Kokandusest

Lubasin endale eelmisel nädalal, et kirjutan vähemalt korra nädalas midagi siia. Lausa häbiasi on aeg ajalt oma blogi vaadata ja avastada, et keegi midagi kirjutanud ei ole. Jama on muidugi see, et vahel on käsil nädalad, kus mitte midagi põnevat ei juhtu. Aga mul on plaan - nimelt olen viimasel ajal natuke rohkem kokandusega tegelema hakanud, kui lihtsalt pasta keetmine ja mõtlesin, et võiks mõningaid retsepte ka teiega jagada.

Esimene on minu absoluutne lemmik, mille retsepti lubasin juba mitu kuud tagasi emale anda, aga ikka unustasin. See on selline lemmik, et isegi siinne linnugripi viiruse oht ei suuda mind takistada seda tegemast. Ja Steve'ile meeldib ta ka - peamiselt ilmselt sellepärast, et enamasti ei karju ma poole pealt teda appi ja ta saab kogu aja, mis mul kokkamisele kulub, rahulikult arvuti taga veeta.

Nii et siit ta tuleb - kana kreeka pähklitega
(ametlikult toidab 4 inimest, kuigi retsept räägib ainult kanast ja kastmest. Meie oleme kõrvale kas riisi keetnud või chipse - ehk siis külmutatud friikartulid, seda jämedamat sorti - teinud)

Selle valmistamiseks läheb vaja:
50g võid
4 kanafilee tükki (ma arvan, et see on kanafilee vähemalt. Inglise keeles on ta chicken breast)
1 porrulauk, hakitud
1 sibul ilusti hakituna (retsept nõuab 4 "button onion'it", aga kuna pole sellist asja poest leidnud, siis olen tavalist sibulat kasutanud)
450 ml kanapuljongit
1/2 tl kuivatatud tüümiani (retsept soovitab muidugi oksakest värsket tüümiani, aga kuna see kana on praktiliselt ainuke toit, kuhu mina tüümiani kasutan, siis värsket pole küll mõtet osta)
2 sl valge veini äädikat (ja siin nad nalja ei tee - üle kahe lusikatäie ei tasu panna)
soola ja pipart
75g peeneks hakitud kreeka pähkleid
1 sl rõõskkoort (mina panen alati natuke rohkem)
kaunistuseks hakitud peterselli

Sulata või suures praepannis, lisa kanafilee ja prae seni, kuni kõik küljed on kuldpruunid. Kui sa oled nagu mina ja unustad pidevalt, et sulanud või pannis pritsima hakkab, siis siit soovitus - ära kunagi tee seda kana just pärast seda, kui oled oma hommikupooliku pliiti küürides veetnud. Ajab väga vihale! (Aga kana on ikka hea!) Eemalda kana pannilt ja pane mõneks ajaks kõrvale.
Lisa hakitud porru ja sibul pannile ning prae neid madalal tulel 5 minutit, kuni nad on pehmenenud.
Tõsta kana pannile koos ülejäänud koostisosadega (ja ära unusta ainult 2 sl veiniäädikat 4 portsjoni kohta!). Kui oled geniaalne nagu mina, siis soovitus - sega kõik muu pannis enne kokku ja pane kana sinna viimasena. Mul võttis natuke aega enne, kui selle suutsin meelde jätta. Kata pann kinni ja küpseta madalal tulel 15 minutit või kuni kana on läbiküpsenud.
Tõsta kana soojendatud serveerimisalusele ja hoia teda soojas. Või.... pane ta samale taldrikule, kus ta enne oli ja pane enne toidu päris valmissaamist paariks minutiks ahju, mis madalale temperatuurile on keeratud. See on minu lähenemine asjale.
Kalla vedelik koos köögiviljade ja kreeka pähklitega köögikombaini (või mujale, mis pannil olevast kastme suudab kokku ajada - arvan, et saumikser kõlbab ka) ja töötle teda, kuni saad ilusa kastme. Seda, kui palju vedelikku panna varieeri sõltuvalt sellest, kas tahad vedelamat või paksemat. Minule isiklikult meeldib paksem kaste rohkem, aga see on maitseasi.
Kalla segu tagasi pannile ja maitsesta vastavalt soovile ning hoia madalal temperatuuril, kuni kaste jälle kuum on. Ära keema lase.
Ja nüüd ongi aeg kana soojendusest välja võtta, ta kastmega üle kallata, sinna enda poolt valitud täiendus (kartul, riis, pasta?) lisada ja kõik ära süüa. Aaa... ja peterselli võib ka kaunistuseks lisada, kui selline soov on.

Loodan, et teile meeldib, kui seda katsetate. Ja kui neile 'chicken breast'idele sobivama tõlke leiate, siis andke teada.

Meil sadas lund

Juba pikemat aega ähvardas ilmateade, et meil siin hakkab kohe-varsti lund sadama. Nojah, eelmine aasta tegid nad seda ka ja see, mis lume pähe alla sadas oli tegelikult lörts, mis kokkupuutel asfaltiga kadus. Seega ei oodanud ma ka sellel korral midagi erilist.

Neljapäeval hakkas lõpuks midagi ka sadama, aga oli teine siiski üsna lörtsitaoline ja seega suhteliselt mõttetu. Siis aga hakkasid tulema teated, kuidas Telfordi kandis kõiki koole varakult suletakse ja igal pool on nii libe ja me peaks enne pimedat kodu poole liikuma hakkama ja nii edasi. Mul oli tahtmine hõigata, et mida te paanitsete, see pole ju korralik lumigi, aga mõtlesin, et ei hakka oma lume-ekspertlust kõigile nina alla hõõruma. Eriti kuna tavaliselt olen mina ju esimene, kes viriseb, et lumi on külm ja libe ja vastik ja nii edasi ja nii edasi.

Steve sai koolist varem lahti, kuna üks tema õppejõududest otsustas, et liiga ohtlik on kooli sõita ja seega oli äärmiselt varakult mind töö juurest kokku korjamas. Kõik teed olid lumest puhtad ja kruusatatud, nii et mina olin endiselt segaduses, mida nad kõik selle lume pärast paanitsevad. Eriti kuna enamik allasadanust kadus maapinnaga kokkupuutel.

Nagu arvata oligi, oli reedeks enamik kadunud ja kõik need raadiohoiatused ja õudusjutud tundusid ilmaasjata olevat. Läksin tööle ja mõtlesin vaikselt, et niipalju siis korralikust talvest. Kella 11ne paiku hakkas uuesti lund sadama, aga nii vaikselt, et see küll kõigi hoiatustega ei klappinud. Aga siis sadas ta ka veel kell 12 ja kell 1 ja hakkasid tulema teated, et teid pole keegi kruusatanud ega soolatanud ning kiirtee on lumelöga täis ja äärmiselt libe. Becky tuli lõunalt tagasi ja ütles, et sõitis autoga vastu posti, kuna pidurdamisest pole mingit kasu ja mulle meenus järsku, et Eesti talvekummide nõudel on ka mingi põhjus.

Steve helistas kella kahe paiku ja ütles, et Telford on täiesti lund täis ning autod liiguvad teokiirusel ja tema kontoris plaanivad kõik varajast starti, et enne pimedat koju saada. Mina itsitasin ikka vaikselt, et inimesed paanitsevad liiga palju, aga kui siis tuli Jayne kliendist oma elukaaslase jeep'iga ja ütles, et ta peab varakult lahkuma või muidu ei saa üldse koju, hakkasin kahtlustama, et võib-olla on talvekummid veelgi olulisemad, kui ma arvasin. Rääkisin Carliga, kellel polnud midagi selle vastu, et me oma elude säästmiseks natuke varem lahkume ja sõitsime pool neli välja.

Olgu, tõesti oli libe. Liiklus liikus teokiirusel ja kõik kohad olid mõnusat lumist sodi täis. Eestis poleks selline kogus lund liiklust muidugi eriliselt häirinud. Võib-olla natuke aeglasemalt oleks inimesed sõitnud, aga ega kuskil siis kiilasjääd polnud. Liiklus aga venis innukalt, isegi kiirteel ei saanud üle 40 m/h sõita. Tuleb tunnistada, et ega mul midagi selle vastu ka polnud, kuna eriti ohutuna ei tundunud ükski juht - kõik klammerdusid, sõrmenukid valged, roolide külge ja jõllitasid vihaselt ikka veel sadava lume poole.

Kui lõpuks Shrewsbury'sse jõudsime, oli liiklus täiesti lootusetu. Seisime enamiku ajast lihtsalt paigal või liikusime teosammul eesmärgi poole. Üldiselt oli sõit aga suhteliselt sündmusetu ja midagi erilist ei juhtunud... vähemalt mitte seni, kuni ringteeni jõudsime. Seal aga oli libe. Väga libe! Steve, kes niigi umbes 20 km/h liikus, pidurdas, aga auto otsustas, et tema sõidab edasi. Otse edasi! Ringteele, kus ringlesid teised autod, kes samuti pidurdada ei saanud.

Õnneks meile keegi külje pealt sisse siiski ei sõitnud, kuna kõik nägid seda juba kaugelt ja suutsid õigel hetkel rida vahetada. Aga edasi liikusime veelgi ettevaatlikumalt ja lõpuks koju jõudes oli kergendus suur.

:::::

Panin flickr'isse paar lumist pilti ka üles. Ainult ühte neist on võimalik suurelt näha, kui teil flickri kontot pole, kuna teiste pealt on natuke liiga kerge aru saada, kus me elame. Aga kui teil flickri konto olemas on, siis andke teada. Lisan teid oma sõprade hulka ja sealt saate lumiseid pilte ilusti vaadata.