Doritos ja nachos

...mis tähendab siis 'tervitus' ja 'no tsau'. Täna rääkisin emaga ja pärast kõnet ütles Katie, et you start your phonecalls with doritos and end them with nachos. Itsitasin selle peale natuke ja jõudsin siis järeldusele, et tegelikult on tal vist enam-vähem õigus. Või oli viga lihtsalt selles, et tööpäev hakkas läbi saama ja meil oli mõlemal nälg.

:::::

Nüüdseks olen kõhu täis söönud ja valmis kirjutama järjekordset lugu sellest, kuidas Lindaga Inglismaad avastasime. Suurte kõrvalepõgete kiuste olen viimaks jõudnud kolmapäevani, kus me lõpuks, pärast tema mitmekordset jooksujalu läbimist, Birminghami külastama läheme.

Hommik algas rahulikult, kuna meil kuhugi kiiret ei olnud ja venisime alles lõunaks Birminghami. See tähendas muidugi seda, et pidime süüa otsima ja siis uurisime veel erinevaid Bullringi poode ning lõpuks avastasime kuskil kella kolme paiku, et peaks seda botaanikaaeda otsima minema, mida siia tegelikult vaatama olime tulnud.

Tänaval asuvatest "vaatamisväärsuste" kaartidest polnud eriti abi ja korraliku kaardi olin ma ka koju unustanud, nii et pidime alternatiivseid võimalusi kasutama. Varsti jäi meile tee peale ette klaasputka, mis väitis, et ta eksinuid aitab ja nii marssisime sinna sisse ja teatasime, et tahaks botaanikaaeda näha, aga pole õrna aimugi, kuhu poole me minema peaksime. Noormees asus meile kohe erinevaid bussimarsruute selgitama ja oli sellega juba lõpule lähenemas kui õnnestus talle vahele segada ja uurida, kas sinna näiteks jala ka saaks minna. Kutt mõtles natuke aega, teatas, et enamasti pole inimestel erilist soovi jala kõndida ja andis meile kaardi, mille järgi saime orienteeruma hakata.

Tuleb tunnistada, et kui natuke aega kõnnitud sai, siis hakkas vaikselt selguma, miks inimesed seda distantsi tavaliselt jalgsi ei soovi läbida. See pole küll tapvalt pikk, aga üle poole temast ühtib ühega Birminghami peatänavatest ja esimese kümne minutiga sai meil vist selle aasta CO vajadus rahuldatud. Õnneks sattusime varsti natuke kõrvalisematele radadele ja saime jälgida, kuidas kunagise Birminghami kõrgema klassi elumajad advokaadi- ja raamatupidamisbüroode käsutusse olid läinud - ilmselt sellepärast, et kindlustusfirmade kõrval on nemad ainukesed, kes selliseid hooneid veel ülal pidada suudavad.

:::::

Palmide vaatevälja ilmumisest tegime geniaalse järelduse, et hakkame botaanikaaiale lähenema ja enne kui midagi aru saime, nõuti meilt juba sissepääsu juures raha. Ja nüüd tuleb lugu sellest, kuidas nahhaalsusega (või siis minu puhul - lauslollusega) palju võimalik saavutada on. Taustaks nii palju, et enne olin automaadist välja võtnud £30, ehk siis 10-naelase ja 20-naelase. Uurisime Lindaga piletihindu, mis olid vist £3,50 õpilase ja £6,50 täiskasvanu eest. Annan neiule kassas raha ja tema annab mulle vastu 3 naela ja kaks piletit. Kuna minu aju rattad väga kiiresti ei liigu, siis jõudsin juba kassast eemale astuda, kui kohale jõudis, et oleks pidanud 20sega kahe täiskasvanupileti eest natuke rohkem tagasi saama. Kobistan kassa juurde tagasi ja küsin neiult, kas ma talle mitte 20nest ei andnud. Neiu ütleb ei ja lehvitab mingi kümnesega. Raban oma rahakoti välja ja mis mulle sealt vastu vaatab? 20 naela! Rattad minu ajus ragistavad veel natuke aega enne, kui kohale jõuab, et järelikult saime me mõlemad tudengipiletid ja suutsin oma hajameelsuses märkamatult raha kokku hoida.

Pärast mõningat minu üle itsitamist astusime uksest sisse ja asusime troopikasaaliga tutvuma. Või vähemalt tegi seda Linda. Mina vehkisin kätega, et ründavat palmipuud eemale tõrjuda ja võtsin prillid eest ära, et midagigi näha oleks. Ma ei tea, kas te olete seda tähele pannud, aga troopika põhiliseks tunnuseks paistavad olevat suhteliselt kõrged temperatuurid ja suur niiskus. Ja kuna me otse õuest sinna astusime, võtsid minu prillid kasutusse ainukese enesekaitsevahendi, mis neile jäänud on - nad läksid uduseks. Pärast mõningat poputamist ja taskurätikuga nühkimist jõudsime siiski kokkuleppele, et nad üritavad ennast tagasi hoida ja nii sain udukardinate vahelt ka mitmeid eesti kodudest tuttavaid taimi kümme korda suuremana näha.

Subtroopikasaalis käitusid silmaklaasid juba üsna viisakalt ja nii sain täies hiilguses näha suurt hulka sõnajalgu ja lihasööjaid taimi, mis kahjuks võrgu taha olid pandud. Linda ja minu peas hakkasid kohe jooksma pildid sellest, kuidas kogemata lahtipääsenud taimed süütuid botaanikaaia külastajaid taga ajavad, aga kahjuks ei õnnestunud meil ühtegi neist lahti päästa, et vaadata, mis siis tegelikult juhtuks. Varsti jõudis mulle kohale, et kardetavasti on need taimed võrgu taha pandud hoopis sellepärast, et neid külastajate eest kaitsta, kes neid muidu võib-olla sõrmega torkida üritaksid. Ma ei tea küll, kellele sellised rumalad ideed pähe tuleksid, aga võimalust seal tõesti ei anta. Sõrm ei ulatanud lehtedele lähedalegi. Mitte et ma proovinud oleks, muidugi!

Järgmine saal oli täidetud nartsisside ja tsitruselistega. Enamik neist õitses parasjagu ja nii saime otsustada, millise puu viljad lõhna järgi kõige paremad on. Kui ma õigesti mäletan osutus väljavalituks kas laim või greip - igal juhul midagi sellist, mida ma eriti hea meelega ei söö (aga Linda võib mind siin parandada, kui tegelikult mingi muu puuga tegemist oli).

Pärast puude nuusutamist läksime kaktuste majja, kus mitte midagi nuusutada ei olnud. Seal sai jälle rõõmustada selle üle, et samasuguseid taimi viiekordses vähenduses ka vanaemade akende peal kohata on ja pärast seda tunduski botaanikaaed läbi olevat. Eespool paistis veel ainult mingi muruplats ja restoran, millest kumbki meile erilist huvi ei pakkunud ning paistis, et flooraga on selleks korraks tutvutud. Siis aga avastasime kuskilt põõsaste vahelt sildid, mis sõnajalametsadele ja muule säärasele osutasid ning leidsime, et nii kiire meil lahkumisega ka ei ole.

Ülejäänud botaanikaaed oli väikesteks maalappideks jaotatud ja igal maalapil oli erinev teema, nagu näiteks juba eelnevalt mainitud sõnajalad (mis äärmiselt laheda mulje jätsid), soo (kus mingid kohutavalt haisvad taimed kasvasid, nii et seal me eriti kaua aega ei veetnud) ja kiviktaimla (kus käsikaameraga seltskond mingeid pardiseiklusi filmis). OK, pardiseiklustest natuke lähemalt:

Kõndisime läbi kiviktaimla ja vaatasime juba enne, et mingid inimesed seal ühte imepisikest veenire erilise hoolega uurivad. Kui lähemale jõudsime, nägime, et neil oli valgustus ja kaamera ja muu filmimiseks vajalik kraam kaasas. Ainuke küsimus, mis jäi, oli see, mida nad seal siis filmisid. Vaevalt, et sambla kasvamise jäädvustamiseks sellist tehnoloogiaparki õue on vaja vedada. Õnneks viis aga meie rada neist väga lähedalt mööda ja siis saigi näha, et nad olid nire peale okstest kuhja ehitanud ja sinna sõrmepikkuse pardi poseerima pannud, keda siis hoolega kaameraga sihiti. Tuleb tunnistada, et nende eesmärk on mulle siiani segane.

Varsti pärast seda hakkasid kõik märgid - kaasaarvatud minu väsinud jalad - viitama sellele, et aed pannakse varsti kinni ja oleks vist aeg raudteejaama poole astuma hakata. Olime kuskil aia tagumises nurgas ja arutasime, et kas meil õnnestuks ka kuskilt välja pääseda kui nad meid sinna lukustavad. Enne kui oma ronijaoskusi proovile panna, otsustasime siiski vaadata, kas järsku eesuksest välja ei pääse. Küllaltki kummalisel kombel ei olnudki inglastel tahtmist kampa inimesi ööseks botaanikaaeda lukustada ja isegi gift shop oli veel avatud ning saime seda külastada ja endale soovi korral igasugust kahtlast nänni hankida. Jätsime selle oivalise võimaluse siiski kasutamata ja alustasime tagasiteed Birminghami kesklinna ning sealt edasi Shifnalisse.

Lindaga kultuurijahil

Nii, nüüd kui otsustasin korralikult kirjutama asuda, hakkas arvuti mingeid nalju tegema. Aga... mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. Kuskil kauges tolmunud ajusopis on veel mälestus sellest, et kirjutamata on lood Linda külaskäigust ja seda viga üritan nüüd parandada.

:::::

Pärast suuri pingutusi olen jõudnud teisipäeva - 12. aprillini. Päevani, millal me tegime turistimise megapingutuse ja läksime Stratford-upon-Avonisse Shakespeare'iga tutvuma. Sinna jõudmiseks sõitsime kõigepealt Birminghami ja tegime rongi peal piletimüüjaid kadedaks sellega, et meil vaba päev on ja saame seda kultuurselt veeta ning jälgisime mingit lokkispäist noormeest ja arutasime, miks ta koolis pole.

Birminghamis haarasime Starbucksist kohvi (kuidas siis muidu?) ja asusime seda raudteejaama otsima, mida meil vaja oli. Kahtlustan, et tegime üsna korraliku tiiru ümber jaama ja seda ümbritsevate majade, kuna kõik sildid näitasid minu arvates erinevatesse suundadesse. Lõpuks jõudsime isegi õigesse kohta välja ja saime õige rongi peale.

Rongi näol oli muidugi tegemist tunne-inglismaad-rongiga, aga kuna meil kuhugi kiiret polnud, siis istusime rahulikult ja vaatasime aknast välja ning kuulasime kohalike pisikeste poiste mulinat (miks siin keegi koolis pole?). Tunnikese pärast leidis rong, et tema enam edasi ei lähe ja sellest tegime järelduse, et oleme vist Stratfordi kohale jõudnud.

Rongi pealt maha tulles arutasime, et huvitav, kas on vaja buss leida, et kesklinna jõuda ning selle selgitamiseks ostsime linnakaardi. Kaart lubas, et kilomeetri pärast oleme juba kohal ja seega otsustasime kohalikku bussiliiklust mitte doteerida, vaid selle asemel saapataldu kulutada. Tegime kolm sammu ja sattusime vastamisi kesklinnaga. Noh olgu, võib-olla oli neid samme neli, aga mingist kilomeetrist seal nüüd küll juttugi pole. Võib-olla oleks me kuskilt mingi eriliselt looduskauni raja leidnud kui väga otsinud oleks, aga mina olin küll ka otsetee vaatamisväärsustega päris rahul.

Pärast seitset Shakespeare'i-teemalist pubi ja teddy bear museumit (???) olimegi peatänava ääres - või noh, vähemalt selle tänava ääres, mida mina peatänavaks nimetan, kuna selle ääres on Shakespeare'i kodumaja.

Kuna olime ikkagi kultuuriga tutvuma tulnud, siis polnud juttugi, et me sinna muuseumisse sisse ei läheks. Raha nad selle eest ka väga palju ei tahtnud ja nii asusime Williami elu ja loominguga tutvuma. Inglise Kolledž tühistaks mu vilistlase staatuse kui nad teada saaks, kui vähe ma Shakespeare'ist tegelikult mäletasin, aga ma kahtlustan, et üht-teist jäeti meile ka rääkimata. Näiteks, kas teie teadsite, et William pärandas oma naisele ainult maja paremuselt teise voodi ja sellele toetudes arvavad paljud, et ta oma naisest eriti ei hoolinud ja tema eest põgenemiseks isegi jalgsimatka Londonisse ette võttis (millegipärast ei leidnud kuskilt kinnitust sellele, kas ta lihtsalt Kristjan-Jaak Petersoni kombel nupust pisut nikastanud polnud). Mõned uurijad aga leiavad, et William oli selle pärandusejagamisega lihtsalt taibukas, kuna tolleaegsete seaduste kohaselt sai abikaasa poole kraamist nagunii endale ja seega polnudki talle vaja eriti rohkem midagi pärandada.

Olime niimoodi enese harimisega ja aeg-ajalt kommentaaride puistamisega ametis, kui järsku hakkas tagantpoolt kostma lärmi ja meid trampis jalge alla metsikute prantsuse koolilaste kari. Olgu, nii hull asi päris ei olnud, aga olime parajasti proua-Shakespeare köögiviljaaeda sattunud ja otsustasime natuke lõunapausi pidada [selgitav lisa: me ei söönud mitte proua köögivilju vaid oma kaasavõetud virsikuid] ja prantslased mööda lasta enne, kui Will Shakespeare'i päris sünnimajja sisse astuda.

Virsikud said otsa ja viimane prantslane oli juba mõnda aega tagasi maja ukse vahelt sisse lipsanud, nii et otsustasime ka neile järgneda. Need, kes on Stratfordis käinud ja seda maja mäletavad, võivad arvata, et me tegime totaalse vea. Nimelt on see maja üsna pisike ja seega võtab 40 teismelise lapsukese sealt läbikantseldamine üsna tükk aega. Pealekauba sai üsna varsti selgeks, et kõik noorukid veel majani polnud jõudnud ja nii olimegi üsna varsti prantsuskeelse vadina poolt ümbritsetud.

Ei mäletagi enam täpselt millal, aga mingil hetkel avastasime, et sama lokkisjuukseline poiss, kes meiega koos Birminghami oli sõitnud, lippab nüüd usinalt prantslaste hulgas ringi. Äärmiselt kummaline kokkusattumus! Asusime kohe teoretiseerima, kuidas see võimalik oleks, samal ajal tal äärmiselt märkamatult sabas käies, et teada saada, mis keeles ta räägib.

Rääkis küll prantsuse keeles ja vaatas koguaeg kahtlustavalt üle õla. No mina aru ei saa! Kas pole see täiesti normaalne, et kaks peaaegu 25-aastast naisisikut teismelisel lokkispäisel poisil roosiaias järel käivad? Minu meelest küll on!

Igal juhul, enne kui meile politsei sappa sokutati, jõudsime siiski järeldusele, et tegemist pole sama poisiga, vaid lihtsalt äärmiselt sarnaste inimestega. Kuti ilmseks kergenduseks lõpetasime tema jälitamise ja suundusime selle asemel gift shopi poole, kust shakespeare'i-teemalist nänni kokku osta sai (küsige kõik Lindalt tema äärmiselt lahedat t-särki näha) ja otsustasime siis Williami majaga lõpu teha.

Prantslased korjasid oma turismigrupi kokku ja asusid lõunaeine otsingul vasakule minema, nii et meil ei jäänud muud üle kui paremale minna. Toidukohtade valik oli üsna kesine ja lõpuks valisime mingi pizzeria, kust meile päris head toitu pakuti.

:::::

Kõhud täis, olime jälle valmis ennast kultuuriliselt harima ja võtsime esimesena käsile Christmas Shopi, mis otse Willi sünnimaja vastas asetseb. Tegime sellest pilte ja uurisime ka hoolega erinevaid jõulukaunistusi, aga siis meenus meile, et tegemist on aprilli keskpaigaga ja laulvate jõuluvanade ostmise aeg on veel kaugel.

Kõndisime veel mööda linna ringi, vaatasime ilusaid vanu maju ja jõudsime välja jõe juurde, kus loodetavasti ka Royal Shakespeare Theatre pidi asetsema. Selle leidmine polnud eriti raske, aga mingit erilist põnevust temast küll oodata ei tasu, kuna tegemist oli üsna tavalise majaga. Selle asemel kõndisime teatri kõrval asuvas pargis, kus olid luiged ja haned ja veel igavene hulk linde, keda seal toita sai. Ja et meid veelgi rohkem lõbustada, olid kai äärde pargitud mitmed madalad paadid (umbes sellised), kus inimesed sees elasid.

Lahkusime pargist uute vaatamisväärtuste otsinguile ja sattusime poolkogemata mingi äärmiselt intrigeerivalt pügatud pargi peale, kus Shakespeare'i näidendite teemalised skulptuurid olid, mida sümboolika otsimiseks päris vahva uurida oli.

Sealt edasi minnes leidsime veel mitmeid otseselt või kaudselt Shakespeare'iga seotud maju - Williami ema sünnikoht, Williami kool, pagaritöökoda, kust Williami vanatädi ükskord leiba ostis... ja hakkasime vaikselt tundma, et meie ajud on kultuuriga täitunud ja on aeg kodu poole seda seedima minna. Isegi prantslased tundusid Stratfordist kadunud olevat ja nii ei jäänud ka meil muud üle kui kolm sammu teha, et raudteejaama jõuda.

See jutt tuli nüüd küll üllatavalt pikk... Homme võtan ette Birminghami ja botaanikaaia külastuse.

Kolinud

Olen nüüd lõpuks ometi ära kolinud ja kuna AOLil võtab 14 päeva aega, et püsiühendus kolm maja vasakule tõsta, siis saan internetti jälle ainult dial-upi abil külastada.
Aga üldiselt on see hästi, kuna mul puudub kannatus, et ennast dial-upiga internetis lõbustada ja seega kirjutan loodetavasti natuke hoopis enda ja Linda tegemistest Londonis.

Ja ärge unustage - juba laupäeval sõidan Eesti poole!

zombie... zooombie...

Nagu näete, olen ma täiesti normaalne! Saabusin tagasi kolmandalt eksamilt kolme päeva jooksul ja olen täiesti normaalne.

Aga, igaks juhuks - kui peaks osutuma, et ma PÄRIS normaalne ei ole ja need ei ole unepäkapikud, kes patjade ja tekkidega arvuti ümber keksivad, vaid hoopis kerge hallutsinatsioon - ei kirjuta täna rohkem.

Pärast eksamit (mis muide oli jube ja kohutav ja ma kukun ta suure tõenäosusega läbi aga ma olen liiga unine, et sellest hoolida) tegin pilte ja toppisin mõned neist siia. Erilist põnevust ei tasu oodata, aga et te ei arvaks, et olen selle lehekülje päris unustanud, siis meenutan seda endale ja teile.

Jah, päkapikud, juba tulen...