi- ja raamatupidamisbüroode käsutusse olid läinud - ilmselt sellepärast, et kindlustusfirmade kõrval on nemad ainukesed, kes selliseid hooneid veel ülal pidada suudavad.
:::::
Palmide vaatevälja ilmumisest tegime geniaalse järelduse, et hakkame botaanikaaiale lähenema ja enne kui midagi aru saime, nõuti meilt juba sissepääsu juures raha. Ja nüüd tuleb lugu sellest, kuidas nahhaalsusega (või siis minu puhul - lauslollusega) palju võimalik saavutada on. Taustaks nii palju, et enne olin automaadist välja võtnud £30, ehk siis 10-naelase ja 20-naelase. Uurisime Lindaga piletihindu, mis olid vist £3,50 õpilase ja £6,50 täiskasvanu eest. Annan neiule kassas raha ja tema annab mulle vastu 3 naela ja kaks piletit. Kuna minu aju rattad väga kiiresti ei liigu, siis jõudsin juba kassast eemale astuda, kui kohale jõudis, et oleks pidanud 20sega kahe täiskasvanupileti eest natuke rohkem tagasi saama. Kobistan kassa juurde tagasi ja küsin neiult, kas ma talle mitte 20nest ei andnud. Neiu ütleb ei ja lehvitab mingi kümnesega. Raban oma rahakoti välja ja mis mulle sealt vastu vaatab? 20 naela! Rattad minu ajus ragistavad veel natuke aega enne, kui kohale jõuab, et järelikult saime me mõlemad tudengipiletid ja suutsin oma hajameelsuses märkamatult raha kokku hoida.
Pärast mõningat minu üle itsitamist astusime uksest sisse ja asusime troopikasaaliga tutvuma. Või vähemalt tegi seda Linda. Mina vehkisin kätega, et ründavat palmipuud eemale tõrjuda ja võtsin prillid eest ära, et midagigi näha oleks. Ma ei tea, kas te olete seda tähele pannud, aga troopika põhiliseks tunnuseks paistavad olevat suhteliselt kõrged temperatuurid ja suur niiskus. Ja kuna me otse õuest sinna astusime, võtsid minu prillid kasutusse ainukese enesekaitsevahendi, mis neile jäänud on - nad läksid uduseks. Pärast mõningat poputamist ja taskurätikuga nühkimist jõudsime siiski kokkuleppele, et nad üritavad ennast tagasi hoida ja nii sain udukardinate vahelt ka mitmeid eesti kodudest tuttavaid taimi kümme korda suuremana näha.
Subtroopikasaalis käitusid silmaklaasid juba üsna viisakalt ja nii sain täies hiilguses näha suurt hulka sõnajalgu ja lihasööjaid taimi, mis kahjuks võrgu taha olid pandud. Linda ja minu peas hakkasid kohe jooksma pildid sellest, kuidas kogemata lahtipääsenud taimed süütuid botaanikaaia külastajaid taga ajavad, aga kahjuks ei õnnestunud meil ühtegi neist lahti päästa, et vaadata, mis siis tegelikult juhtuks. Varsti jõudis mulle kohale, et kardetavasti on need taimed võrgu taha pandud hoopis sellepärast, et neid külastajate eest kaitsta, kes neid muidu võib-olla sõrmega torkida üritaksid. Ma ei tea küll, kellele sellised rumalad ideed pähe tuleksid, aga võimalust seal tõesti ei anta. Sõrm ei ulatanud lehtedele lähedalegi. Mitte et ma proovinud oleks, muidugi!
Järgmine saal oli täidetud nartsisside ja tsitruselistega. Enamik neist õitses parasjagu ja nii saime otsustada, millise puu viljad lõhna järgi kõige paremad on. Kui ma õigesti mäletan osutus väljavalituks kas laim või greip - igal juhul midagi sellist, mida ma eriti hea meelega ei söö (aga Linda võib mind siin parandada, kui tegelikult mingi muu puuga tegemist oli).
Pärast puude nuusutamist läksime kaktuste majja, kus mitte midagi nuusutada ei olnud. Seal sai jälle rõõmustada selle üle, et samasuguseid taimi viiekordses vähenduses ka vanaemade akende peal kohata on ja pärast seda tunduski botaanikaaed läbi olevat. Eespool paistis veel ainult mingi muruplats ja restoran, millest kumbki meile erilist huvi ei pakkunud ning paistis, et flooraga on selleks korraks tutvutud. Siis aga avastasime kuskilt põõsaste vahelt sildid, mis sõnajalametsadele ja muule säärasele osutasid ning leidsime, et nii kiire meil lahkumisega ka ei ole.
Ülejäänud botaanikaaed oli väikesteks maalappideks jaotatud ja igal maalapil oli erinev teema, nagu näiteks juba eelnevalt mainitud sõnajalad (mis äärmiselt laheda mulje jätsid), soo (kus mingid kohutavalt haisvad taimed kasvasid, nii et seal me eriti kaua aega ei veetnud) ja kiviktaimla (kus käsikaameraga seltskond mingeid pardiseiklusi filmis). OK, pardiseiklustest natuke lähemalt:
Kõndisime läbi kiviktaimla ja vaatasime juba enne, et mingid inimesed seal ühte imepisikest veenire erilise hoolega uurivad. Kui lähemale jõudsime, nägime, et neil oli valgustus ja kaamera ja muu filmimiseks vajalik kraam kaasas. Ainuke küsimus, mis jäi, oli see, mida nad seal siis filmisid. Vaevalt, et sambla kasvamise jäädvustamiseks sellist tehnoloogiaparki õue on vaja vedada. Õnneks viis aga meie rada neist väga lähedalt mööda ja siis saigi näha, et nad olid nire peale okstest kuhja ehitanud ja sinna sõrmepikkuse pardi poseerima pannud, keda siis hoolega kaameraga sihiti. Tuleb tunnistada, et nende eesmärk on mulle siiani segane.
Varsti pärast seda hakkasid kõik märgid - kaasaarvatud minu väsinud jalad - viitama sellele, et aed pannakse varsti kinni ja oleks vist aeg raudteejaama poole astuma hakata. Olime kuskil aia tagumises nurgas ja arutasime, et kas meil õnnestuks ka kuskilt välja pääseda kui nad meid sinna lukustavad. Enne kui oma ronijaoskusi proovile panna, otsustasime siiski vaadata, kas järsku eesuksest välja ei pääse. Küllaltki kummalisel kombel ei olnudki inglastel tahtmist kampa inimesi ööseks botaanikaaeda lukustada ja isegi gift shop oli veel avatud ning saime seda külastada ja endale soovi korral igasugust kahtlast nänni hankida. Jätsime selle oivalise võimaluse siiski kasutamata ja alustasime tagasiteed Birminghami kesklinna ning sealt edasi Shifnalisse.
:::::
Nüüdseks olen kõhu täis söönud ja valmis kirjutama järjekordset lugu sellest, kuidas Lindaga Inglismaad avastasime. Suurte kõrvalepõgete kiuste olen viimaks jõudnud kolmapäevani, kus me lõpuks, pärast tema mitmekordset jooksujalu läbimist, Birminghami külastama läheme.
Hommik algas rahulikult, kuna meil kuhugi kiiret ei olnud ja venisime alles lõunaks Birminghami. See tähendas muidugi seda, et pidime süüa otsima ja siis uurisime veel erinevaid Bullringi poode ning lõpuks avastasime kuskil kella kolme paiku, et peaks seda botaanikaaeda otsima minema, mida siia tegelikult vaatama olime tulnud.
Tänaval asuvatest "vaatamisväärsuste" kaartidest polnud eriti abi ja korraliku kaardi olin ma ka koju unustanud, nii et pidime alternatiivseid võimalusi kasutama. Varsti jäi meile tee peale ette klaasputka, mis väitis, et ta eksinuid aitab ja nii marssisime sinna sisse ja teatasime, et tahaks botaanikaaeda näha, aga pole õrna aimugi, kuhu poole me minema peaksime. Noormees asus meile kohe erinevaid bussimarsruute selgitama ja oli sellega juba lõpule lähenemas kui õnnestus talle vahele segada ja uurida, kas sinna näiteks jala ka saaks minna. Kutt mõtles natuke aega, teatas, et enamasti pole inimestel erilist soovi jala kõndida ja andis meile kaardi, mille järgi saime orienteeruma hakata.
Tuleb tunnistada, et kui natuke aega kõnnitud sai, siis hakkas vaikselt selguma, miks inimesed seda distantsi tavaliselt jalgsi ei soovi läbida. See pole küll tapvalt pikk, aga üle poole temast ühtib ühega Birminghami peatänavatest ja esimese kümne minutiga sai meil vist selle aasta CO vajadus rahuldatud. Õnneks sattusime varsti natuke kõrvalisematele radadele ja saime jälgida, kuidas kunagise Birminghami kõrgema klassi elumajad advokaadi- ja raamatupidamisbüroode käsutusse olid läinud - ilmselt sellepärast, et kindlustusfirmade kõrval on nemad ainukesed, kes selliseid hooneid veel ülal pidada suudavad.
:::::
Palmide vaatevälja ilmumisest tegime geniaalse järelduse, et hakkame botaanikaaiale lähenema ja enne kui midagi aru saime, nõuti meilt juba sissepääsu juures raha. Ja nüüd tuleb lugu sellest, kuidas nahhaalsusega (või siis minu puhul - lauslollusega) palju võimalik saavutada on. Taustaks nii palju, et enne olin automaadist välja võtnud £30, ehk siis 10-naelase ja 20-naelase. Uurisime Lindaga piletihindu, mis olid vist £3,50 õpilase ja £6,50 täiskasvanu eest. Annan neiule kassas raha ja tema annab mulle vastu 3 naela ja kaks piletit. Kuna minu aju rattad väga kiiresti ei liigu, siis jõudsin juba kassast eemale astuda, kui kohale jõudis, et oleks pidanud 20sega kahe täiskasvanupileti eest natuke rohkem tagasi saama. Kobistan kassa juurde tagasi ja küsin neiult, kas ma talle mitte 20nest ei andnud. Neiu ütleb ei ja lehvitab mingi kümnesega. Raban oma rahakoti välja ja mis mulle sealt vastu vaatab? 20 naela! Rattad minu ajus ragistavad veel natuke aega enne, kui kohale jõuab, et järelikult saime me mõlemad tudengipiletid ja suutsin oma hajameelsuses märkamatult raha kokku hoida.
Pärast mõningat minu üle itsitamist astusime uksest sisse ja asusime troopikasaaliga tutvuma. Või vähemalt tegi seda Linda. Mina vehkisin kätega, et ründavat palmipuud eemale tõrjuda ja võtsin prillid eest ära, et midagigi näha oleks. Ma ei tea, kas te olete seda tähele pannud, aga troopika põhiliseks tunnuseks paistavad olevat suhteliselt kõrged temperatuurid ja suur niiskus. Ja kuna me otse õuest sinna astusime, võtsid minu prillid kasutusse ainukese enesekaitsevahendi, mis neile jäänud on - nad läksid uduseks. Pärast mõningat poputamist ja taskurätikuga nühkimist jõudsime siiski kokkuleppele, et nad üritavad ennast tagasi hoida ja nii sain udukardinate vahelt ka mitmeid eesti kodudest tuttavaid taimi kümme korda suuremana näha.
Subtroopikasaalis käitusid silmaklaasid juba üsna viisakalt ja nii sain täies hiilguses näha suurt hulka sõnajalgu ja lihasööjaid taimi, mis kahjuks võrgu taha olid pandud. Linda ja minu peas hakkasid kohe jooksma pildid sellest, kuidas kogemata lahtipääsenud taimed süütuid botaanikaaia külastajaid taga ajavad, aga kahjuks ei õnnestunud meil ühtegi neist lahti päästa, et vaadata, mis siis tegelikult juhtuks. Varsti jõudis mulle kohale, et kardetavasti on need taimed võrgu taha pandud hoopis sellepärast, et neid külastajate eest kaitsta, kes neid muidu võib-olla sõrmega torkida üritaksid. Ma ei tea küll, kellele sellised rumalad ideed pähe tuleksid, aga võimalust seal tõesti ei anta. Sõrm ei ulatanud lehtedele lähedalegi. Mitte et ma proovinud oleks, muidugi!
Järgmine saal oli täidetud nartsisside ja tsitruselistega. Enamik neist õitses parasjagu ja nii saime otsustada, millise puu viljad lõhna järgi kõige paremad on. Kui ma õigesti mäletan osutus väljavalituks kas laim või greip - igal juhul midagi sellist, mida ma eriti hea meelega ei söö (aga Linda võib mind siin parandada, kui tegelikult mingi muu puuga tegemist oli).
Pärast puude nuusutamist läksime kaktuste majja, kus mitte midagi nuusutada ei olnud. Seal sai jälle rõõmustada selle üle, et samasuguseid taimi viiekordses vähenduses ka vanaemade akende peal kohata on ja pärast seda tunduski botaanikaaed läbi olevat. Eespool paistis veel ainult mingi muruplats ja restoran, millest kumbki meile erilist huvi ei pakkunud ning paistis, et flooraga on selleks korraks tutvutud. Siis aga avastasime kuskilt põõsaste vahelt sildid, mis sõnajalametsadele ja muule säärasele osutasid ning leidsime, et nii kiire meil lahkumisega ka ei ole.
Ülejäänud botaanikaaed oli väikesteks maalappideks jaotatud ja igal maalapil oli erinev teema, nagu näiteks juba eelnevalt mainitud sõnajalad (mis äärmiselt laheda mulje jätsid), soo (kus mingid kohutavalt haisvad taimed kasvasid, nii et seal me eriti kaua aega ei veetnud) ja kiviktaimla (kus käsikaameraga seltskond mingeid pardiseiklusi filmis). OK, pardiseiklustest natuke lähemalt:
Kõndisime läbi kiviktaimla ja vaatasime juba enne, et mingid inimesed seal ühte imepisikest veenire erilise hoolega uurivad. Kui lähemale jõudsime, nägime, et neil oli valgustus ja kaamera ja muu filmimiseks vajalik kraam kaasas. Ainuke küsimus, mis jäi, oli see, mida nad seal siis filmisid. Vaevalt, et sambla kasvamise jäädvustamiseks sellist tehnoloogiaparki õue on vaja vedada. Õnneks viis aga meie rada neist väga lähedalt mööda ja siis saigi näha, et nad olid nire peale okstest kuhja ehitanud ja sinna sõrmepikkuse pardi poseerima pannud, keda siis hoolega kaameraga sihiti. Tuleb tunnistada, et nende eesmärk on mulle siiani segane.
Varsti pärast seda hakkasid kõik märgid - kaasaarvatud minu väsinud jalad - viitama sellele, et aed pannakse varsti kinni ja oleks vist aeg raudteejaama poole astuma hakata. Olime kuskil aia tagumises nurgas ja arutasime, et kas meil õnnestuks ka kuskilt välja pääseda kui nad meid sinna lukustavad. Enne kui oma ronijaoskusi proovile panna, otsustasime siiski vaadata, kas järsku eesuksest välja ei pääse. Küllaltki kummalisel kombel ei olnudki inglastel tahtmist kampa inimesi ööseks botaanikaaeda lukustada ja isegi gift shop oli veel avatud ning saime seda külastada ja endale soovi korral igasugust kahtlast nänni hankida. Jätsime selle oivalise võimaluse siiski kasutamata ja alustasime tagasiteed Birminghami kesklinna ning sealt edasi Shifnalisse.
posted by Emily Isabel at
11:19 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home