Kri külastus, vol. 1

Eelmisel nädalal jäid minu kirjutised eriti harvaks (kriitilisemad inimesed ütleks isegi, et olematuks), kuna mind külastas Kri ja veetsin enamiku aega temaga mööda West Midlandsit ringi lipates. Üritan nüüd kokkuvõtte teha sellest, mida nägime ja tegime. Karta on muidugi, et see läheb üsna vaevaliselt, sest pean nüüd usinalt õppimisega tegelema ja pärast seda olen nii väsinud, et sõnade rittaseadmine on päris keeruline. Loodetavasti saan Kri külastuse kirjeldamisega ikka enne hakkama, kui Linda siia jõuab. Muidu olen varsti päris segaduses.

:::::

Kri pidi saabuma teisipäeva õhtul ja asjade lihtsustamiseks otsustasin talle Birmingami vastu minna. Nagu ema teile kindlasti hea meelega kirjeldaks, pole Shifnalisse planeeritud ajal kohale jõudmine mingi naljaasi. Läksin niisiis raudteejaama ja sain teada, et Kril oli õnnestunud Londonist õige rongi peale saada. Asusin rongi ootama ja avastasin järsku, et mingi eriti kahtlane kuju teisel pool samuti midagi ootab. Kui mina sinna kohale saabusin, otsustas ta samuti Birminghami-poolsele perroonile kobida ja seal edasi oodata.

Varsti rong saabuski ja mina läksin meelega esimesse vagunisse, kuna tema tundus tagumisse suunduvat. Varsti kuulen aga, kuidas uks lahti läheb ja keegi minuga ühte vagunisse siseneb ning kuhugi ukse juurde maha istub. Sellel hetkel avastasin ka, et üldiselt olen selles vagunis üksi. Hmmm, planeerimine polnudki nii kaval kui esmapilgul tundus!

Just siis, kui olin otsustanud, et seni kuni kahtlane meesisik ühtegi liigutust ei tee, ei liigu ka mina kuhugi, tuli kontrolör. Ta uuris mu käest, et kas ma olen ikka kindel, et selle veidra kujuga kahekesi vagunis tahan olla. Kuuldavasti sõidab ta pidevalt selle liini rongidega ja tundub peast pisut segamini olevat. Kontrolör teatas lohutavalt, et ka teises vagunis on mingi veidrik, aga seal on ka teisi inimesi. Mõtlesin natuke asjade üle ja otsustasin, et võib-olla tõesti tahan pigem tagumises vagunis olla.

:::::

Birminghamis sain kätte eelnevalt netist tellitud piletid selleks, et Lindaga Londonisse oma sünnipäevi tähistama minna, viisin ära mingid Katie koolipaberid ja jõudsin veel kohvi ka juua enne, kui Kri rongiga kohale saabus. Kappasime läbi raudteejaama õigele perroonile ja jõudsime isegi Shifnalisse tagasisõitvale rongile. Huvitaval kombel oli selle rongi peal sama piletikontroll, kes mind rõõmsalt tervitas ja kommenteeris, et see rong on ikka oluliselt parem. Ilma suuremate seiklusteta jõudsime Shifnalisse ja pärast läbi küla kappamist oli Kri vist päris õnnelik, et koti maha panna sai ja voodi kuskil läheduses oli.

Kri on kohal

Eile õhtul saabus Kri. Kriban asjaoludest hiljem, praegu peab teda meie huvitavas külakeses lõbustama ja välja mõtlema, mida ta homme teeb, kui mina tööl olen.

Iga taim, mis torgib, ei ole veel roos.

Tänane hommikupoolik oli pühendatud aiandusele. Kuna meil juba peaaaegu nädal aega kevad on (weather.com'i väitel on meil praegu 13 kraadi sooja), hakkas meie aia hale väljanägemine mind häirima. Eile ASDAs käies uurisin aiandusriiulit ja tulin tulema aiakühvli ja mingi kahtlase hargiga ning kahe paari töökinnastega. Hommikul jõime kohvi ära ja läksime aeda sonkima.

Varsti sai selgeks, et aiandus pole üldse nii lihtne, kui esmapilgul arvata võiks. Esiteks surid jalad pidevast kükitamisest ära, siis keeldus umbrohi mullast välja tulemast ja igasugused vihmaussid ja keldrikakandid, kes võilillede alt välja ilmusid, olid ka üsna jubedad. Ja kõigele sellele lisandus veel üks probleem: ma pole just eriline aiandusvirtuoos ja ka Raina teadmised ei hiilga selles vallas. Nii juhtus, et kükitasime tükk aega mingi puhma ümber ja torkisime teda kühvliga ning üritasime otsustada, kas on lootust, et ta tulevikus ilusti õitsema hakkab.

Ma tean muidugi tarkusetera, et kui teda raske kätte saada on, siis ta on umbrohi, muidu on tegemist aiandusliku taimega, aga selle teooria kasutamine on üsna keerukas. Kui sa asja juba korra üles kaevanud oled, siis on teda üsna raske uuesti kasvama saada (kui ta muidugi umbrohi ei ole). Mul on kahtlane tunne, et meie maja ümbritsev tulbipopulatsioon vähenes meie aianduse tulemusena umbes poole võrra. Sellisest uurimisest tulenes ka tarkusetera, mida pealkirjana kasutasin. Muide, selle torkiva asja, mis roos polnud, kaevasin enamasti siiski välja.

Tuleb tunnistada, et meie maja ümbrus näeb nüüd pisut parem välja. Kui keegi meile veel kitse ka laenaks, et muru pügatud saaks, oleks asi juba päris ilus. Tulge vaatama!

The shit hath hitteth the fan

[10 punkti ja plastiliin inimesele, kes välja mõtleb, mis filmi ma tsiteerin]

Nii, sündmused siin on võtnud uue pöörde. Teisipäeval veetsid Raina ja Bill tükk aega koos vesteldes ja jõudsid järeldusele, et nende teed peavad lahku minema. Raina töötab Billi juures kuni aprilli lõpuni ja siis läheb mujale õnne otsima.

See seab minu muidugi suure dilemma ette, kuna ma ei tea, mida oma elamise/olemise suhtes tegema peaks. Üks variant on siia majja edasi jääda ja mingi suvaline kaasüüriline leida, teine variant on uus korter otsida. Siia jäämine on mugavuse seisukohast äärmiselt hea, aga tegelikult on meie elamine suhteliselt kallis - ja seda just lisakulude seisukohast. Ei saa ju külmas majas raha kokkuhoiu eesmärgil istuda. Korteri saaks ilmselt odavamalt, aga seda tuleb jälle otsima asuda ja Shifnalist on teda päris raske leida - siin on enamasti eramajad.

Kuna mul transpordivahend puudub, pean ennast piiritlema veel ka sellega, et hommikuti tööle jõuda. See tähendab, et korter peab olema mõnes raudtee äärses linnakeses ja soovitavalt Shifnalist mitte väga kaugel. Vaatasin, et Wellingtoni pakuti päris normaalse hinnaga kortereid (emale see kindlasti meeldiks) ja ega mul polegi tegelikult seal elamise vastu midagi. Ikka natuke suurem asula kui Shifnal.

Aga jah, mingile otsusele pean ma jõudma. Sellele lisandub veel ka küsimus, et kas ma jään siia üksi või tuleb keegi teine asemele. Bill ütleb, et temal pole mõne teise eestlase palkamise vastu midagi eeldusel, et nad kompetentsed on ja teavad, mida teevad. Nii et kui teil on mõni tuttav raamatupidaja, kes sooviks Inglismaale tulla, siis andke teada. Omalt poolt olen üritanud inimesi ahvatleda, aga siiani pole veel ühtegi kindlat tulijat leidnud. Eks paistab, mis sellest saab!

:::::

Teistest uudistest: meil on kevad! Tänaöised temperatuurid ei pidavalt alla 11 C langema. Arvestades seda, et ema ütles, et Eestis pidavat endiselt -10 olema, on meil siin ikka väga mõnus.

:::::

Linda, suhtle minuga! Me peaks ilmselt järgmise nädala jooksul öömaja kinni panema.

:::::

Kri tuleb järgmisel nädalal mulle külla. Hoidke kõik pöialt, et ta oma rongist maha ei jääks!

:::::

Mul on keskendumisraskused ja lõpetan nüüd!

Kuus kuud

Kuus kuud tagasi istusin Praha lennujaamas ja ootasin, et lennuk, mis meid Birminghami viima peaks, meid ka peale laseks. Üllataval kombel ta seda lõpuks tegigi ja paar tundi hiljem maandusime Birminghamis. Aga sellest kõigest olete te juba kuulnud, nii et loen parem üles, mille võrra viimase kuue kuu jooksul olen targemaks saanud.

Kristi Inglismaalt kogutud tarkuseterad:
* Kui pubis endale pindikaupa õlut ostad, ei leia sa endale kunagi meest. (kuuldud üsna mitmest allikast)
* Poole pindi kaupa ostetud õlu on enamasti kallim.
Seega:
* kui tahad endale meest leida, pead olema nõus raha kulutama.
* Inglismaal on piljard teistsugune
* Inglased on inimestena märgatavalt meeldivamad, kui igasugused stereotüübid neid kirjeldavad
* Nad on igal pool valmis sinuga suhtlema asuma (tõlge: poemüüjad ja muu teenindav personal ei jõllita sind raevukalt, nagu oleksid spetsiaalselt nende rahu segamiseks poodi sisse astunud)
* kui kuskil on kiri, et on soodustus 20%, siis see seal ka on.
* Ära muretse, soodustus on seal ka järgmisel nädalal. Võimalik, et soodustatud on teised asjad, aga midagi nad siiski soodustavad. Igal endast lugupidaval poel on koguaeg mingi SALE käimas
* "kolm kahe hinnaga" pakkumised on igavesed!
* Inglased saavad rohkem palka kui eestlased.
* Inglased jätavad kogu oma raha poodidesse.
Seega:
* Inglastel on kuu lõpus sama palju raha kui eestlastel.
* Briti saksa täpsus on uus termin (definitsioon: rong saabub kuni viis minutit pärast väljakuulutatud saabumisaega).
* Briti saksa täpsust ei kohta eriti tihti.
* Kui seda siiski juhtub, vabandab konduktor ebamugavuste pärast, mida sõiduplaanis ette nähtud ajal kohale jõudmine reisijatele tekitada võib.
* Kooliskäimine on Inglismaal hoopis stressivaesem.
* Siiski on kool inglisekeelne.
Seega:
* Kooliskäimisega kaasnevad alati probleemid.
* Siiani on positiivsed kogemused olnud ülekaalus.
* Loodetavasti ei lähe ka tulevikus hullemaks.
Seega:
* Kristile Inglismaal meeldib.

Ooo, milline põnevus!

Paistab, et viimasel ajal on mul olnud suuri probleeme teema leidmisega, iga teine kirjutis hakkab peale: "huvitav, millest kirjutada....". Ja kui te arvate, et seekord midagi sisukat tuleb, siis arvate küll valesti. Ma tean, et paar korda nädala jooksul käis isegi mõte peast läbi, et "ohh! sellest peaks kirjutama", aga sinnapaika need jäidki ja nüüd ei suuda küll midagi meenutada. Nii et millegi põneva asemel olete sunnitud lugema seda, kuidas mu kolm põhitegevust, mis võtavad ära 36 tundi ööpäevast, lähevad.

1. Töö: Millegipärast võtab töö siin palju rohkem aega kui Eestis. Eriti kummaline on see, kui arvestada, et tööpäev kestab ainult 7,5 tundi ja ma elan 15 minuti kaugusel kontorist. Aga olukord on tegelikult selline, et ärkan üles, lähen tööle, tulen koju, söön ja lähen magama, sest kell on 12. Kuidas see võimalik on, sellest ma hästi aru ei saa. Ilmselt on tegemist mingi ajahäirega, mis mult neli tundi ära võtab.

Töö ise on praegu suhteliselt normaalne, kuna kiire aeg pole veel kätte jõudnud. Olen nüüdseks enam-vähem pihta saanud, mida ja kuidas ma siin tegema pean ning tööleminek ei tundu enam eriti koleda väljavaatena. Praegu on seal küll natuke igav, kuna Katie on kas auditis või koolis ja Robyn on kodus haige, nii et istun üksi meie toas ja pole kellegagi lobiseda. Pean koguaeg tööd tegema. Ooo õudust!

2. Kool: Kool hakkab vaikselt pingeliseks muutuma, kuna mulle jõudis hiljuti kohale, et Easteri ajal tuleb siia Kri, sünnipäevanädala veedan Linda seltsis ja mai alguses saabub ema, mis tähendab, et õppimiseks nagu eriti aega ei jäägi. Lisaks sellele vahetas meie Managing People'i õppejõud poole semestri pealt ametit (selle pärast küll eriti ei muretse, kuna personalijuhtimisest olen varem juba natuke kuulnud). Information Systemsi õppejõud on halvatud ja haiglas ning meid harima ei tule. Law's oleme üle kuu aja graafikust maas ja Corporation Taxist ei tea ma lihtsalt midagi. Eksamid lähevad kindlasti väga hästi!

3. Elu: puudub, kui mitte arvestada pingutusi, mida ma teen, et seda endal sees hoida. Laupäevad on traditsioonilised toiduvarumise päevad ja mitte millegi muuga ei jõuagi tegeleda. Pühapäeviti tuleb pesu pesta ja natuke õppida ja süüa teha ja siis avastada, et pagan! kell on 12 ja peaks vist magama minema. Masendavalt sündmustevaene elu!

Et te minu pärast väga ei kurvastaks, siis pean tunnistama, et nädalavahetusel plaanin Birminghami külastada, et natuke jälle linnaelu maitsta. Shifnal on küll armas, aga ma olen vist ikka linnatüdrukuks sündinud, kuna Birmingham tundub oluliselt kodusema keskkonnana hoolimata telekast, mis iga esmaspäev räägib, kui mitu inimest seal jälle ära tapeti. No ja siis Ma olen Tallinnast pärit - selliste pisiasjadega mind ei hirmuta!

Puhkus

Suvel olen Eestis 25. juuni kuni 12. juuli. Rohkem ei oskagi praegu kirjutada.

Mida küll öelda?

No mitte midagi ei oska kirjutada, kuna absoluutselt mitte midagi põnevat pole juhtunud. Esmaspäeval käisin koolis ja olen sellest ikka veel väsinud. Eile veetsin päeva meie remonditavas kontoris ja nautisin seinavärvi omapärast aroomi. Õhtul tulin koju ja hakkasin Corporation Taxi raamatut lugema. On see aga alles põnev lugemisvara. Kas te teadsite, et 'taper reliefi' määr on erinev sõltuvalt sellest, kas su kasum on £10,000 - £50,000 või £300,000 - £1,500,000? Ja et kunagi oli määr mõlemal puhul 1/40 aga nüüd on ta 19/400 või 11/400? On ju põnev raamat? [palun ärge küsige minult, misasi on 'taper relief'. Saan sellest isegi ainult ääri-veeri aru.]

Täna võtsin tööl telefoni vastu ja suunasin seda Billi taga ajades ühest toast teise. Ma saan aru küll, et see ei tundu erilise saavutusena, aga te pole kunagi ühtegi telefonikõnet meie aparaatidega vastu võtnud. Nad näevad küll välja nagu üsna modernsed asjandused, aga millegipärast pole absoluutselt kuulda, mida sulle teisest otsast räägitakse. Kui mõnikord meie toast mõne kõne olen pidanud tegema, siis nõuan alati totaalset vaikust ja keegi ei tohi hingata ka sellel ajal kui mina teiselt poolt kostvat vaikset pominat deśifreerida üritan. Ja kui see keegi siis veel ka oma nime ja soovi puterdab... Äärmiselt meeldiv tegevus see telefonidele vastamine!

Selline on lühikokkuvõte minu säravast elust välismaal. Lippan nüüd vaatama, mille rabavaga see taper relief veel vahepeal hakkama saanud on!