Bugger!

(ülalmainitu on, muide, minu uus parasiitsõna - kõlbab igasse situatsiooni, alates sellest, kui äratuskell mu hommikul üles ajab ja lõpetades sellega, kui varba järjekordselt vastu voodit ära löön)

Kõik eksitavad mind pidevalt ja ma ei jõuagi kunagi nii kaugele, et oma esimesest koolipäevast kirjutada ja karta on, et ka täna seda ei juhtu, kuna pean kohe-varsti kaduma (tõlkes siis magama minema, kuna viimasel ajal on kohutav uni pidevalt). Enne seda tahtsin teile aga öelda, et kui Pride and Prejudice kunagi ka Eesti kinodesse jõuab, siis minge seda kindlasti vaatama. Väga hea film on! Või noh, vähemalt mulle tundus nii, kuna ei oodanud temast eriti midagi. BBC versioon Colin Firth'iga oli minu ajus ikka number 1! Tänu Edele ja Kaile leidsin, et tegelane filmist sarnaneb väga inimesega, kelle ka Sense and Sensibility'st avastasime (nime interneti suhtelise avalikkuse tõttu ei hakka mainima, aga loodetavasti asjassepühendatud inimesed teavad, kellest ma räägin).

Vabandan, et siit selline suhteliselt mõttetu ja lühike loba kostab. Üritan lähipäevadel ennast käsile võtta ja midagi mõistlikku kirja panna.

Ausõna

tahtsin täna kirjutada, aga kooliskäimine ja ajurakkude liigutamine on äärmiselt kurnavad. Mina ja mu peavalu kobime nüüd magama ja üritan homme natuke midagi kirjutada ;)

Kui targad me oleme

Täna töö juures:

Billi õetütar, kes meil praktikal on, sai kätte oma uue läpaka. Pani selle muidugi kohe tööle ja hakkas siis uurima, mis sellega veel kaasas on. Ühest sahtlist vaatas vastu floppy drive. Läpakat keerutades osutus, et seal on koht, kust saab asju ära kangutada ja neid teistega asendada. Sunita asus seda kohe katsetama, aga jubin ei tahtnud mitte läpakast lahti lasta. Pärast pikka kangutamist see siiski õnnestus ja ta tuli arvuti küljest lahti. Sunita uurib seda natuke ja teatab: "Oops! That was the battery!"

Reisi lõpp

Olen siin luuserdanud juba terve nädala, aeg on viimased kolm rida ka ära kirjutada.

Pühapäeva hommikul ärkasin jälle prantslaste loba ja kolistamise peale, sõime hommikust, pakkisime asjad kokku ja hakkasime tagasi lõuna poole sõitma. Esimeseks sihiks oli linnake nimega Peebles, kuna selle nädalavahetuseni arvasin ma, et ta on ainult Rowan Atkinsoni vaimusünnitis ja mitte reaalne kohanimi. Tuli välja, et tegelikult oli tegemist sellise pisikese armsa linnakesega, kes meile isegi kohvi pakkus ja kus ka pühapäeval (!!!) oli avatud infopunkt, mis meid lahkelt ümberkaudsete vaatamisväärsustega tutvustas.

Nagu meile selgitati, on peamiseks vaatamisväärsuseks Neidpath Castle, mis jalgsi poole tunni kaugusel asetseb. Kuna Cleo (Lea koer siis) enam esimeses nooruses pole ja seega matka ilmselt vastu poleks pidanud, otsustasime autoga kohale sõita.

Sinna jõudes avastasime, et oleme pühapäeva kohta ilmselt hiiglama vara liikvele saanud (kell oli 11), kuna kindlus polnud veel avatud ja järgneva pooleteise tunni jooksul polnud selleks ka lootust. Otsustasime, et seda me oodata küll ei viitsi ja vaatasime ümbruses niisama ringi. Tuleb tunnistada, et kindlus oli tegelikult imeilusa koha peal ja ma kirusin iga 10 meetri tagant puid, mis ei lasknud mul sellest kohast korralikku pilti saada. (see on natuke parem, kuigi seda, kui ilus see castle seal serva peal oli, ei anna ta ikka täielikult edasi).

Pärast seal ringi tiirutamist sõitsime niisama Shotimaal ringi ja üritasime suurt ringi tehes kiirteed üles leida. Äärmiselt ilus oli ja arvata võib, et minu poolt kõige tihemini kasutatav fraas selle reisi jooksul oli: "Ooh, pretty!" (ma olen nii sõnaosav, kas teile ei tundu?)

:::::

Kui uuesti Inglismaa piirile lähenema hakkasime, rabasin kaardi enda kätte ja asusin uurima, kus me Hadrian's Wall'i näha võiks, kuna Lea ütles, et ta ei ole seda kunagi näinud ja ma leidsin, et siis peaks teda kindlasti vaatama minema. [ema, kas me käisime teda oma Inglismaa reisi ajal vaatamas?]

Kas teie mäletate, kui koolis sellest räägiti? (pöördun siis põhiliselt TIKi lõpetanute poole, kuna ma pole kindel, kas teised koolid Suurbritannia vaatamisväärsustele erilist tähelepanu pöörasid) Minu meelest seletati meile äärmiselt veenvalt, kuidas Hadrian's Wall ulatub saare ühest servast teise ja kuigi praegusel ajal pole ta enam tervikuna olemas, katavad jäänukid siiski tervet Inglismaa pinda? Noh, igal juhul valetati meile julmalt! Kui tulla mööda M6 Shotimaalt alla, peab päris kõvasti kaarti uurima, enne kui mõne jälje Wall'ist leiab.

Pärast suuri pingutusi ja arutlusi
(-Are you sure they haven't demolished it in the last few years?
- Pretty sure, this map is from 1993 and my parents only saw the Wall last year.)
leidsime kaardilt siiski mingi väikse jupi üles ja vaatasime, et sinna peaks olema võimalik isegi kohale jõuda. Nojah, eks see nii oligi - pärast seda, kui umbes tund aega põldude vahel tiirutanud olime.

Mnjah! Müür oli! Midagi eriti põnevamat ei oodanudki, aga see, kui mittemidagiütlev ta oli, oli siiski natuke rabav. Hiljem kuulsin töökaaslaselt, et ilmselt olime mingi eriti otsmise osa juures olnud, kuna üldiselt tahetakse raha inimestelt selle eest, et nad jupikest müüri imetlevad, aga meie saime seda teha täiesti tasuta. Ja vähemalt sealt avanevad vaated on täiesti seda väärt, et natuke aega põldude vahel tiirutada.

Hadrian's Wall nähtud võtsime tagasisõitmise tõsiselt käsile. Tuleb mainida, et mulle need kiirteed päris meeldisid - äärmiselt tore oli sõita ja itsitada selle üle, kuidas kõrvalistmel istuja teistele autodele lehvitab ja nägusid teeb. Huvitav, et teised autod seda nii lõbusaks ei pidanud? (Jah, ma olen 13! Mis te siis arvasite?) Igal juhul jõudsime koju suhteliselt ilusti ja ilma üheski suuremas ummikus istumata, nii et reisi võis täiesti kordaläinuks lugeda.