Ood Michael Jacksonile

Michael Jacksoni kohtuistung on siinsetes tabloidides teema number üks. Iga sündmus (või mitte-sündmus, kuna minu meelest pole seal veel midagi põnevat juhtunud) saab endale paar lehekülge leheruumi ja "eksperdid" analüüsivad iga öeldud sõna. Siiani arvasin, et tegemist on kohaliku tabloidikultuuriga ja Eestisse selline hullus pole jõudnud, aga...

Eile sain pärast mõningaid pingutusi Uuno raadio enam-vähem korralikult mängima (briti raadiod tulevad meie arvutisse veel viletsamalt kui eesti omad. Nende kuulamiseks peaks vist raadio ostma). Olen vaevalt paar laulu ära kuulnud ja jõudnud mõelda, et kas viimase kuue kuu jooksul pole ühtegi uut lugu välja tulnud, kuna need mida kuulsin, olid ikka üsna vanad, kui tuleb mingi äärmiselt viletsas inglise keeles lauldud lauluke, mida ma tõesti varem kuulnud pole. Kommenteerin Rainale möödaminnes, et see kõlab nagu oleks tegemist eesti eurolauluga ja jätkan nõudepesemist.

Algab refrään. Ega ma teda eriti ei kuula, aga üks sõna kõlab nagu ta oleks 'moonwalk'. Misasja? OK, kuulan laulu, kuni tuleb uus refrään ja mis sa ütled! ongi moonwalkist juttu. Nojah, eks eestlastel on ikka kombeks ameeriklaste kummalisemaid ideid toetada (vaata või toetust Iraagi sõjale). Ju siis keegi leidis, et tuleb valjuhäälselt kuulutada oma sümpaatiat Michael Jacksonile rõhutades, et tema moonwalk on ikka eestlaste meelel ja keelel.

Laul saab läbi ja DJ teatab uhkelt, et tegemist on Eesti eurolauluga ja temale see lugu väga meeldib. Hmmm... olgu! Nüüd tuleb ainult loota, et eelvoorus on hääletajate hulgas palju Michaeli toetajaid, siis on minulgi lootust seda live-esituses näha.

Hiljem

Pea

...

valutab!

...

Vajan

...

giljotiini

...

!!!

Kuivatatud seeneline

Kõigepealt teade, et te minu vaimse tervise pärast muretsema ei hakkaks: pealkirjal pole sisuga absoluutselt mitte midagi pistmist. "Kuivatatud seeneline" oli lihtsalt fraas, mis tekkis, kui esmaspäeva õhtul Shrewsbury'st tagasi sõites rongis istusime ja tulekivist-taelast rääkisime. Vaimupildid sellest, kuidas mõni metsaelanik sügiseti seenelisi ootab, et neid kuivatada ja talvel kokkuhoidlikult tarbida, tundus tollel hetkel väga naljakas. Hmmm... võib-olla te natuke siiski peaksite mu vaimse tervise pärast muretsema.

Et endast veidikegi asjalikumat muljet jätta üritan täna kirjutada sellest, mis jama meil seal koolis siis ikkagi toimub. Nimelt olen ma juba tükk aega omandanud nelja õppeainet: (1.3) Managing People, (2.1) Information Systems, (2.2) Business Law ja (2.3) Corporation Tax. Kuna tegemist ei ole traditsioonilise ülikooli/kolledzi haridusega, siis ei ole meil mingeid mitu korda aastas toimuvaid sesse ja esseesid, kirjatükke, kontrolltöid, mida pidevalt tegema peaks. Aine läbivõtmine hakkas sügisel pihta ja jõuab kevadel lõpule ning juunis on eksam kontrollimaks, kas sa kõik ikka omandada suutsid. Kui eksamil vähemalt 50% ei saa, oled läbi kukkunud ja saad uuesti teha kas detsembris või järgmisel kevadel.

Teatud määral on süsteemis tegemist ka eeldusainetega, sest kui sa 1.1 ja 1.2 teinud ei ole, siis ei saa ühtegi järgnevatest ainetest teha. Ja siit igasugused jamad tekivadki. Nimelt, kui me sügisel esimest korda kooli läksime ja seal ennast ainetele registreerida tuli, ei olnud meil õrna aimugi, mida me üldse tegema peame. Kursuse juhataja uuris ainult, et kas me tahame kevadel kohe nelja eksamit teha ja meie arglike noogutuste peale pani meid eelpoolnimetatud ainetele kirja. Mina hankisin selle peale inglise keelde tõlgitud koolitunnistuse ja sain 1.1 ja 1.2 vabastuse (need on mingid raamatupidamise ja kuluarvestuse aluste ained), aga Raina polnud oma raamatupidamisharidust TÜs saanud ja tuli välja, et tema tunnistus ei kehti. Ta on aga juba üsna tükk aega aineid omandanud ja nende eest on ära makstud. Kui sa aga eksameid kohe teha ei saa, siis on tegelikult üsna suur jama, sest ainete sisu muutub üsna kiiresti (seda eriti taxi ja law koha pealt).

Praegu käibki tõsine arutelu selle ümber, et mida Raina oma haridusega tegema peaks. Bill tahab ikka, et me ennast Inglismaa raamatupidamise vallas hariksime ja mitte lihtsalt niisama tööl ühtteist ei omandaks. Minul pole erilist probleemi - ainuke otsus, mille pean tegema on see, kas teha kõik neli eksamit kevadel või lükata mõni detsembrisse. Raina aga peab kas ära tegema 1.1 ja 1.2 eksamid või üldse ACCA ära unustama. Praegu hakkabki tunduma, et ta lõpetab ACCAga ära, kuna erilist lootust sellega kuhugi jõuda ei ole.

Kuna siin räägime me asjadest ikka ja ainult minu silmade läbi, siis jõuan lõpuks ka selleni, miks see minu jaoks nii suur probleem on - ma pean hakkama üksi koolis käima (ärge te tulge mulle ütlema, et ma egoist pole!). Kuna matk raudteejaamast koolihooneni kestab pool tundi, siis on seda üksi üsna tüütu marssida. Ja nüüd kui pooled rongijuhid ikka veel streigivad, peab ju kella 23:25 ootama enne, kui Shifnalisse tagasisõitva rongi peale saab. Seda üksi teha on ikka äärmiselt tüütu.

Esmaspäeval, kui üsna selgeks sai, et Raina ilmselt enam koolis käima ei hakka, läksime pärast kooli pubisse (Mairi, sina peaks seda teadma... vähemalt sisse astusime sinna korraks küll kui Shrewsbury's ringi lippasime ja Abbey't otsisime) ja tellisime pidulikult oma viimase ühise esmaspäevaõhtuse õhtusöögi. Üritasin teda sinna kõrvale veenda, et ta peaks ikka esmaspäevaõhtuti niisama linnas käima ja minuga koos sööma, aga tundub, et ma ei suutnud piisavalt häid argumente leida. Huvitav kas mõnda kursakaaslast õnnestub mõjutada mitte koju minema vaid selle asemel hoopis mind lõbustama tulla?

Internetist on Uuno-raadiot...

võimatu kuulata. Mitte et see eriti asjasse puutuks, aga täna hommikul üritasin seda teha ja uudiste ajal kuulsin äärmiselt põneva teate, et "... täna... president... ettepanek..." Kuna hiljem kuulsin ka sõna 'Lang' silbitamist (ma tean, et seda pole tegelikult võimalik silbitada, aga internetiraadio sai sellega siiski hakkama), tean vähemalt umbes, millest jutt käis, aga närverahustava raadiokuulamisega polnud siiski tegemist.

:::::

Eile käisin siis järjekordselt Birminghamis ja suutsin ilma vähimagi pingutuseta £30 ära kulutada. Siiamaani ei saa aru, kuhu ta kadus: kui läksin oli ta rahakotis, kui tagasi tulin, siis enam ei olnud. Arvaks, et varastati ära, aga kahjuks ei saa isegi selle kaela ajada.

Nojah, tegelikult vahetasin muidugi kella patareisid, mis juba üksi £7 maksma läks (va röövlid sellised!) ja siis käisime veel söömas ja kohvi joomas jne jne. Igal juhul tundub, et unistus korralikust läpakast tuleb veel paariks kuuks maha matta, kuna mitte ei õnnestu seda raha kokku saada.

Veel finantsuudiseid: kui eriti hästi läheb, õnnestub mul aprillis endale krediitkaart saada. Lloydsi pank on eriti ihne oma raha välja andmisega (vastu võtab ta seda muidugi hea meelega) ja ei suvatse meile ei korralikku pangakaarti ega krediitkaarti ega midagi muud anda, kui kuus kuud pangaga liitumisest möödas ei ole. Nüüd aga tuleb tunnistada, et Inglismaal on ilma krediitkaardita praktiliselt võimatu hakkama saada, sest sularahaga on väga vähe teha. Noh, poes saab muidugi käia, aga see on ka kõik. Kui tahad odavaid rongipileteid, pead neid netist ostma ja krediitkaardiga maksma. Kui tahad normaalselt kooliks vaja minevaid raamatuid saada, pead need netist tellima ja krediitkaardiga maksma. Kui tahad ükskõik mida broneerida, pead andma oma krediitkaardi numbri. Saab kohe ennast tõelise metslasena tunda iga kord kui cash pointi oma PIN-koodi taod.

:::::

Kuna ma olen hull ja loll, on mul täna mitu kohutavat asja vaja ära teha. Kõigepealt muidugi see, et homme on meil Law's test ja selleks peaks õppima. Tulemusest ei sõltu küll midagi, aga pole ju mõtet oma aega selle peale raisata ja testi teha ilma selleks vähimatki õppimata. Siis peaks millalgi ära tegema oma tuludeklari, lõpetama ära asju, mis kõik pooleli on (palju) ja kõigele lisaks (ning see teeb mu eriti hulluks ja lolliks) võtsin kaasa mingi töö, mille lubasin nädalavahetusel ära teha. See ei tohiks küll eriti kaua aega võtta, aga kui mul seda aega algusest peale eriti ei ole, on teda ikka liiga palju. Aaaa... ja siis pidime veel täna õhtul kinno minema "Ocean's 12" vaatama, mida ma ka ei tahaks ära jätta, sest pole nii ammu kinos käinud.

Nii et kui kolmapäeval veel elus olen, siis kuulete minust jälle. Ilusat veebruari lõpunädalat!

Kas tõesti kevad?

Mul on väga kahtlane tunne, et hoolimata ilmateate õudusjuttudest on Shifnalisse siiski kevad jõudnud. Alates sellest, kui ma kirjutasin, et meie aeda esimesed lilled on tekkinud, on ilmateade ähvardanud sellega, et kohe hakkab lund sadama ja saabub viimase viieteistkümne aasta kõige külmem talv. Nojah, seda talve ma vist ootama jäängi. Pühapäeval sadas küll korraks taevast midagi kahtlaselt lumetaolist alla, aga kui ma siis teda ka oma käega katsuda üritasin, oli ta juba kadunud ja ma jõudsin järeldusele, et ju ta siis ikka päris lumi ei olnud.

Ja kui ma täna lõunal endale kohvi tooma läksin, tundus kohe, et võiks jaki seljast ära ajada ja niisama ringi lipata, sest väljas oli ikka päris mõnus ja soe ning kuskilt immitses õrnalt oksakärsahaisu, mis ka kindel kevadekuulutaja on (OK, kas kevadekuulutaja või teade, et kellegi õunaaed on põlema pandud).

Kevade tähistamiseks lähen nädalavahetusel jälle Birminghami. OK, tegelikult ei ole see põhjuseks, aga mul oli vaja mingit siduvat mõtet kahe lõigu vahele. Tegelikult lähme Birminghami sellepärast, et majoneesiinsident, mida eelmises kirjutises mainitud sai, ei piirdunud sellega, et mina oma juuksed ära pesin. Nimelt suutis see valge ollus lennata kaugelt suurema kaarega kui esialgu arvatud ja osa sellest maandus ka Raina nahkjaki peale. Jakile hakkas majonees kohe äärmiselt meeldima ja ta imes kõik endasse ning selle tõttu on jakil nüüd plekid peal. Shifnalis kui hästivarustatud linnakeses on küll pesumaja / keemiline puhastus olemas, aga nad teatasid, et sellise jaki puhastamist nad küll enda peale ei võta. Niisiis otsustasime minna Birminghami, et sealt laiema ampluaaga puhastus leida.

Minul ei ole selle jakiga ja majoneesiplekkidega küll erilist pistmist, aga ega mul siis suurt põhjust vaja pole, et Birminghami sõita. Seal ju tore! Eks laupäeval kannan ette, milliseid põnevaid asju sealt leida on.

P.S. Inglaste arvates on Birminghami suurim vaatamisväärsus Bullringi kaubanduskeskus, mis pidavat Euroopa suurim olema. Nojah...

Kahtlased sündmused

Lõpuks ometi on mul korralik vabandus selle kohta, mis ma ettenähtud ajal (s.o. eile) ei kirjutanud. Nimelt oli meie internet surnud!

Hakkan mina hommikul sisse logima, et teada saada kui palju väljas sooja on (lippasin eelnevalt öösärgiga mööda õue ringi ja ei hakanudki eriti külm. Sellest siis huvi temperatuuri vastu), aga mida ei ole, see on internetiühendus. Üritan restarte ja uuesti sisselogimisi ja kõiki muid tavalisi ravimeetodeid, aga midagi ei aita. Lõpuks helistan helpline'ile, aga sealt teatatakse, et praegu on kõik 'busyd' ja et helistage hiljem uuesti.

OK, kui hiljem siis hiljem. Seame sammud Telfordi poole, kus midagi muud põnevat ei juhtu peale selle, et üks mees mu majoneesiga üle kallab(*). Saame oma ostud tehtud ja seame sammud uuesti kodu poole. Vahepeal on ilm märgatavalt külmemaks ja tuulisemaks läinud, aga ma otsustan, et suva sellest - vaatan, kas arvuti töötab ja lähen siis ringi kõndima ning avastama paari Shifnali nurka, kuhu senini veel jõudnud pole.

Arvuti ei tööta endiselt, aga pärast mõningasi pingutusi õnnestub kätte saada kohutava Manchesteri aktsendiga neiu AOLi helpline'ist, kes laseb mul sada-miljon asja oma vaesele arvutile teha ja teatab lõpuks, et ilmselt on probleem mingis spyware'is, mis salaja arvutisse on hiilinud ja nüüd AOLi tegevust segab. Väga skeptiliselt ütlen, et helistan talle tagasi, kui see ravimeetod ei aita ja panen AOL spyware removali tööle. Ta otsib ja otsib ja otsib....

ja otsib ja otsib ja otsib...

ja otsib ja otsib ja otsib...

ja otsib ja otsib ja tuleb lõpuks lagedale 7 asjandusega, mis väidetavalt meie arvuti tööd segavad. Proovin uuesti internetti minna - ei midagi! Proovin uuesti AOLi helpline'i - kõik liinid on kinni!

Pärast pooletunnist telefonipiinamist õnnestub mul sellest teatest mööda saada ja hakata kuulama "hästivalitud" ootemuusikat. Mängin solitaire'i ja kirun, et ühtegi paremat mängu arvutis pole. 15-minutise ooteaja järel võtab lõpuks keegi telefoni, kellele ma kaeban, et meil internetiühendust pole. Kutt küsib, et kas probleem algas täna hommikul. Minu jaatava vastuse peale teatab ta rõõmsalt: "Täna pole BT alajaamad hommikust alates töökorras. Loodetavasti peaks pühapäeva hommikul interneti taas tööle saama."

Nojah, arvuti polnudki ammu saanud AOLi spyware searcheriga kahekesi olla.

(*) Olime Druckers'is söömas, kui üks mees mu selja taga majoneesipakile peale astus ja selle sisu üle saali laiali lennutas. Mina tegin ülejäänud külastajatele heateo ja võtsin enamiku vastu. Siiamaani juuksed kleepuvad.

Suurimad sõbrad, vol. 1

Praegu käib kuskil selja taga Inglismaa sõprusmäng Hollandi vastu, aga kuna mina veel piisavalt inglane ei ole, ei paku ta mulle erilist huvi. Selle asemel kirjutan meie uuest parimast sõbrast.

Loo esimene osa sai alguse mitu kuud tagasi kui Raina lõunalt tagasi tuli ja rääkis, et ühe maja nurga juures oli mingi kahtlane väike vanamees, kes kõigiga juttu tegi. Paari päeva pärast olime parajasti tööle teel kui Raina teatas, et seesama vanamees meile vastu tuleb. Kuna ma ei osanud veel midagi karta, astusin rahulikult edasi. Jõudsime temaga kohakuti ja vanamees asus pidama pikka ja arusaamatut (nii sisu kui aktsendi poolest) loengut, mille peale ma noogutasin ja edasi astusin. Kui arvate, et see teda vaigistas, siis arvate valesti, sest vanamees tõstis häält ja pidas loengu lõpuni.

Kerime edasi paar kuud kui Kristi on kohalike aktsentide tõlgendamisel osavamaks muutunud ja vaatame, millega vanamees nüüd tegeleb.

Viimasel ajal on ta meile peaaegu igal hommikul (ja lõunal, ja õhtul) koos oma koeraga vastu tulnud ja igal korral tarkuseterasid puistanud. Kõigest ei saa ma ikka veel aru, kuna tema aktsent ja mõttelõng pole just eriti kergesti haaratavad, aga pärlid nagu "I've got my shopping and you've got your shopping!", "Hey girl, me and my dog saw you this morning" ja "The air is good for potatoes!" on ikka selgeks saanud. [Ärge selle kartuli-lause kohta küsige. Ma ei kujuta absoluutselt ette, kus ta neid nägi]

Üldiselt on tema tarkuseterad võrdsed Kreisiraadio Jürto omadega. Ootan juba ammu, et ta teataks, et tal on teade veinisõpradele. Siiani pole seda veel juhtunud, aga küll ta varsti selleni ka jõuab. Eriti kui arvestada meie veiniarmastusega.

Selle vanamehega seoses mõtlesin, et peaks alustama seeriaga Shifnali värvikamatest kujudest, kuna neid huvitavaid inimesi siin ikka on. Meie prügivarastest naabrid, tööriistapoe punasärklane ja alaealised poemüüjad, kes vist meid jälitavad on ainult mõned näited huvitavatest külakarakteritest. Aga pool Inglismaa - Hollandi mängu on juba läbi ja seis ikka 0:0 - nad vist ootavad, et ma neid vaatama hakkaks enne, kui väravaid löövad. Seega pean lippama!

Ai-ai-ai!

Ja juba jäigi kolmapäevane kirjutis vahele! Häbi on! Põhjus ka muidugi hale - mitte midagi polnud juhtunud. Pingutasin ikka päris kõvasti, et välja mõelda, mida põnevat kirjutada, aga mitte midagi ei tulnud pähe. Koolis ei juhtunud midagi huvitavat, kui mitte mainida seda, et tegin James'ile isegi ühes piljardimängus pähe, aga ma kahtlustan, et see on täpselt nii põnev infokild, et pakub huvi ainult mulle endale.

Tänaseks teemaks saab raamatute saaga. Nimelt on meil koolis iga aine jaoks välja antud raamat, mille edukaks eksamisoorituseks endale hankima peaks. Bill on sunnitud neid finantseerima ja nii otsustasime juba oktoobris, et ostame kõik raamatud välja, kuigi kui tegemist on ainega "Managing People", siis seal küll raamatut eriti vaja ei lähe, kuna õppejõud teeb sellest päris palju koopiaid ja jagab neid lahkelt meilegi.

Nii... oktoober: Kristi ja Raina lähevad ISBN-numbritega varustatult Waterstones'i ja üritavad endale vajalikke raamatuid tellida. Poes teatakse, et nende kaudu saab tellida ainult kahte raamatut neljast. OK, eks vaatab, mis ülejäänud kahega saab. Nad maksavad raha ära ja jäävad ootama. Kahe nädala pärast tuleb kiri, et üks raamatutest on kohal, aga teist tuleb veel oodata. Tüdrukud lähevad raamatule järgi ja avastavad, et see küll see raamat pole, millest kõik koolis õpivad. Selle raamatu eest saadakse raha tagasi.

November: teisest raamatust pole kippu ega kõppu. Koolis vehivad kõik oma uute raamatutega, mis nemad said netist tellides ja selle eest krediitkaardiga makstes. Kristi kirub vaikselt Inglismaa panku, mis talle krediitkaarti ei anna.

Detsember: raamatust pole ikka veel piuksugi kuulda ja lõpuks lähevad Kristi ja Raina poodi ning teatavad, et nad ei tahagi siis seda raamatut. Raha makstakse ka ilusti tagasi.

Jaanuar: Kristi uurib netist, et õigeid ACCA raamatuid müüb mingi Blackwell'i raamatupood ja et üks selline asub Birminghami kesklinnas. Sellel ajal kui Kristi koos külalistega Shrewsbury's piljardilaudu lõhub käib Raina raamatupoes ja tuleb tagasi raamatutega "Managing People'i" ja "Information Systems'i" jaoks. Ülejäänud raamatud lubatakse nädala pärast tööle saata.

Veebruar: Raamatud pole saabunud ja Raina helistab raamatupoodi. Tuleb välja, et kirjastajaga olid mingid jamad ja raamatud peaks Blackwell'i jõudma 5ndaks veebruariks. Koolis teatakse, et Business Law's tuleb kontrolltöö ja selle edukaks läbimiseks on kindlasti ka raamatut vaja. Raina helistab raamatupoodi, et uurida, kas saaks neile laupäeval ise järgi minna. Raamatupood teatab, et laupäeval peaks kuller nendega teie töö juures ukse taga olema. Kristi tahab telgi sinna püsti panna, et laupäeval raamatud kätte saada, aga otsustab, et õues on selleks liiga külm...

Selline on meie raamatute saaga. Olulisemaid raamatuid (ehk siis law ja tax) pole veel näinud. Infosüsteeme olen natuke lugenud ja avastanud, et hiljemalt teiseks leheküljeks on selline uni, et sure maha. Loodetavasti õnnestub viimased raamatud siiski esmaspäeval kätte saada, sest, nagu meile pidevalt seletatakse, tuleb vaikselt õppima hakata, kuna sur hulk materjali on vaja eksamiks omandada. Oooo õudust!