Edinburghi vallutamas

Eile jäin jutuga sinna, kus olime ilusti linnapiiri ületanud ja esimesele rohelisele platsile magama jäänud. OK, päriselt see asi nii hull polnud, kuna olin isegi enne kämpingu asukoha netis üle vaadanud ja sinnajõudmise ära planeerinud, aga reede õhtul kohale jõudes oli tunne küll selline, et pargiks siinsamas tee ääres ja magaks natuke.

Laupäeva hommikul kell 8 äratasid mind aktiivsed prantslased ja kuna ka Lea liigutama hakkas, otsustasime hommikused toimetused ära teha ja siis linna vaatama minna. Kell 11 pidin raudteejaamas kohtuma Shaunaga, kes Edinburghi lähedal elab, aga mõtlesime, et kuna me ju nii vara linna jõuame, võime seal natuke ise ka ringi vaadata. Kuulsad viimased sõnad!

Kesklinna jõudsime üsna edukalt kuskil poole kümne paiku ja asusime siis parkimispaika otsima, mis raudteejaama läheduses oleks. Aga mida pole, seda pole. Ma ei mõtle siis parkimiskohta. Olime koguaeg kindlad, et seal peab ju mõni olema. Aga kadunud oli hoopis raudteejaam. Tiiruta mööda linna, mis sa tiirutad, raudteejaama kuskilt ei paista. Tavaliselt poevad kõik linnad nahast välja, et raudteejaama autojuhtidele nähtavaks teha, aga Edinburgh sellesse koolkonda küll ei kuulu. Lõpuks olin sunnitud asjade alt kaardi välja kaevama ja uurima, et kus see salapärane jaam siis on. Probleem hakkas juba vaikselt aktuaalseks muutuma, kuna kell lähenes poole üheteistkümnele ja Shauna rong pidi varsti kohale jõudma.

Äärmiselt segast tänavaplaani järgides jõudsime lõpuks raudteejaama lähedale (kui arvate, et teeviidad meid aitasid, siis arvate küll valesti) ja otsustasime esimest P-d (parkla siis) jälitama hakata. See polnud õnneks eriti keeruline ja varsti olime parkla juures. Probleem tekkis aga auto sisse mahutamisega, kuna tegemist oli camper van'iga, mis on lõppude lõpuks siiski üle kahe meetri kõrgune. Õnneks oli parklas sõbralik shoti onu, kes (ägeda aktsendiga, muide!) meile seletas, kust sobivat parkimismaja leida võiks.

Lea hakkas välja tagurdama ja see käis Shotimaale omaselt loomulikult käänu peal ja ülesmäge. Ühel hetkel tempo takerdus ja selle asemel kostis tagant raginat. Välja minnes osutus, et keegi oli meie taha salaja raudvõre paigaldanud, mille varvad enam eriti sirged välja ei paistnud. Lea õngitses kuskilt võre vahelt porilapi, suhtles natuke valvurionuga ja sõitsime sõbralikult edasi. [Siinkohal pean mainima, kuna hiljem ilmselt unustan, et pühapäeval peatusime söögipausiks ja autost pudenes välja seesama porilapp. Lea ronis auto alla seda ära tooma ja hakkas siis järsku naerma. Kui ma uurima läksin, millest selline hüsteeriahoog, juhtis ta mu tähelepanu kahele (!!!) porilapakale, mis tagumiste rataste juurde kinnitatud olid. Paistab, et ta mitte esimene inimene polnud, kellel selle raudvõrega probleeme oli ja nii oli kogemata pihta pannud kellegi teise hävitustöö jäänukid.]

Onu juhtnöörid olid õnneks täpsed ja leidsime sobiva parkla üsna kiiresti ning saime auto ilma suuremate probleemideta pargitud. Parkla kõrvalt leidsime ka raudteerööpad ning otsustasime, et neid jälitades on 50/50 võimalus, et me Waverley raudteejaama jõuame. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja kui juba lootust kaotama hakkasin, nägime viita raudteejaamale! Olime õigel teel! 50 meetrit edasi astudes olimegi raudteejaamas. No see oli nüüd küll kasulik teeviit!

Üsna varsti leidsin üles Shauna ja suundusime koos bussipeatuse poole, kuna leidsime, et kõige parema ülevaate linnast saab, kui seda bussi katuselt imetleda. Tuuribusse seisis tee ääres päris mitu, aga inimesi, kes nende peale saada tahtsid, oli veel mitum. Lõpuks jõudis meile kohale, et nad kõik loodavad endale katusekohta saada ja kui me oleme nõus allkorrusel istuma, võime kohe peale minna. Lea ostis endale ja Shaunale piletid ära (mina olin mingitelt ameeriklastelt nende üleliigse pileti juba poole odavamalt kätte saanud) ja läksime allakorrusele istuma, kuna Shauna arvas, et Edinburghi kindluse juures läheb pool rahvast nagunii maha ja me võime ennast katusele paigutada ning siis südamerahus ringi tiirutada.

Tal oli täiesti õigus ja varsti istusimegi ülemisel korrusel parimatel kohtadel ning imetlesime Edinburghi vaatamisväärtusi ohutust kaugusest. Siinkohal tuleb mainida, et meie Shotimaal viibimise ajal oli ilm imeilus - Shauna jutu järgi oli tegemist ühega poolest tosinast päikeselisest päevast Edinburghis. Mina küll ei pahandanud, kuigi mu nina üsna varsti punetama asus ja vaesel Cleol (Lea koer), kes meiega kaasas oli, äärmiselt palav oli.

Kui kultuurist kõrini sai ja tee äärest mingi kahtlase laada leidsime, ronisime bussist maha ja asusime ringi vaatama. Laadal müüdi enamasti mingit täiesti kohutavat kraami mõttetute hindadega, aga ehete hulgas oli isegi paar asja, mis mulle meeldisid ja mille ostmise peale oleks võinud mõelda, kui ma ehteid kanda viitsiks. Lea leidis mingi käevõru, mida ta tahtis, aga enne, kui ta selle ostmiseni jõudis, rabati see ta nina alt ära. Ja rabajaks osutus (vist) see naine. OK, minul polnud õrna aimugi, kes ta oli, kuna seebikad pole mind juba aastaid köitnud, aga kuna inimesed tema ümber kekslesid ja aeg-ajalt hüüatasid: "Hey! I know you from TV!" sai mulle selgeks, et tegemist on kellegi olulisega.

Shaunal oli mulle kättemaks planeeritud, kuna sellel ajal kui ta Tallinnas oli, sundisin teda Oleviste torni vallutama ja otsustasime, et järgmiseks võtame selle ehitise ründamise ette. Tuleb tunnistada, et ronimine ei olnudki füüsiliselt väga kurnav, kuna iga natukese aja tagant tulid vastu platvormid, kus natuke vaadet imetleda ja puhata sai, aga Olevistest hullem oli see torn igal juhul. Ja peamiseks probleemiks olid trepid. Nimelt läks nii üles kui alla ainult üks trepp ja ronijaid oli sellel äärmiselt palju.Iga natukese aja tagant tuli vastu järjekordne portsjon allatulijaid, kellega sa PALJU lähemalt kokku puutusid, kui soovitav oli. Pärast trepist üles jõudmist tundus, et nende inimeste ees sul enam saladusi ei ole. Vaated tornist olid muidugi ilusad ja kokkuvõttes kogu seda vaeva väärt.

:::::

Pärast tornielamust olid kõigil kõhud tühjaks läinud ja nii läksime Shaunaga üle tee asuvasse M&Si. Nojah, meie ja kõik teised inimesed, kes miili raadiuses olid. Võitlesime endale siiski paar salatikaussi kätte ja asusime kassajärjekorda. Ja seisime ja seisime ja seisime. Ja siis seisime ja seisime ja seisime ja... OK, saate aru küll. Just siis, kui hakkasin arutama, kes mu näljasurma surnud laiba peaks koju toimetama, jõudsime lõpuks kassani ja saime oma toidu kätte.

Pärast sööki ronisime uuesti bussi peale ja sõitsime Castle'ini, et seal natuke ringi vaadata, otsustasime mitte maksta kümmet naela, et sees kroonijuveele imetleda ja tegime niisama kindluse ees pilte ning sõime jäätist ja nautisime ilma.

Järgmiseks plaaniks oli matk mööda Royal Mile'i, aga üsna varsti sai selgeks, et miili läbimine saab üsna vaevaline olema, kuna kõik inimesed, kes enne M&Sist toitu ostsid, olid oma sõbrad ka välja kutsunud ja üritasid korraga sama teed marssida. Starbucks oli tõeline leid ja seal istudes haudusime plaani, mis oluliselt vähem inimesi sisaldas. Nimelt otsustasime autosse istuda ja Shauna kodu poole sõita, et natuke ka Shotimaa loodust imetleda.

Plaan oli ilus ja pärast frappuchinodele (mmmmmmmm....) otsa peale tegemist asusime autot otsima. Eriti kerge see polnud, kuna pika tiirutamise peale ei mäletanud enam päris täpselt, kuhu ta pargitud sai, aga lõpuks leidsime ta siiski üles ja asusime 80ndate superhittide saatel Edinburghi väljapääsu jahile.

Üllataval kombel polnudki see eriti keeruline ja varsti saime juba ümberkaudseid mägesid imetleda. Külastasime mitmeid pisikesi lossikesi, mis meile tee peale ette jäid, Shauna lavastas meile, kuidas oleks tema elu välja näinud 18ndal sajandil (millegipärast oli tal palju probleeme kellegi Jeremy-nimelise tegelasega) ja jõudsime lõpuks tema juurde, kus meile pakuti kohvi ja pakiti paar viilu leiba kaasa (kuna mõned inimesed lihtsalt unustavad poest leiba osta).

Tagasi otsustasime scenic route'i pidi sõita, mis viis meid eriti kahtlastele radadele ja kus nägime äärmiselt armsaid külakesi ja kindluseid, sõime vee ääres õhtust ja üllatasime kohalikke ning (loomulikult!) otsisime igalt poolt WCd taga. Kui pimedaks läks, läksime tagasi kiirteele, et Edinburghi sõita, aga tegime mitu vahepeatust, et külastada Tescot (kust lõpuks vetsu leidsime) ja pildistada tõeliselt ilusat täiskuud, millest kahjuks küll väga ilusat pilti ei saanud.

Õhtu lõpetuseks tegime veel tiiru öises Edinburghis, otsustasime, et oleme liiga väsinud ööelu nautimiseks ja orienteerusime ilma suuremate probleemideta tagasi kämpingusse, kus ma kolks telki vajusin ja silmpilkselt magama jäin.

Edinburgh

Täna raputan vahelduseks tolmu jalgelt ja kirjutan hoopis sellest, kuidas nädalavahetusel Edinburghis käisin. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kui nädal tagasi Lea'ga õhtust sõime ja minu mõte kuidagi selleni jõudis, et tahaks Edinburghis ära käia. Vaevalt olin selle välja öelnud, kui Lea teatas, et temagi tahaks seda teha ja eriti veel Tattoo ajal. Kuskil sügavas ajusopis üritas ennast kuudavaks teha mõte, et kas mitte august see tüüpiline tattoo aeg ole, aga võttis veel pisut aega, enne kui see mõte päris kohale jõudis ja ma netti kontrollima läksin, kuidas sellega siis lood on. Üllataval kombel mäletasin asju õigesti ja järgmiseks etapiks oli rongipiletite seisukorra uurimine. See oli hale - edasi-tagasi rongipilet Telfordist Edinburgh'sse oli £89 naela. Sellele lisanduks veel majutus ja kohapealne transport jms, nii et kokkuvõttes oleks vist odavam lennata olnud.

Järgmise etapina hakkasime arvutama, kui palju läheks maksma autoga sõitmine ja kämpingus ööbimine. Tulemus oli märgatavalt meeldivam ja varsti oli otsustatud, et reedel pärast tööd sõidame Edinburghi. Siinkohal tuleb rõhutada, et Edinburgh on kaugel - väga kaugel! Päris mitu lehte pidi British Road Map'is edasi keerama enne, kui Telfordist Shotimaale jõudis, paljugi siis veel Edinburghi. See tähendas aga, et Lea ei jõua kogu teed üksi sõita ja ka mina pean vahepeal autorooli istuma.

:::::

Reede hommikul toppisin viimased asjad kotti ja lippasin tööle. Reeded on mõnusad päevad, kuna koju saab kell neli ja seekord olin isegi äärmiselt tubli (või siis mitte, sõltuvalt kas vaatate asja minu või Billi seisukohast) ja lahkusin õigel ajal, et võimalikult varajast stardiaega saavutada.

Kui te arvate, et enne kuute minema saime, siis arvate valesti.

Lõpuks olime siiski teel ja Lea sõidutas meid kiirteele, kus mina üle võtsin. Siinkohal tuleb mainida, et vähemalt kiirteel pole Inglismaal küll eriti kole sõita, eriti autoga, millel automaatkäigukast on - ei teki vähimatki vajadust ukselinki kangutada ja imestada, et miks see käik ei vahetu (kas arvate, et ma pole seda päriselt teinud? Naiivitarid!).

Vahetasime juhti iga tunni tagant ja ei võtnudki kaua aega, kui olin sunnitud kiirteelt ära keerama ja küngaste vahele sõitma minema. Ma ei tea, kas olen maininud, et Suurbritannias arvatakse, nagu oleks teeperved luuseritele ja seega neid teedele tihti ei lisata. Mis tähendab, et teed on täpselt nii laiad, et kaks autot üksteisest mööda mahuvad. Tee kõrvalt algab kohe võpsik või (eriti Shotimaal) küngas. Kui sellele lisada veel, et traditsiooniliselt on Shotimaa puhul tegemist künkliku (OK, ma olen riigist, mille kõrgeim tipp on 318m - MÄGISE) maastikuga, kus teed üsna vonklevad on ja lisaks oli kell veel 11 ka saanud, siis saate aru, et viimane jupp Edinburghini oli üsna elamusterikas ja Lea leidis, et edaspidi lubatakse minul sõita ainult kiirteel (see lubadus sai hiljem siiski rikutud).

Leidsime oma kämpingu suhteliselt kergelt olles teinud ainult ühe kannapöörde ja ka telk õnnestus totaalses pimeduses üles upitada. Mina kobisin sinna, Lea magas autos ja teiste suvitajate sõidukid üritasid mind paaniliselt alla ajada. OK, seda viimast tegelikult ei juhtunud, aga paar tükki sõitsid telgist mööda ja tunne oli küll selline, et üks neist ei keera rooli piisavalt ja sõidab otsapidi minu elamusse sisse. Kuidagi õnnestus mul siiski selle põnevuse ja vadistavate prantslaste (ärge küsige!) kiuste magama jääda ja mitte enne hommikut ärgata.

Jälle pole midagi

Ei jõudnudki oma Edinburghi reisist kirjutada, kuna tegelesin hoopis piltide töötlemise ja ülesriputamisega. Üritan homme tublim olla. Aga piltide paremikku võib näha siin.

Kõrvalepõige

TEGIN KÕIK EKSAMID ÄRA!

Loodan, et te kõik vabandate, kui ma täna rohkem ei kirjuta. Programm jätkub homme!

Vabandan

Kui keegi seda loeb, siis annan teada, et suure tõenäosusega ei tule ei uut ajaloolist kirjatükki ega ka ühtegi e-maili enne esmaspäeva. Nimelt sain endale just uue arvuti ja lõbutsen (kui seda lõbutsemiseks saab nimetada - kuidas ****** moodi saab lahti Sonic Update Managerist?) sellega. Pole veel jõudnud/suutnud võrku luua, nii et enamik kraami on vanas arvutis ja pean selle kuidagi uude ümber tõstma.

Ja et asja keerulisemaks teha, lähen reede õhtul Edinburghi, kust kardetavalt saabun alles pühapäeval. Aga luban, et esmaspäevast alates olen tubli ja kriban jälle korralikult.

Soe kevadpäev

Nii, jäin kirjutamisega pooleli neljapäeva juurde. Meenutuseks kõigile, et kuna mõni meist on äärmiselt laisk, kribab ta ikka veel sellest, kuidas Linda tal aprillis (!!!) külas käis. Aga pole midagi... visadus viib sihile! Ma pean ilmselt küll lõpuks pooled asjad välja mõtlema, kuna olen nad lihtsalt ära unustanud, aga vähemalt saab kõik korralikult kirja pandud.

Tegelikult oli neljapäev (14. aprill) tore ja rahulik päev. Nagu tavaliselt, uimerdasime hommikul ringi, vaatasime telekast kohitsetud Friends'e (Inglismaal ei tohi päevasel ajal seksiga seotud asju näidata ja seega on päeval näidatavad komöödiasarjad oluliselt lühemad kui õhtused), juppe mingitest talk-show'dest ja läksime siis rongi peale, et Wellingtoni uurida (vahemärkus: mina olin sellel leheküljel külastaja number 2069. Kui sinna lähete, siis andke teada, kas vahepeal sinna ka keegi sattunud on).

Wellington on ka selline tore pisike linnake, kuigi Shifnaliga võrreldes võiks ta vist juba hiigelsuureks nimetada. Seal on ju tervelt kaks suuremat poodi ja rohkem kui üks kaubandusega tegelev tänav. Ja turg ka muidugi! Viimatinimetatu on tegelikult väga hea, kuna seal müüakse kasutatud raamatuid ja tänu sellele pole mul enam vähimatki lootust kunagi lennukiga tagasi Eestisse kolida, vaid Linda peab kuskilt auto ärandama ja mulle järele tulema [ta ise lubas seda teha, mitte ei ole siin tegemist minu poolt peale pandud kohustusega. Nii et ära loodagi, Linda, et ma selle ära unustanud olen. Kahe aasta pärast ootan sind kuhja kastide vahel!]

Nüüd aga tagasi jutustuse juurde - olgu see Wellington Shifnalist suurem või mitte, paari tunniga olime me siiski suutnud talle ringi peale teha, kaubandusvõrgus pisut rüüstetööd toime panna, mulle kuhja raamatuid osta ja lõpuks endale järgmiseks päevaks ka moona valmis hankida ning olime täiesti valmis tagasi minema. Rongini oli veel mõningaid minuteid aega, nii et tiirutasime niisama majade vahel ringi ja nautisime esimest tõsiselt sooja päeva, kui helistas ema ja teatas, et Eestis on kole ja külm. Ma ei saanud muidugi meie mõnusa neljapäevaga uhkeldamata ja teda totaalselt kadedaks tegemata jätta, kuid siis läks päike pilve taha ja temperatuur vajus kohe kolinal allapoole. Õnneks sai siis rongi peale ja tagasi koju minna.

:::::

Õhtuks olid meil aga suured plaanid tehtud - nimelt oli töökaaslastega plaanitud Raina ärasaatmispidu (vahemärkusena olgu öeldud, et Raina sõitis sama päeva hommikul Londonisse), mis ühtlasi ka minu sünnipäeva tähistama pidi. Plaanide kõrgpunktiks sai Telfordis bowlimine, mis - nagu te ilmselt teate - üks äärmiselt lõbus tegevus on.

Bowlingust endast pole mul tegelikult küll eriti midagi kirjutada, sest üllataval kombel on siinsed bowlingusaalid Eesti omadega üsna sarnased. Põhiline erinevus on arvutianimatsioonides, mida alguses äärmiselt põnev vaadata oli. Ja ühtlasi omandasin ka ühe väikese tarkusetera, mida käesolevaga teiega jagada soovin - pärast nelja pindi õlle ära joomist pole erilist bowlingu-skoori mõtet oodata! Usun, et see tuli teile kõigile suure üllatusena ja peate seda tulevikus kramplikult meeles.

Oi-oi-oi!

Nüüd on küll kaua aega mööda läinud viimasest kirjutamisest ja ma pole enam üldse kindel, et keegi siia vaadata viitsib. Mis sa ikka tühjust vahid. Aga nüüd võtan ennast jälle kokku ja üritan kasvõi vähehaaval midagi kirjutama hakata, kui keegi veel seda siit lugeda viitsib.

Aga kõigepealt selline palve, et kui te ikka siia aeg-ajalt satute, siis jätke kommentaaridesse mõni märge sellest, kuna muidu mul selline tunne, et iseenda lõbuks siia kirjutan (mitte et mul endal lõbus poleks, saan ju kõike uuesti läbi elada).

:::::

Eestis käigust pole vist eriti mõtet kirjutada, seal nägite mind nagunii piisavalt, aga kui keegi pole veel seal tehtud pilte näinud, siis need on üles pandud.