Ja veel üks

...kuna paistab, et ma täna hoogu sattunud olen.

Eile oli Wellingtonis Salsa Saturday, kus kõigepealt oli pisut keerulisem (OK, palju keerulisem!) tund äärmiselt hea õpetajaga, siis niisama tantsimine ja lõpuks veel demonstratsioonesinemine. Äärmiselt lahe õhtu niisamagi, aga me otsustasime asja enda jaoks veelgi lõbusamaks teha ja pärast seda veel ööklubisse edasi minna. Seal tantsisime kuskil poole kolmeni, kuni muusika väga klubiks ära läks ja jalad igal sammul krampi kiskusid. See andis tagasihoidlikult märku, et nüüd oleks vist aeg koju minna.

Steve tegi ka selle õhtu jooksul hulga pilte, mis päris hästi välja olevat tulnud ja loodetavasti saan need temalt homme kätte. Annan teile teada, kui olen nad flickrisse üles pannud.

Update: pildid on kätte saadud, parimad välja valitud ja üles pandud.

:::::

Ja paistab, et meie kohalikud õpetajad on oma kodulehekülge uuendanud, eriti põnev see küll pole, aga kui huvitatud olete, siis saate vaadata, millised meie salsaõhtud tavaliselt välja näevad.

Jamad

Mulle meeldib see, et inimesed siin hoolitsevad selle eest, et elu igavaks ei muutuks. Kahjuks ei tee nad seda mitte alati positiivsel kombel. Nimelt teatati meile täna hommikul, et peame siit majast hiljemalt kahe kuu pärast kadunud olema. Äärmiselt tore, kuna te kõik ju teate, kuidas ma asjade pakkimist armastan.

Kõik algas sellega, et Mandy teatas jaanuari alguses, et tema kolib välja. Miks ta seda otsustas, meile päris selgeks ei saanudki - midagi oli sellel ilmselt rahaga pistmist ja midagi sellega, et ta end meie seltskonnas mitte väga vabalt ei tundnud, aga igal juhul leidis ta endale uue üürika. Lea pani välja kuulutused uue toakaaslase leidmiseks ja mõnda aega elasime rahulikult teadmisega, et varsti kolib siia keegi teine sisse, kes meie elustiiliga loodetavasti paremini kokku sobib.

Ühel ilusal hommikul helises Lea telefon ja toru teises otsas oli kisendav majaomanik, kes väitis, et tema pole kunagi andnud luba allüürnike võtmiseks ja Lea peab uue inimese otsimise silmapilk lõpetama. Huvitav on selle väite juures fakt, et majaomanik on kohtunud nii minu kui Mandy'ga ja meid tutvustati talle kui allüürnikke, nii et kolm kuud hiljem rääkima hakata, et tema pole selleks luba andnud, on pisut silmakirjalik. Telefonikõne lõppes ähvardustega lepingu lõpetamise teemadel, kuid me otsustasime, et vahet pole ja jätame kuulutused siiski üles.

Eile hommikul saabus tähitud kiri, mis ütles, et kuna te pole kuulutusi alla võtnud, siis on teil kaks kuud aega välja kolida. [selle juurde kommentaariks nii palju, et kaks kuud tundus juba eile äärmiselt kummaline periood, sest etteteatamisajana arvestatakse tavaliselt ühte kuud] Lea helistas talle ja jättis teate, et kuulutuse lihtsalt unustasime üles ja tegelikult pole meil mingit kavatsust kedagi kolmandat enda juurde elama võtta, mis tolleks hetkeks ka enam-vähem tõsi oli, kuna võimalus kolima hakata, et tundunud meile kummalegi eriti ahvatlev. Lootsime vaikselt, et sellega on asjad lahendatud ja läksime oma eluga edasi.

Täna hommikul helistas hüsteeriline omanik uuesti ja teatas, et kuna te rikkusite lepingut ja minu poeg tahab sisse kolida, siis peate te sealt kahe kuu pärast kadunud olema. Ja muide... te rikkusite lepingut! OK, vaikselt hakkas koitma, et asi pole mitte lepingus, vaid selles, et ta poeg maja endale tahab. Huvitav on muidugi see, et ta ei suutnud seda meile lihtsalt öelda, vaid pidi mingi dramaatilise pauguga lepingut lõpetama. Ühtlasi sai selgeks ka see, miks meile tervelt kaks kuud aega anti välja kolimiseks. Kui poeg Oxfordist ikka enne kahte kuud tulema ei saa, siis ei ole ju mõtet raha maksvaid üürnikke enne välja visata.

Nagu näete - igavaks elu siin küll ei lähe. Ilmselt küll kallimaks, aga eks see paistab siis, kui endale uue elamise leidnud oleme. Hoidke meile pöialt!

Pildid

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime Chesterisse, et seal salsat tantsida. Kuna tegemist oli nädalavahetusega ja kellelgi mingeid erilisi plaane ei olnud, otsustasime Lea ja Steve'iga enne õhtust tantsimist päeva Chesteris veeta. Nagu vähemalt minu jalad hiljem märku andsid, ei olnud see tantsimise seisukohast just kõige parem idee, aga päev iseenesest oli äärmiselt lahe. Käisime läbi paarist poest, kõndisime mööda müüri, tegime ringi peale Chesteri vanalinnale ja tarbisime ebainimlikes kogustes Starbucksi kohvi - sest on asju, mida sa lihtsalt pead tegema kui sinna satud.

Enamik pilte on Steve'i tehtud, mida võib näha üldisest fotode kvaliteedi paranemisest. Tema fotokaga õnnestub isegi salsat jäädvustada - minu oma sellega kahjuks hakkama ei saa. Igal juhul.... pildid on siin.

Pilte

Jõudsin lõpuks ometi nii kaugele, et pildid üles panna. Saate neid vaadata siin. Nad on üsna suured ja loodetavasti on teil võimalik neid endale tõmmata, kui selline soov peaks tekkima. Kui leiate, et peaks mõne pildi sealt eemaldama, siis andke teada. Minu meelest on nad päris vahvad.