Jamad

Mulle meeldib see, et inimesed siin hoolitsevad selle eest, et elu igavaks ei muutuks. Kahjuks ei tee nad seda mitte alati positiivsel kombel. Nimelt teatati meile täna hommikul, et peame siit majast hiljemalt kahe kuu pärast kadunud olema. Äärmiselt tore, kuna te kõik ju teate, kuidas ma asjade pakkimist armastan.

Kõik algas sellega, et Mandy teatas jaanuari alguses, et tema kolib välja. Miks ta seda otsustas, meile päris selgeks ei saanudki - midagi oli sellel ilmselt rahaga pistmist ja midagi sellega, et ta end meie seltskonnas mitte väga vabalt ei tundnud, aga igal juhul leidis ta endale uue üürika. Lea pani välja kuulutused uue toakaaslase leidmiseks ja mõnda aega elasime rahulikult teadmisega, et varsti kolib siia keegi teine sisse, kes meie elustiiliga loodetavasti paremini kokku sobib.

Ühel ilusal hommikul helises Lea telefon ja toru teises otsas oli kisendav majaomanik, kes väitis, et tema pole kunagi andnud luba allüürnike võtmiseks ja Lea peab uue inimese otsimise silmapilk lõpetama. Huvitav on selle väite juures fakt, et majaomanik on kohtunud nii minu kui Mandy'ga ja meid tutvustati talle kui allüürnikke, nii et kolm kuud hiljem rääkima hakata, et tema pole selleks luba andnud, on pisut silmakirjalik. Telefonikõne lõppes ähvardustega lepingu lõpetamise teemadel, kuid me otsustasime, et vahet pole ja jätame kuulutused siiski üles.

Eile hommikul saabus tähitud kiri, mis ütles, et kuna te pole kuulutusi alla võtnud, siis on teil kaks kuud aega välja kolida. [selle juurde kommentaariks nii palju, et kaks kuud tundus juba eile äärmiselt kummaline periood, sest etteteatamisajana arvestatakse tavaliselt ühte kuud] Lea helistas talle ja jättis teate, et kuulutuse lihtsalt unustasime üles ja tegelikult pole meil mingit kavatsust kedagi kolmandat enda juurde elama võtta, mis tolleks hetkeks ka enam-vähem tõsi oli, kuna võimalus kolima hakata, et tundunud meile kummalegi eriti ahvatlev. Lootsime vaikselt, et sellega on asjad lahendatud ja läksime oma eluga edasi.

Täna hommikul helistas hüsteeriline omanik uuesti ja teatas, et kuna te rikkusite lepingut ja minu poeg tahab sisse kolida, siis peate te sealt kahe kuu pärast kadunud olema. Ja muide... te rikkusite lepingut! OK, vaikselt hakkas koitma, et asi pole mitte lepingus, vaid selles, et ta poeg maja endale tahab. Huvitav on muidugi see, et ta ei suutnud seda meile lihtsalt öelda, vaid pidi mingi dramaatilise pauguga lepingut lõpetama. Ühtlasi sai selgeks ka see, miks meile tervelt kaks kuud aega anti välja kolimiseks. Kui poeg Oxfordist ikka enne kahte kuud tulema ei saa, siis ei ole ju mõtet raha maksvaid üürnikke enne välja visata.

Nagu näete - igavaks elu siin küll ei lähe. Ilmselt küll kallimaks, aga eks see paistab siis, kui endale uue elamise leidnud oleme. Hoidke meile pöialt!