Edinburghi vallutamas
Eile jäin jutuga sinna, kus olime ilusti linnapiiri ületanud ja esimesele rohelisele platsile magama jäänud. OK, päriselt see asi nii hull polnud, kuna olin isegi enne kämpingu asukoha netis üle vaadanud ja sinnajõudmise ära planeerinud, aga reede õhtul kohale jõudes oli tunne küll selline, et pargiks siinsamas tee ääres ja magaks natuke.
Laupäeva hommikul kell 8 äratasid mind aktiivsed prantslased ja kuna ka Lea liigutama hakkas, otsustasime hommikused toimetused ära teha ja siis linna vaatama minna. Kell 11 pidin raudteejaamas kohtuma Shaunaga, kes Edinburghi lähedal elab, aga mõtlesime, et kuna me ju nii vara linna jõuame, võime seal natuke ise ka ringi vaadata. Kuulsad viimased sõnad!
Kesklinna jõudsime üsna edukalt kuskil poole kümne paiku ja asusime siis parkimispaika otsima, mis raudteejaama läheduses oleks. Aga mida pole, seda pole. Ma ei mõtle siis parkimiskohta. Olime koguaeg kindlad, et seal peab ju mõni olema. Aga kadunud oli hoopis raudteejaam. Tiiruta mööda linna, mis sa tiirutad, raudteejaama kuskilt ei paista. Tavaliselt poevad kõik linnad nahast välja, et raudteejaama autojuhtidele nähtavaks teha, aga Edinburgh sellesse koolkonda küll ei kuulu. Lõpuks olin sunnitud asjade alt kaardi välja kaevama ja uurima, et kus see salapärane jaam siis on. Probleem hakkas juba vaikselt aktuaalseks muutuma, kuna kell lähenes poole üheteistkümnele ja Shauna rong pidi varsti kohale jõudma.
Äärmiselt segast tänavaplaani järgides jõudsime lõpuks raudteejaama lähedale (kui arvate, et teeviidad meid aitasid, siis arvate küll valesti) ja otsustasime esimest P-d (parkla siis) jälitama hakata. See polnud õnneks eriti keeruline ja varsti olime parkla juures. Probleem tekkis aga auto sisse mahutamisega, kuna tegemist oli camper van'iga, mis on lõppude lõpuks siiski üle kahe meetri kõrgune. Õnneks oli parklas sõbralik shoti onu, kes (ägeda aktsendiga, muide!) meile seletas, kust sobivat parkimismaja leida võiks.
Lea hakkas välja tagurdama ja see käis Shotimaale omaselt loomulikult käänu peal ja ülesmäge. Ühel hetkel tempo takerdus ja selle asemel kostis tagant raginat. Välja minnes osutus, et keegi oli meie taha salaja raudvõre paigaldanud, mille varvad enam eriti sirged välja ei paistnud. Lea õngitses kuskilt võre vahelt porilapi, suhtles natuke valvurionuga ja sõitsime sõbralikult edasi. [Siinkohal pean mainima, kuna hiljem ilmselt unustan, et pühapäeval peatusime söögipausiks ja autost pudenes välja seesama porilapp. Lea ronis auto alla seda ära tooma ja hakkas siis järsku naerma. Kui ma uurima läksin, millest selline hüsteeriahoog, juhtis ta mu tähelepanu kahele (!!!) porilapakale, mis tagumiste rataste juurde kinnitatud olid. Paistab, et ta mitte esimene inimene polnud, kellel selle raudvõrega probleeme oli ja nii oli kogemata pihta pannud kellegi teise hävitustöö jäänukid.]
Onu juhtnöörid olid õnneks täpsed ja leidsime sobiva parkla üsna kiiresti ning saime auto ilma suuremate probleemideta pargitud. Parkla kõrvalt leidsime ka raudteerööpad ning otsustasime, et neid jälitades on 50/50 võimalus, et me Waverley raudteejaama jõuame. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja kui juba lootust kaotama hakkasin, nägime viita raudteejaamale! Olime õigel teel! 50 meetrit edasi astudes olimegi raudteejaamas. No see oli nüüd küll kasulik teeviit!
Üsna varsti leidsin üles Shauna ja suundusime koos bussipeatuse poole, kuna leidsime, et kõige parema ülevaate linnast saab, kui seda bussi katuselt imetleda. Tuuribusse seisis tee ääres päris mitu, aga inimesi, kes nende peale saada tahtsid, oli veel mitum. Lõpuks jõudis meile kohale, et nad kõik loodavad endale katusekohta saada ja kui me oleme nõus allkorrusel istuma, võime kohe peale minna. Lea ostis endale ja Shaunale piletid ära (mina olin mingitelt ameeriklastelt nende üleliigse pileti juba poole odavamalt kätte saanud) ja läksime allakorrusele istuma, kuna Shauna arvas, et Edinburghi kindluse juures läheb pool rahvast nagunii maha ja me võime ennast katusele paigutada ning siis südamerahus ringi tiirutada.
Tal oli täiesti õigus ja varsti istusimegi ülemisel korrusel parimatel kohtadel ning imetlesime Edinburghi vaatamisväärtusi ohutust kaugusest. Siinkohal tuleb mainida, et meie Shotimaal viibimise ajal oli ilm imeilus - Shauna jutu järgi oli tegemist ühega poolest tosinast päikeselisest päevast Edinburghis. Mina küll ei pahandanud, kuigi mu nina üsna varsti punetama asus ja vaesel Cleol (Lea koer), kes meiega kaasas oli, äärmiselt palav oli.
Kui kultuurist kõrini sai ja tee äärest mingi kahtlase laada leidsime, ronisime bussist maha ja asusime ringi vaatama. Laadal müüdi enamasti mingit täiesti kohutavat kraami mõttetute hindadega, aga ehete hulgas oli isegi paar asja, mis mulle meeldisid ja mille ostmise peale oleks võinud mõelda, kui ma ehteid kanda viitsiks. Lea leidis mingi käevõru, mida ta tahtis, aga enne, kui ta selle ostmiseni jõudis, rabati see ta nina alt ära. Ja rabajaks osutus (vist) see naine. OK, minul polnud õrna aimugi, kes ta oli, kuna seebikad pole mind juba aastaid köitnud, aga kuna inimesed tema ümber kekslesid ja aeg-ajalt hüüatasid: "Hey! I know you from TV!" sai mulle selgeks, et tegemist on kellegi olulisega.
Shaunal oli mulle kättemaks planeeritud, kuna sellel ajal kui ta Tallinnas oli, sundisin teda Oleviste torni vallutama ja otsustasime, et järgmiseks võtame selle ehitise ründamise ette. Tuleb tunnistada, et ronimine ei olnudki füüsiliselt väga kurnav, kuna iga natukese aja tagant tulid vastu platvormid, kus natuke vaadet imetleda ja puhata sai, aga Olevistest hullem oli see torn igal juhul. Ja peamiseks probleemiks olid trepid. Nimelt läks nii üles kui alla ainult üks trepp ja ronijaid oli sellel äärmiselt palju.Iga natukese aja tagant tuli vastu järjekordne portsjon allatulijaid, kellega sa PALJU lähemalt kokku puutusid, kui soovitav oli. Pärast trepist üles jõudmist tundus, et nende inimeste ees sul enam saladusi ei ole. Vaated tornist olid muidugi ilusad ja kokkuvõttes kogu seda vaeva väärt.
:::::
Pärast tornielamust olid kõigil kõhud tühjaks läinud ja nii läksime Shaunaga üle tee asuvasse M&Si. Nojah, meie ja kõik teised inimesed, kes miili raadiuses olid. Võitlesime endale siiski paar salatikaussi kätte ja asusime kassajärjekorda. Ja seisime ja seisime ja seisime. Ja siis seisime ja seisime ja seisime ja... OK, saate aru küll. Just siis, kui hakkasin arutama, kes mu näljasurma surnud laiba peaks koju toimetama, jõudsime lõpuks kassani ja saime oma toidu kätte.
Pärast sööki ronisime uuesti bussi peale ja sõitsime Castle'ini, et seal natuke ringi vaadata, otsustasime mitte maksta kümmet naela, et sees kroonijuveele imetleda ja tegime niisama kindluse ees pilte ning sõime jäätist ja nautisime ilma.
Järgmiseks plaaniks oli matk mööda Royal Mile'i, aga üsna varsti sai selgeks, et miili läbimine saab üsna vaevaline olema, kuna kõik inimesed, kes enne M&Sist toitu ostsid, olid oma sõbrad ka välja kutsunud ja üritasid korraga sama teed marssida. Starbucks oli tõeline leid ja seal istudes haudusime plaani, mis oluliselt vähem inimesi sisaldas. Nimelt otsustasime autosse istuda ja Shauna kodu poole sõita, et natuke ka Shotimaa loodust imetleda.
Plaan oli ilus ja pärast frappuchinodele (mmmmmmmm....) otsa peale tegemist asusime autot otsima. Eriti kerge see polnud, kuna pika tiirutamise peale ei mäletanud enam päris täpselt, kuhu ta pargitud sai, aga lõpuks leidsime ta siiski üles ja asusime 80ndate superhittide saatel Edinburghi väljapääsu jahile.
Üllataval kombel polnudki see eriti keeruline ja varsti saime juba ümberkaudseid mägesid imetleda. Külastasime mitmeid pisikesi lossikesi, mis meile tee peale ette jäid, Shauna lavastas meile, kuidas oleks tema elu välja näinud 18ndal sajandil (millegipärast oli tal palju probleeme kellegi Jeremy-nimelise tegelasega) ja jõudsime lõpuks tema juurde, kus meile pakuti kohvi ja pakiti paar viilu leiba kaasa (kuna mõned inimesed lihtsalt unustavad poest leiba osta).
Tagasi otsustasime scenic route'i pidi sõita, mis viis meid eriti kahtlastele radadele ja kus nägime äärmiselt armsaid külakesi ja kindluseid, sõime vee ääres õhtust ja üllatasime kohalikke ning (loomulikult!) otsisime igalt poolt WCd taga. Kui pimedaks läks, läksime tagasi kiirteele, et Edinburghi sõita, aga tegime mitu vahepeatust, et külastada Tescot (kust lõpuks vetsu leidsime) ja pildistada tõeliselt ilusat täiskuud, millest kahjuks küll väga ilusat pilti ei saanud.
Õhtu lõpetuseks tegime veel tiiru öises Edinburghis, otsustasime, et oleme liiga väsinud ööelu nautimiseks ja orienteerusime ilma suuremate probleemideta tagasi kämpingusse, kus ma kolks telki vajusin ja silmpilkselt magama jäin.
Laupäeva hommikul kell 8 äratasid mind aktiivsed prantslased ja kuna ka Lea liigutama hakkas, otsustasime hommikused toimetused ära teha ja siis linna vaatama minna. Kell 11 pidin raudteejaamas kohtuma Shaunaga, kes Edinburghi lähedal elab, aga mõtlesime, et kuna me ju nii vara linna jõuame, võime seal natuke ise ka ringi vaadata. Kuulsad viimased sõnad!
Kesklinna jõudsime üsna edukalt kuskil poole kümne paiku ja asusime siis parkimispaika otsima, mis raudteejaama läheduses oleks. Aga mida pole, seda pole. Ma ei mõtle siis parkimiskohta. Olime koguaeg kindlad, et seal peab ju mõni olema. Aga kadunud oli hoopis raudteejaam. Tiiruta mööda linna, mis sa tiirutad, raudteejaama kuskilt ei paista. Tavaliselt poevad kõik linnad nahast välja, et raudteejaama autojuhtidele nähtavaks teha, aga Edinburgh sellesse koolkonda küll ei kuulu. Lõpuks olin sunnitud asjade alt kaardi välja kaevama ja uurima, et kus see salapärane jaam siis on. Probleem hakkas juba vaikselt aktuaalseks muutuma, kuna kell lähenes poole üheteistkümnele ja Shauna rong pidi varsti kohale jõudma.
Äärmiselt segast tänavaplaani järgides jõudsime lõpuks raudteejaama lähedale (kui arvate, et teeviidad meid aitasid, siis arvate küll valesti) ja otsustasime esimest P-d (parkla siis) jälitama hakata. See polnud õnneks eriti keeruline ja varsti olime parkla juures. Probleem tekkis aga auto sisse mahutamisega, kuna tegemist oli camper van'iga, mis on lõppude lõpuks siiski üle kahe meetri kõrgune. Õnneks oli parklas sõbralik shoti onu, kes (ägeda aktsendiga, muide!) meile seletas, kust sobivat parkimismaja leida võiks.
Lea hakkas välja tagurdama ja see käis Shotimaale omaselt loomulikult käänu peal ja ülesmäge. Ühel hetkel tempo takerdus ja selle asemel kostis tagant raginat. Välja minnes osutus, et keegi oli meie taha salaja raudvõre paigaldanud, mille varvad enam eriti sirged välja ei paistnud. Lea õngitses kuskilt võre vahelt porilapi, suhtles natuke valvurionuga ja sõitsime sõbralikult edasi. [Siinkohal pean mainima, kuna hiljem ilmselt unustan, et pühapäeval peatusime söögipausiks ja autost pudenes välja seesama porilapp. Lea ronis auto alla seda ära tooma ja hakkas siis järsku naerma. Kui ma uurima läksin, millest selline hüsteeriahoog, juhtis ta mu tähelepanu kahele (!!!) porilapakale, mis tagumiste rataste juurde kinnitatud olid. Paistab, et ta mitte esimene inimene polnud, kellel selle raudvõrega probleeme oli ja nii oli kogemata pihta pannud kellegi teise hävitustöö jäänukid.]
Onu juhtnöörid olid õnneks täpsed ja leidsime sobiva parkla üsna kiiresti ning saime auto ilma suuremate probleemideta pargitud. Parkla kõrvalt leidsime ka raudteerööpad ning otsustasime, et neid jälitades on 50/50 võimalus, et me Waverley raudteejaama jõuame. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja kui juba lootust kaotama hakkasin, nägime viita raudteejaamale! Olime õigel teel! 50 meetrit edasi astudes olimegi raudteejaamas. No see oli nüüd küll kasulik teeviit!
Üsna varsti leidsin üles Shauna ja suundusime koos bussipeatuse poole, kuna leidsime, et kõige parema ülevaate linnast saab, kui seda bussi katuselt imetleda. Tuuribusse seisis tee ääres päris mitu, aga inimesi, kes nende peale saada tahtsid, oli veel mitum. Lõpuks jõudis meile kohale, et nad kõik loodavad endale katusekohta saada ja kui me oleme nõus allkorrusel istuma, võime kohe peale minna. Lea ostis endale ja Shaunale piletid ära (mina olin mingitelt ameeriklastelt nende üleliigse pileti juba poole odavamalt kätte saanud) ja läksime allakorrusele istuma, kuna Shauna arvas, et Edinburghi kindluse juures läheb pool rahvast nagunii maha ja me võime ennast katusele paigutada ning siis südamerahus ringi tiirutada.
Tal oli täiesti õigus ja varsti istusimegi ülemisel korrusel parimatel kohtadel ning imetlesime Edinburghi vaatamisväärtusi ohutust kaugusest. Siinkohal tuleb mainida, et meie Shotimaal viibimise ajal oli ilm imeilus - Shauna jutu järgi oli tegemist ühega poolest tosinast päikeselisest päevast Edinburghis. Mina küll ei pahandanud, kuigi mu nina üsna varsti punetama asus ja vaesel Cleol (Lea koer), kes meiega kaasas oli, äärmiselt palav oli.
Kui kultuurist kõrini sai ja tee äärest mingi kahtlase laada leidsime, ronisime bussist maha ja asusime ringi vaatama. Laadal müüdi enamasti mingit täiesti kohutavat kraami mõttetute hindadega, aga ehete hulgas oli isegi paar asja, mis mulle meeldisid ja mille ostmise peale oleks võinud mõelda, kui ma ehteid kanda viitsiks. Lea leidis mingi käevõru, mida ta tahtis, aga enne, kui ta selle ostmiseni jõudis, rabati see ta nina alt ära. Ja rabajaks osutus (vist) see naine. OK, minul polnud õrna aimugi, kes ta oli, kuna seebikad pole mind juba aastaid köitnud, aga kuna inimesed tema ümber kekslesid ja aeg-ajalt hüüatasid: "Hey! I know you from TV!" sai mulle selgeks, et tegemist on kellegi olulisega.
Shaunal oli mulle kättemaks planeeritud, kuna sellel ajal kui ta Tallinnas oli, sundisin teda Oleviste torni vallutama ja otsustasime, et järgmiseks võtame selle ehitise ründamise ette. Tuleb tunnistada, et ronimine ei olnudki füüsiliselt väga kurnav, kuna iga natukese aja tagant tulid vastu platvormid, kus natuke vaadet imetleda ja puhata sai, aga Olevistest hullem oli see torn igal juhul. Ja peamiseks probleemiks olid trepid. Nimelt läks nii üles kui alla ainult üks trepp ja ronijaid oli sellel äärmiselt palju.Iga natukese aja tagant tuli vastu järjekordne portsjon allatulijaid, kellega sa PALJU lähemalt kokku puutusid, kui soovitav oli. Pärast trepist üles jõudmist tundus, et nende inimeste ees sul enam saladusi ei ole. Vaated tornist olid muidugi ilusad ja kokkuvõttes kogu seda vaeva väärt.
:::::
Pärast tornielamust olid kõigil kõhud tühjaks läinud ja nii läksime Shaunaga üle tee asuvasse M&Si. Nojah, meie ja kõik teised inimesed, kes miili raadiuses olid. Võitlesime endale siiski paar salatikaussi kätte ja asusime kassajärjekorda. Ja seisime ja seisime ja seisime. Ja siis seisime ja seisime ja seisime ja... OK, saate aru küll. Just siis, kui hakkasin arutama, kes mu näljasurma surnud laiba peaks koju toimetama, jõudsime lõpuks kassani ja saime oma toidu kätte.
Pärast sööki ronisime uuesti bussi peale ja sõitsime Castle'ini, et seal natuke ringi vaadata, otsustasime mitte maksta kümmet naela, et sees kroonijuveele imetleda ja tegime niisama kindluse ees pilte ning sõime jäätist ja nautisime ilma.
Järgmiseks plaaniks oli matk mööda Royal Mile'i, aga üsna varsti sai selgeks, et miili läbimine saab üsna vaevaline olema, kuna kõik inimesed, kes enne M&Sist toitu ostsid, olid oma sõbrad ka välja kutsunud ja üritasid korraga sama teed marssida. Starbucks oli tõeline leid ja seal istudes haudusime plaani, mis oluliselt vähem inimesi sisaldas. Nimelt otsustasime autosse istuda ja Shauna kodu poole sõita, et natuke ka Shotimaa loodust imetleda.
Plaan oli ilus ja pärast frappuchinodele (mmmmmmmm....) otsa peale tegemist asusime autot otsima. Eriti kerge see polnud, kuna pika tiirutamise peale ei mäletanud enam päris täpselt, kuhu ta pargitud sai, aga lõpuks leidsime ta siiski üles ja asusime 80ndate superhittide saatel Edinburghi väljapääsu jahile.
Üllataval kombel polnudki see eriti keeruline ja varsti saime juba ümberkaudseid mägesid imetleda. Külastasime mitmeid pisikesi lossikesi, mis meile tee peale ette jäid, Shauna lavastas meile, kuidas oleks tema elu välja näinud 18ndal sajandil (millegipärast oli tal palju probleeme kellegi Jeremy-nimelise tegelasega) ja jõudsime lõpuks tema juurde, kus meile pakuti kohvi ja pakiti paar viilu leiba kaasa (kuna mõned inimesed lihtsalt unustavad poest leiba osta).
Tagasi otsustasime scenic route'i pidi sõita, mis viis meid eriti kahtlastele radadele ja kus nägime äärmiselt armsaid külakesi ja kindluseid, sõime vee ääres õhtust ja üllatasime kohalikke ning (loomulikult!) otsisime igalt poolt WCd taga. Kui pimedaks läks, läksime tagasi kiirteele, et Edinburghi sõita, aga tegime mitu vahepeatust, et külastada Tescot (kust lõpuks vetsu leidsime) ja pildistada tõeliselt ilusat täiskuud, millest kahjuks küll väga ilusat pilti ei saanud.
Õhtu lõpetuseks tegime veel tiiru öises Edinburghis, otsustasime, et oleme liiga väsinud ööelu nautimiseks ja orienteerusime ilma suuremate probleemideta tagasi kämpingusse, kus ma kolks telki vajusin ja silmpilkselt magama jäin.
posted by Emily Isabel at
7:43 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home