Kristi on stressis

Kui kellelgi on vahepeal tulnud mõte, et ma olen ära surnud, siis te võib-olla tõest väga kaugel polegi. Pärast Eestist tagasisaabumist on minu elu koosnenud ainult kahest asjast - tööst ja õppimisest. Tööl leidsid järsku kõik, et on kuhi asju, mida nemad ära ei jõua teha ja siis poetasid need minu lauale, et nad enne mai lõppu tehtud saaksid. Ja kui ma parajasti tööl ei olnud, siis olin kas Birminghamis loengutes-seminarides või kodus endale tarkust pähe surumas. Nii et kui te mult kirju ootasite, siis see on põhjuseks, miks te neid saanud pole.

Nojah, selle hariduse omandamisega tegelen ma ikka veel, aga praeguseks andsin küll alla - 20 lehekülge auditi raporti teemadel on rohkem kui küllalt selleks, et minu võitlusvaim hävitada. Praeguseks olen jõudnud nii kaugele, et õppepuhkus on pihta hakanud ja seega istun kodus suurema osa ajast, mis iseenesest nii hull ei olegi. Kui Steve tööl on, on päris hea ja rahulik õppida, aga siis tuleb ta tagasi või on nädalavahetustel kodus (kuidas ta julgeb, eks ju?) ja mul ei tule õppimisest midagi välja.

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult ma sellepärast niiväga ei muretsegi, sest kuigi olen kõigile korduvalt seletanud, kui raske seal Birminghamis ikka tegelikult on - mitu korda olete teie kuulnud kommentaare, et nädal aega maksundust õppida on kõige raskem nädal, mis mul elus olnud on? -, siis tegelikult on seal käimisest ka päris palju kasu ja ma tunnen ennast sellel eksamieelsel ajal üsna hästi. Ja kahe nädala pärast on ju kõik läbi.

Ja kui kõik läbi on, siis on mul palju uhkeid ja ambitsioonikaid plaane: tahaks oma blogiga midagi paremat ette võtta, kui siia lihtsalt äärmiselt harva asju kirja panna; peaks kreeka reisiks vajalikke asju uurima jne jne.

:::::

Tegelikult ei tahtnud üldse siin oma kooli pärast virisemisega ruumi raisata, vaid hoopis öelda, et ainuke märkimisväärne asi, mida viimasel ajal teinud olen, on Hawkstone Park'is käimine. Lubasin siis ühe ammuse telefonikõne ajal ka emale, et panen pildid üles, aga arvestades, et viimasel ajal pole ma teinud muud, kui õppinud (või siis istunud kuskil nurgas ja nutnud, et "ma ei taha enam õppida", aga see ju enam-vähem üks ja sama), siis pole nende ülespanekuni jõudnud. Aga Steve, kellel minu virisemisest pääsemiseks midagi teha vaja on, võttis hoopis kätte ja pani üles oma reisilehekülje, kus ta ka sellest pargist kirjutab ja pilte on üles pannud. Nii et minu ühte ja ainukest põnevat tegemist võite sealt imetleda. Ja kui te juba seal olete, siis kirjutage talle mõni kommentaar ka, ta on nii õnnetu, kui keegi talle midagi ei kriba ja tahab, et mina seda tühikut täidaks, aga mul on fantaasia otsas.

Tervitused kõigile ja kahe nädala pärast olen ma jälle normaalne!

Mida ma Birminghamis õppisin

• Birmingham pole tegelikult üldse nii lähedal, kui ma siiani arvanud olen. Rongisõit sinna ja tagasi võtab kokku umbes 3 tundi. Ja seda juhul, kui mingeid suuri probleeme ette ei tule. Inglismaa raudtee usaldusväärsust arvestades võite arvata, et ma pühendasin 4 tundi oma päevast rongidele.
• Rongiistmed on liiga kitsad, kui sa üritad sinna mahutada oma kooliasju, jakki (kuna nad on nüüd ka ronge kütma hakanud), kotti ülejäänud asjadega ja kohvitopsi. Veelgi kitsamaks läheb, kui sinu kõrvale maandub istuma Telfordi fish&chipsist täissöönud noorik, kes laia lõuaga nätsu närib ja oma mobiiliga sõnavahetuses on.
• Raudteetöötajad on Shrewsbury's märksa ebasõbralikumad kui Birminghamis. Tulge veel ütlema, et suurlinna inimesed on kõik tigedad.
• Reede on päev, kus Inglismaal küll rongiga liigelda ei tasu. (*)
• Rongi peale minnes ürita ennast alati positsioneerida sinna, kus üks saabuva rongi ustest võiks avaneda. Kui järjekorras esimene ei õnnestu olla, siis ära mingil juhul seisa vanainimeste või ka naiste taha. Ürita oma positsioon valida nii, et sinu ees seisaks ülikonna ja laptopi (või siis spordikoti ja dressidega) noorem meesisik. Nemad on äärmiselt veendunud, et nad on istekoha ära teeninud, nii et trügivad kiiresti peale ja nende varjus on ka sul võimalik peale lipsata ja ennast istuma paigutada.
• Inglismaa rongipiletid on ebaproportsionaalselt kallid võrreldes teenusega, mida nad pakuvad. Aga alternatiive sul ka eriti pole.
• Lõunapausi ajal kaubanduskeskusesse minek lõpeb halvasti... rahakotile.
• Aga shoppamine on oluliselt kergem kui laupäeviti. Rahvamassid pole üldse nii hirmutavad.
• Suur hulk raamatupidajaid on üks äärmiselt igav seltskond, aga ka sealt on võimalik välja noppida paar inimest, kellega on tore lobiseda.
• Maksundus erialana on päris huvitav, eriti kui õppejõud hea on, aga spetsialiseeruda sellele ma küll ei tahaks.
• Birminghami koolitus on 100 korda parem, kui see, mida Shrewsbury's õppimiseks nimetati.

(*) Reedel venis loeng pisut pikemaks ja nii ei jõudnud väga varakult raudteejaama. Sinna jõudes, kuulen teadet, et 16:57 Shrewsbury rong väljub erinevalt infotabloodel märgitust hoopis platvormilt 7b. Sinna jõudes näen, et platvorm on otsast otsani ronge täis ja mitte ühelgi neist pole sihtkohta peale märgitud. Lähima raudteejaama ametniku käest küsimisest pole ka mingit kasu, kuna tal pole õrna aimugi. Mina ja ülejäänud rahvamass nihkume viimase rongi poole, kuna see peaks esimesena lahkuma, aga vaguni uksed ei kavatsegi avaneda. Mis siis ikka, vähemalt katus on pea kohal, võib ju oodata. Pärast 15-minutilist ootamist (rong on selleks ajaks juba hilinenud) tuleb valjuhääldist teade, et 16:57 rong väljub hoopis platvormilt 5b. Inimesed, kes enne mind raudteejaama olid jõudnud, porisevad, et sealt aeti nad just 7b'sse. Olgu, ega rong virisejate järel ei oota - kõik lippavad jälle järgmisele perroonile.

Mida seal aga pole on rong! Nihverdan ennast jälle ette serva peale, et ikka istekoha saaks ning asun ootama. Kõigest 5 minutit hiljem on kaugusest rongi näha ja varsti ta jõuabki kohale. Üks uks avaneb täpselt seal, kus mina seisan ja nii saan hea istekoha akna all. Kahtlasel kombel on enamik vagunist pime, kuna laealused lambid ei tööta. Noh, vahet pole - väljas veel piisavalt valge, näen raamatut lugeda küll.

Pärast 15-minutilist ootamist, mille jooksul konduktor korduvalt hilinemise pärast vabandab, teatatakse valjuhääldi kaudu, et 16:57 rong Shrewsburysse ei välju, kuna vedur on otsad andnud. Aga ärge muretsege, kallid inimesed, järgmine rong sinnapoole väljub juba 17:24 ja te võite kõik selle peale minna. Ja rong pole kaugel ka - kõigest perroonil 7b.

Sinna tagasi lipates saab selgeks, et tegemist on sama rongiga, mille kinniste uste taga me enne tulutult seisime. Positsioneerin ennast rongi peale trügiva rahva etteotsa ja helistan Steve'ile, et ta poest midagi head ostaks, kuna pärast keerulist maksukursust üritab Central Trains minult viimast eluvaimu seest imeda. Rongiuksed avanevad, kasutan oma rasket kotti kooliasjadega relvana ja suudan endale istekoha välja võidelda. Istun ja ohkan õnnelikult, kuna vähemalt see rong peaks kiiresti Shrewsburysse jõudma, ilma kõigis pisikestes peatustes peatumata ja väljumisaeg on ka lähedal.

Kümme minutit hiljem ohkan oluliselt närvilisemalt, kuna rong pole ikka veel väljunud ja kutt minu kõrval loeb midagi Lloydsi äripangandusest, kuulab samal ajal oma iPodi ja üritab mulle muusika taktis ribidesse susata.

Lõpuks hakkab rong liikuma, peatub kaks korda mingites Birminghami vahepeatustes ja käitub üldiselt nii, et mul tekib tõsine kahtlus, et kiirem see rong küll ei ole. Enne Wolverhamptonit teatab konduktor valjuhääldist, et pärast Wolverhamptonit peatuvad nad ainult Shifnalis, Telfordis, Wellingtonis ja siis Shrewsburyis, nii et igaüks, kes tahab vahepealsetes väikestes peatustes (mida on umbes 5) maha minna, kobigu nüüd maha ja istugu teise rongi peale ümber. Pärast Wolverhaptonit peatub meie rong siiski igas peatuses, mis tee peale ette jääb. Mul tekib kahtlus, et nad üritasid lihtsalt rongi tühjemaks saada nende arvelt, kes piisavalt rumalad on, et maha minna.

Poolteist tundi hiljem jõuame Shrewsbury'sse, koht minu kõrval on tühi - ilmselt hirmutasin kuti oma kõhukorinaga minema. Koju jõudes söön ära kõik, mis vähegi süüa kõlbab. Steve'i jätan siiski ellu - temast on loota,et toob mulle teine kordki süüa.