Kristi on stressis
Kui kellelgi on vahepeal tulnud mõte, et ma olen ära surnud, siis te võib-olla tõest väga kaugel polegi. Pärast Eestist tagasisaabumist on minu elu koosnenud ainult kahest asjast - tööst ja õppimisest. Tööl leidsid järsku kõik, et on kuhi asju, mida nemad ära ei jõua teha ja siis poetasid need minu lauale, et nad enne mai lõppu tehtud saaksid. Ja kui ma parajasti tööl ei olnud, siis olin kas Birminghamis loengutes-seminarides või kodus endale tarkust pähe surumas. Nii et kui te mult kirju ootasite, siis see on põhjuseks, miks te neid saanud pole.
Nojah, selle hariduse omandamisega tegelen ma ikka veel, aga praeguseks andsin küll alla - 20 lehekülge auditi raporti teemadel on rohkem kui küllalt selleks, et minu võitlusvaim hävitada. Praeguseks olen jõudnud nii kaugele, et õppepuhkus on pihta hakanud ja seega istun kodus suurema osa ajast, mis iseenesest nii hull ei olegi. Kui Steve tööl on, on päris hea ja rahulik õppida, aga siis tuleb ta tagasi või on nädalavahetustel kodus (kuidas ta julgeb, eks ju?) ja mul ei tule õppimisest midagi välja.
Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult ma sellepärast niiväga ei muretsegi, sest kuigi olen kõigile korduvalt seletanud, kui raske seal Birminghamis ikka tegelikult on - mitu korda olete teie kuulnud kommentaare, et nädal aega maksundust õppida on kõige raskem nädal, mis mul elus olnud on? -, siis tegelikult on seal käimisest ka päris palju kasu ja ma tunnen ennast sellel eksamieelsel ajal üsna hästi. Ja kahe nädala pärast on ju kõik läbi.
Ja kui kõik läbi on, siis on mul palju uhkeid ja ambitsioonikaid plaane: tahaks oma blogiga midagi paremat ette võtta, kui siia lihtsalt äärmiselt harva asju kirja panna; peaks kreeka reisiks vajalikke asju uurima jne jne.
:::::
Tegelikult ei tahtnud üldse siin oma kooli pärast virisemisega ruumi raisata, vaid hoopis öelda, et ainuke märkimisväärne asi, mida viimasel ajal teinud olen, on Hawkstone Park'is käimine. Lubasin siis ühe ammuse telefonikõne ajal ka emale, et panen pildid üles, aga arvestades, et viimasel ajal pole ma teinud muud, kui õppinud (või siis istunud kuskil nurgas ja nutnud, et "ma ei taha enam õppida", aga see ju enam-vähem üks ja sama), siis pole nende ülespanekuni jõudnud. Aga Steve, kellel minu virisemisest pääsemiseks midagi teha vaja on, võttis hoopis kätte ja pani üles oma reisilehekülje, kus ta ka sellest pargist kirjutab ja pilte on üles pannud. Nii et minu ühte ja ainukest põnevat tegemist võite sealt imetleda. Ja kui te juba seal olete, siis kirjutage talle mõni kommentaar ka, ta on nii õnnetu, kui keegi talle midagi ei kriba ja tahab, et mina seda tühikut täidaks, aga mul on fantaasia otsas.
Tervitused kõigile ja kahe nädala pärast olen ma jälle normaalne!
Nojah, selle hariduse omandamisega tegelen ma ikka veel, aga praeguseks andsin küll alla - 20 lehekülge auditi raporti teemadel on rohkem kui küllalt selleks, et minu võitlusvaim hävitada. Praeguseks olen jõudnud nii kaugele, et õppepuhkus on pihta hakanud ja seega istun kodus suurema osa ajast, mis iseenesest nii hull ei olegi. Kui Steve tööl on, on päris hea ja rahulik õppida, aga siis tuleb ta tagasi või on nädalavahetustel kodus (kuidas ta julgeb, eks ju?) ja mul ei tule õppimisest midagi välja.
Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult ma sellepärast niiväga ei muretsegi, sest kuigi olen kõigile korduvalt seletanud, kui raske seal Birminghamis ikka tegelikult on - mitu korda olete teie kuulnud kommentaare, et nädal aega maksundust õppida on kõige raskem nädal, mis mul elus olnud on? -, siis tegelikult on seal käimisest ka päris palju kasu ja ma tunnen ennast sellel eksamieelsel ajal üsna hästi. Ja kahe nädala pärast on ju kõik läbi.
Ja kui kõik läbi on, siis on mul palju uhkeid ja ambitsioonikaid plaane: tahaks oma blogiga midagi paremat ette võtta, kui siia lihtsalt äärmiselt harva asju kirja panna; peaks kreeka reisiks vajalikke asju uurima jne jne.
:::::
Tegelikult ei tahtnud üldse siin oma kooli pärast virisemisega ruumi raisata, vaid hoopis öelda, et ainuke märkimisväärne asi, mida viimasel ajal teinud olen, on Hawkstone Park'is käimine. Lubasin siis ühe ammuse telefonikõne ajal ka emale, et panen pildid üles, aga arvestades, et viimasel ajal pole ma teinud muud, kui õppinud (või siis istunud kuskil nurgas ja nutnud, et "ma ei taha enam õppida", aga see ju enam-vähem üks ja sama), siis pole nende ülespanekuni jõudnud. Aga Steve, kellel minu virisemisest pääsemiseks midagi teha vaja on, võttis hoopis kätte ja pani üles oma reisilehekülje, kus ta ka sellest pargist kirjutab ja pilte on üles pannud. Nii et minu ühte ja ainukest põnevat tegemist võite sealt imetleda. Ja kui te juba seal olete, siis kirjutage talle mõni kommentaar ka, ta on nii õnnetu, kui keegi talle midagi ei kriba ja tahab, et mina seda tühikut täidaks, aga mul on fantaasia otsas.
Tervitused kõigile ja kahe nädala pärast olen ma jälle normaalne!
posted by Emily Isabel at
5:25 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home