Mida ma Birminghamis õppisin

• Birmingham pole tegelikult üldse nii lähedal, kui ma siiani arvanud olen. Rongisõit sinna ja tagasi võtab kokku umbes 3 tundi. Ja seda juhul, kui mingeid suuri probleeme ette ei tule. Inglismaa raudtee usaldusväärsust arvestades võite arvata, et ma pühendasin 4 tundi oma päevast rongidele.
• Rongiistmed on liiga kitsad, kui sa üritad sinna mahutada oma kooliasju, jakki (kuna nad on nüüd ka ronge kütma hakanud), kotti ülejäänud asjadega ja kohvitopsi. Veelgi kitsamaks läheb, kui sinu kõrvale maandub istuma Telfordi fish&chipsist täissöönud noorik, kes laia lõuaga nätsu närib ja oma mobiiliga sõnavahetuses on.
• Raudteetöötajad on Shrewsbury's märksa ebasõbralikumad kui Birminghamis. Tulge veel ütlema, et suurlinna inimesed on kõik tigedad.
• Reede on päev, kus Inglismaal küll rongiga liigelda ei tasu. (*)
• Rongi peale minnes ürita ennast alati positsioneerida sinna, kus üks saabuva rongi ustest võiks avaneda. Kui järjekorras esimene ei õnnestu olla, siis ära mingil juhul seisa vanainimeste või ka naiste taha. Ürita oma positsioon valida nii, et sinu ees seisaks ülikonna ja laptopi (või siis spordikoti ja dressidega) noorem meesisik. Nemad on äärmiselt veendunud, et nad on istekoha ära teeninud, nii et trügivad kiiresti peale ja nende varjus on ka sul võimalik peale lipsata ja ennast istuma paigutada.
• Inglismaa rongipiletid on ebaproportsionaalselt kallid võrreldes teenusega, mida nad pakuvad. Aga alternatiive sul ka eriti pole.
• Lõunapausi ajal kaubanduskeskusesse minek lõpeb halvasti... rahakotile.
• Aga shoppamine on oluliselt kergem kui laupäeviti. Rahvamassid pole üldse nii hirmutavad.
• Suur hulk raamatupidajaid on üks äärmiselt igav seltskond, aga ka sealt on võimalik välja noppida paar inimest, kellega on tore lobiseda.
• Maksundus erialana on päris huvitav, eriti kui õppejõud hea on, aga spetsialiseeruda sellele ma küll ei tahaks.
• Birminghami koolitus on 100 korda parem, kui see, mida Shrewsbury's õppimiseks nimetati.

(*) Reedel venis loeng pisut pikemaks ja nii ei jõudnud väga varakult raudteejaama. Sinna jõudes, kuulen teadet, et 16:57 Shrewsbury rong väljub erinevalt infotabloodel märgitust hoopis platvormilt 7b. Sinna jõudes näen, et platvorm on otsast otsani ronge täis ja mitte ühelgi neist pole sihtkohta peale märgitud. Lähima raudteejaama ametniku käest küsimisest pole ka mingit kasu, kuna tal pole õrna aimugi. Mina ja ülejäänud rahvamass nihkume viimase rongi poole, kuna see peaks esimesena lahkuma, aga vaguni uksed ei kavatsegi avaneda. Mis siis ikka, vähemalt katus on pea kohal, võib ju oodata. Pärast 15-minutilist ootamist (rong on selleks ajaks juba hilinenud) tuleb valjuhääldist teade, et 16:57 rong väljub hoopis platvormilt 5b. Inimesed, kes enne mind raudteejaama olid jõudnud, porisevad, et sealt aeti nad just 7b'sse. Olgu, ega rong virisejate järel ei oota - kõik lippavad jälle järgmisele perroonile.

Mida seal aga pole on rong! Nihverdan ennast jälle ette serva peale, et ikka istekoha saaks ning asun ootama. Kõigest 5 minutit hiljem on kaugusest rongi näha ja varsti ta jõuabki kohale. Üks uks avaneb täpselt seal, kus mina seisan ja nii saan hea istekoha akna all. Kahtlasel kombel on enamik vagunist pime, kuna laealused lambid ei tööta. Noh, vahet pole - väljas veel piisavalt valge, näen raamatut lugeda küll.

Pärast 15-minutilist ootamist, mille jooksul konduktor korduvalt hilinemise pärast vabandab, teatatakse valjuhääldi kaudu, et 16:57 rong Shrewsburysse ei välju, kuna vedur on otsad andnud. Aga ärge muretsege, kallid inimesed, järgmine rong sinnapoole väljub juba 17:24 ja te võite kõik selle peale minna. Ja rong pole kaugel ka - kõigest perroonil 7b.

Sinna tagasi lipates saab selgeks, et tegemist on sama rongiga, mille kinniste uste taga me enne tulutult seisime. Positsioneerin ennast rongi peale trügiva rahva etteotsa ja helistan Steve'ile, et ta poest midagi head ostaks, kuna pärast keerulist maksukursust üritab Central Trains minult viimast eluvaimu seest imeda. Rongiuksed avanevad, kasutan oma rasket kotti kooliasjadega relvana ja suudan endale istekoha välja võidelda. Istun ja ohkan õnnelikult, kuna vähemalt see rong peaks kiiresti Shrewsburysse jõudma, ilma kõigis pisikestes peatustes peatumata ja väljumisaeg on ka lähedal.

Kümme minutit hiljem ohkan oluliselt närvilisemalt, kuna rong pole ikka veel väljunud ja kutt minu kõrval loeb midagi Lloydsi äripangandusest, kuulab samal ajal oma iPodi ja üritab mulle muusika taktis ribidesse susata.

Lõpuks hakkab rong liikuma, peatub kaks korda mingites Birminghami vahepeatustes ja käitub üldiselt nii, et mul tekib tõsine kahtlus, et kiirem see rong küll ei ole. Enne Wolverhamptonit teatab konduktor valjuhääldist, et pärast Wolverhamptonit peatuvad nad ainult Shifnalis, Telfordis, Wellingtonis ja siis Shrewsburyis, nii et igaüks, kes tahab vahepealsetes väikestes peatustes (mida on umbes 5) maha minna, kobigu nüüd maha ja istugu teise rongi peale ümber. Pärast Wolverhaptonit peatub meie rong siiski igas peatuses, mis tee peale ette jääb. Mul tekib kahtlus, et nad üritasid lihtsalt rongi tühjemaks saada nende arvelt, kes piisavalt rumalad on, et maha minna.

Poolteist tundi hiljem jõuame Shrewsbury'sse, koht minu kõrval on tühi - ilmselt hirmutasin kuti oma kõhukorinaga minema. Koju jõudes söön ära kõik, mis vähegi süüa kõlbab. Steve'i jätan siiski ellu - temast on loota,et toob mulle teine kordki süüa.

Jälle vabandused

Meie Barcelona lugu peab veel natuke ootama, kuna ilma igasuguse hoiatuseta sadas mulle kaela uus nuhtlus. (OK, kui ma ütlen, ilma igasuguse hoiatuseta, siis tegelikult asi muidugi päris nii pole). Nimelt avastasin järsku, et käesoleval nädalal ei ole ma üldse mitte tööl, vaid kärutan iga jumala päev Birminghami haridust omandama. Olin kunagi nii õnnelik, et suutsin põgeneda ja kõik oma koolituse kevadesse lükata, aga nüüd on ta mu kätte saanud ja istub raskelt kukil.

Olgu, tegelikult asi päris nii dramaatiline ei ole. Virisesin siin küll terve pühapäeva, et ei taha minna ja õppima hakata, aga tänane päev niiväga igav ei olnudki - eriti kui arvestada, et advanced audit päevateemaks oli. Pigem tekitab minus õudust see, et ühtegi puhkusepäeva enne juunit ei ole ja iga vaba minuti õppimisele pühendama pean. Aga täielikuks orjaks ma ka ei hakka ja kirjutan meie Barcelona tegemistest jutukese ka. Seni võite siit pilte vaadata.

Lühike teadaanne

Homme lendame paariks päevaks Barcelonasse Silverit vaatama. Täna olevat seal olnud 23 kraadi sooja ja päikesepaiste. Meie jäime hommikul tööle hiljaks, kuna pidime autot jääst puhtaks kraapima.

Tagasi oleme teisipäeval ja siis on mul kindlasti palju muljetada ja ehk mõned pildidki üles riputada. Sellega teen ehk ka tasa selle, et eelmisel nädalal midagi ei kirjutanud. Tuleb muidugi mainida, et ega midagi niiväga ei toimunudki ja samas oli väga kiire. Laupäeval käisime poes, koristasime ja tegime muid selliseid põnevaid asju. Õhtul läksime veel Laura (Steve'i koolikaaslase) sünnipäevale.

Pühapäeval pidime minema Steve'i vanematega lõunale ja lootsin õhtupoole ikka koju saada, aga kell oli juba peaaegu 10, kui lõpuks tagasi jõudsime. Ega mul ta vanemate vastu midagi ei ole, aga teinekord on selline pikem koosolemine (eriti kui ma sellega arvestanud ei ole) väga kurnav. Aga noh, lohutuseks võin mõelda, et vähemalt saan ma aru, millest nad räägivad. Nagu Steve ütleb, on see mittearusaamine tema jaoks Eestis käimise ebameeldivamaid pooli. Ta pidavat ennast väga totralt tundma, kui ümbruses räägitavast mitte midagi aru ei saa. Kahjuks ei oska mina teda selles suhtes küll eriti aidata, kuna minust talle eesti keele õpetajat ei ole. Endalgi teinekord sellega probleeme.

Olgu, nüüd olen tõesti kõik teemad ammendanud, mis vähegi peas keerlemas on. Nojah, peale selle ühe - MA LÄHEN BARCELONASSE!!!