Kristi Shrewsbury's

Saturday, April 23, 2005

Vabandused

Vabandused kõigi ees, kes ootavad, et ma midagi kirjutaks ja kõigi ees, kellele ma kirju võlgu olen. Viimased kuu aega on kuidagi nii hullumeelne aeg olnud, et kui ma parajasti kuskil millegi kallal ei tegutse, siis olen kodus ja nii väsinud, et suudan arvuti poole ainult vihaselt kõõritada.

Ja kirjutada ju on... sellest, mis me Kriga veel tegime ja sellest, mis kõik Lindaga ette võetud sai (mis peale tavalise Shrewsbury külastuse sisaldab ka Shakespeare'i, botaanikaaeda ja kolme päeva Londonis) [muide, Linda, mis me pühapäeval tegime? Mitte midagi?] ja võiks ju veel ka kirjeldada uue elukaaslase otsinguid, mis ikka veel pooleli on ja palju aega ja energiat ära võtavad. Ja siis veel kool... Mõtlesin just, et nüüd kui Raina läinud on, siis polegi nagu enam kellegagi Shifnalis välja minna ning jõudsin järeldusele, et tegemist on olematu probleemiga, kuna aega selleks nagunii ei ole.

Olgu, homme üritan tubli olla ja vähemalt Kri külastuse kirjeldamise lõpetada, kuna see oli vist varsti juba kuu aega tagasi. Täna pole ma kahjuks millekski loominguliseks võimeline, kuna peavalu tahab mind maha murda.

P.S. Vabandan ka kõigi ees, kes reedel minuga suhelda üritasid ja mõtlesid, et ma neist välja ei tee. Olin lihtsalt kanapea ja unustasin arvuti sisse kui tööle läksin. Nii et ausõna ei üritanud teid ignoreerida.

Sunday, April 03, 2005

Kri külastus, vol. 3

Laupäeval tegin hommikul pannkooke, mõtlesin, et kas minna Raina ja Kri uste taha koledaid hääli tegema, et me ikka õigeks ajaks bussi peale jõuaks ja olin lõpuks ise viimane, kes uksest välja sai. Päikest seekord väljas polnud, aga eriti külm polnud ilm ka mitte ja me lootsime vaikselt, et vihma sadama ei hakka.

Bussis uurisime juhilt, kas ta meile ka piletit otse Ironbridge'i müüb (pidime Telfordis ümber istuma) ja tema soovitas meil £3,75 eest päevapileti osta, mis kõigi kohalike bussidega sõita lubab. Mõtlesime, et ehk tuleb see pisut odavam kui kaks eraldi piletit osta ja etteruttavalt pean ütlema, et see oli üks targemaid otsuseid, mis päeva jooksul tegime.

Telfordis vaatasime Ironbridge'i bussiajad üle ja, kuna meil oli paarkümmend minutit aega, läksime shopping centre'isse suvekingi proovima (mis te siis arvasite, mida kolm naist oleks pidanud aja viitmiseks tegema?). Ära midagi ei ostnud, aga ühtteist lahedat siiski leidsime ja jõudsime isegi (järjekordselt) õigeks ajaks bussi peale. Bussijuht lubas meid hoiatada kui Ironbridge'i jõuame ja nii saime rahulikult pühenduda sellele, et kõva häälega kõike silma hakkavat kommenteerisime. Välismaal olles on ikka nii tore eestlane olla, kuigi karta on, et ükskord asun ma kommenteerima mõnda inimest, kes keelest aru saab ja lõpetan sinise silmaga.

Ironbridge'i tundsime ära juba enne kui bussijuht sellest märku andis, kuna a) kõik teeviidad väitsid, et me oleme kohale jõudnud; b) mulle hakkas tunduma, et sõidan ringi alpides väikeste armsate majade ja äärmiselt järskude mägede vahel; ja c) sild oli juba kaugelt näha.

Bussi peatumisel ronisime välja, koperdasime mootor- ja tavaliste rataste otsa ning jõudsime järeldusele, et ilmselt pole me ainukesed, kes laupäeva kohalikke vaatamisväärsusi nautides tahavad veeta. Pärast piisavat sillaimetlemist otsustasime selle ületada, et uurida, kuidas Blists Hilli saada. Infopunkti tädi teatas lahkelt, et sinna viib spetsiaalne buss ja oli valmis meile ka pileteid müüma, aga kui meie oma Arriva päevapiletitega tal nina all vehkisime, muutus ta kohe märgatavalt vähemsõbralikuks ja saatis meid tagasi väitega, et seda ei saa nende spetsbussis kasutada ja me peame tavaliste bussidega seiklema. Ta soostus meile siiski ka nende sõiduplaani andma ja avastasime, et järgmine buss läheb juba kahekümne minuti pärast. Sundisime Rainaga meie ametlikku fotograafi (tuntud ka Kri nime all) sillast pilte tegema ja imetlesime kohalikku vaadet ning kätte saabuski aeg bussipeatusesse järjekorda moodustama minna.

Kahtlustasime juba bussis, et ei tunne Blists Hilli peatust ära ja tuli välja, et meil oli õigus. Olime aga täie hooga (loe: kõva häälega) oma turististaatuse kinnitanud ja seega pidas bussijuht täiesti iseseisvalt ühes teeotsas kinni ja lasi meil väljuda. Ostsime muuseumipiletid ja vahetasime oma kättejäänud metallraha 18. saj müntide vastu (karta on, et kohalik Lloydsi panga haru meid pisut ka tõmbas) ja asusime paari sajandi taguse tööstusliku revolutsiooni aegse eluga tutvuma.

Algus tundus päris igav, aga siis leidsime apteegi taganurgast hambaarsti tooli koos tolleaegsete tööriistadega ja elevus kerkis kohe taevasse. Järgmisena avastasime kuskilt sepatöökodade vahelt kommipoe ja põnevus muutus väljakannatamatuks, kuna lõpuks ometi tekkis võimalus vanade müntide kulutamiseks. Kommipoes olime meie ja umbes kaks miljonit last, aga me ei lasknud ennast sellest häirida ja arvata võib, et lapsiku käitumisega lõime nad kõik üle. Raina leidis ühest purgist mingi suhkrutaolise asjanduse ja kuna purgi peale oli kirjutatud KALI, asusid nad Kriga leti peal purke korradada, et sellest korralikku pilti saada. Mina seisin natuke eemal, mugisin shokolaadi ja teesklesin, et ei tunne neid, mis ei tulnud just väga hästi välja, kuna nad käisid minu käest shokolaadinööpe ärandamas.

Kui olime müüjate ja kahe miljoni lapse segadusseajamise lõpetanud, läksime kergelt lagunenud telliskivitöökotta, kus Kri üritas mööda seinu üles ronida (te arvate, et ma teen nalja või kasutan mingit metafoori, jah? Ei, tõesti ei kasuta!) ja kui see ebaõnnestus, asus ümbritsevatelt tahvlitelt meile ajalugu ümber jutustama. Imetlesime veel Iron Bridge'i vähendust, mis üle kohaliku kanali oli ehitatud ja siis leidsin, et mul on tööstusliku revolutsiooni tööstuslikust osast kõrini ning juhtisin Kri ja Raina osavalt linnamajade poole tagasi. Peatänavale tagasi jõudes sattusime mingi hobuse otsa, kes väga kurva näoga ringi vaatas ja oli ahistatud laste poolt, kes üritasid teda patsutada.

Vaatasime 18. sajandi võtmetöökoda (ühegi luku muukimine tollel ajal vist küll eriline probleem ei olnud) ja siis lõin mõneks ajaks Rainast ja Krist lahku, et luurata Milliner's Shopi (riidepood) ja kohtusin nendega jälle kurva hobuse juures. Edasi minnes sattusime mingisse kinnisvarabüroosse, kus jäime pikaks ajaks vanemapoolse härrasmehe küüsi, kes meile selgitas, kuidas Inglismaal maad aadlike vahel jaotati. Lõpuks tuli sinna veel külastajaid ja meil õnnestus minema hiilida.

Üle tee minnes leidsime arsti elamise ja seal asuvate riistadega võrreldes oli alguses nähtud hambaarsti kabinet naljanumber. Kuidas inimesed oma haigused üle elasid on minule küll mõistetamatu. Arstiteadus neid selles küll eriti ei aidanud. Arsti aiast leidsime ka sea, kes keset porivälja seisis ja üsna segaduses tundus olevat. Mina oleks ka segaduses, kui oleks pidevalt sunnitud põlvini poris seisma!

Kril polnud tööstuslikust revolutsioonist veel väga kõrini saanud ja nii otsustas ta kaevuriurgudesse tuurile minna. Meie Rainaga otsustasime, et ei viitsi kuulata kedagi rauatootmisest rääkimas ja läksime selle asemel vaatama The Hay Inclined Plane'i. Meil polnud õrna aimugi, mida me tegelikult vaatama läheme ja nii sattusime paar korda segadusse kui leidsime kellegi maja, kus tädi parajasti käsitööd tegi ja pealtvaatajatele tehnoloogiat tutvustas. Segadust tekitas ka kirik, mis oli täielikult metall-lehtedest kokku pandud ja kaevuriauk (ma kujutan ette, et see oli auk, mille kaudu kaevurid oma tunnelitesse sisse-välja ronisid), aga kuna sildid ikka edasi Inclined Plane'i poole viitasid, marssisime aina edasi.

Lõpuks leidsime ta ka üles. Tuli välja, et Inclined Plane on selline leiutis, millega kraami jõkke ja jõest välja upitada. Mäkke viisid kaks paari raudteerööpaid ja originaalis oli üleval alati üks ratastel paat, millesse kraam sisse pandi. Rööpad läksid alla jõe äärde välja ja kui jõele ilmus mõni paat, mida kohalik rahvas tahtis endale üles mäe otsa saada (ma saan aru, et see kirjeldus kõlab natuke piraatlusena, aga ma loodan, et tegelikult oli ikka tegemist korraliku kaubavahetusega), siis kinnitati alt üks ketiots selle paadi külge ja ülevalt teine ots paadi külge, mis kaubaga (eeldatavasti siis rauaga) jõe peale taheti saata. Seejärel lükati ülemine paat liikuma, see hakkas mööda rööpaid jõkke vajuma ja sikutas samal ajal teise paadi jõest välja ja üles mäe otsa. Üsna leidlik asjandus tegelikult! (Loodan, et te sellest kirjeldusest ka midagi aru saite).

Kui sealt tagasi pöördusime, hakkas kergelt vihma sadama. Otsustasime sellest mitte hoolida ja külastasime veel mõnda talu, sügasime sigu ja vaatasime kanu ning otsustasime lõpuks Krile helistada, et uurida, kus ta parajasti on. Tuli välja, et tema rauatuur kestis ikka veel ja nii otsustasime Rainaga kohalikku tavernasse kohvi ja kooki tarbima minna.

Sinna jõudsime ka viimasel minutil, kuna varsti pärast seda hakkas korralikult vihma sadama ja söögisaal läks rahvast väga täis. Meie olime oma aknaaluse lauaga päris rahul. Lõpuks tuli ka Krilt teade, et ta on tuuri lõpetanud ja liitub meiega toidumajas. Istusime natuke, kuni tundus, et vihm natuke tagasi tõmbas. Kri tahtis samuti Inclined Plane'i näha ja me Rainaga mõtlesime, et vaatame senikaua niisama ringi, kuni Kri tagasi jõuab. Vihma hulk aga suurenes niipea, kui me uksest välja saime ja kadusime lähima kuuri uksest sisse varju alla. Kri otsustas siiski Plane'i poole teele asuda, aga olime vaevalt jõudnud paar minutit vihma kiruda, kui Kri läbi vihma meie varjualuse poole tormas ja tunnistas, et niiväga ta seda Plane'i ikka näha ei taha.

Lõpuks tõmbas vihm natuke tagasi ja me asusime tagasiteele. Käisime veel korra poest läbi, kus Kri meie vanaaegse raha eest toffee't ostis ja seega kindlustas, et meil varsti hambaarsti juurde käik ees oleks. Pagana vihm hakkas jälle kõvemini sadama ja me otsustasime, et esialgsest plaanist - jala Madeley'sse ja sealt bussiga Telfordi sõitmisest - ei tule midagi välja ning et me maksaks pigem natuke lisaks ja sõidaks selle spetsbussiga.

Bussipeatusse jõudes avastasime, et ei peagi kaua ootama ja veel ka seda, et tädi infoputkas oli meile valetanud, kuna meie Arriva-piletid kehtisid ka nende eribussi peal. Kõõlusime koos teiste läbiligunenud inimestega peatuses varju all ja tormasime kiiresti bussi peale, kus kontrollisime igaks juhuks juhilt, et ta meid ikka kindlasti Madeley's maha laseks. Ta tõotas et teeb seda ja juba paari minuti pärast sõitsime selle päeva jooksul vist neljandat korda Madeley'sse sisse.

Seal kobisime bussi pealt maha ja ootasime mõnda, mis tahaks meid Telfordi viia. Vaevalt minuti pärast üks ilmuski ja selle äärmiselt kidakeelne juht lubas, et pärast Dawley's käimist jõuab ta ka Telford Centre'isse.

Selle bussiga tiirutasime tõsiselt kaua, käisime Dawley's ja Little Dawley's ja Madeley's (järjekordselt), aga lõpuks ometi nägime tuttavat Telford Shopping Centre'it ja teadsime, et oleme kodule üsna lähedal. Kuna järgmise Shifnali bussini oli veel aega, käisime Drucker'sis söömas ja ASDAs toiduvarusid täiendamas ning sõitsime siis koju järjekordne edukalt turistitud päev seljataga.

Saturday, April 02, 2005

Kri külastus, vol. 2

[Kõigepealt hoiatan teid, et olen pool päeva Law õpikut lugenud ja nüüd koduse peavalu käes vaevlen, nii et kui jutt eriti loogiline ja/või huvitav pole, siis süüdistage kooli!]

Kolmapäeval ja neljapäeval oli Kri sunnitud ennast ise lõbustama, kuna mina tööl olin. Mida ta täpselt tegi peate tema käest küsima. Nii palju kui mina aru sain, ta põhiliselt magas, siis käis mänguasjapoodides ja turul kasutatud raamatutes tuhnimas. Väga hästi veedetud kaks päeva minu arvates. Tahaks ise ka!

Reede oli õnneks vaba päev ilma igasuguste ebamugavusteta, mis tulenevad sellest, et erinevate lõbustusasutuste personal samuti kodus vaba päeva veedab. Tõlkes tähendab see siis seda, et rongid liikusid normaalselt ja enamik kohti olid avatud. Meie otsustasime selle päeva Shrewsbury's veeta. Sobivalt oli päike ka väljas ja ilm tundus üsna suvine, nii et sai kohe jaki pealt ära võtta ja teeselda, et pole tegemist märtsi lõpuga. Niipea kui päike mõne pilve taha varjus, läks jälle külmemaks ja nii me siis vaheldumisi toppisime jakke selga ja võtsime ära. Tundus päris nagu oleks Eesti suvi!

Aga Shrewsbury's trampisime mööda linna ringi ja vaatasime asju, mis meile silma hakkasid. Esimeseks ohvriks oli Shrewsbury Castle, kus oli palju tahvleid, mida Kri lugeda sai ja ka meid kohaliku ajalooga kurssi viis. Sealses aias olid juba igasugused taimed õitsema hakanud ja Kri teatas äärmise autoriteediga, et tegemist on rododendronitega. Raina leidis ka, et kindlasti on need rododendronid ja kas mitte ka need teised seal pole? Selle peale hakkasin ka mina igalt poolt rododendroneid leidma ja selle castle'i külastuse tulemusena on Inglismaal avastatud okkaline rododendron, ripprododendron ja kollane rododendron. (Kri võib seda loetelut vast täiendada, kuna ma usun, et leidsime veel paar haruldast liiki rododendrone).

Sealt edasi läksime vaatama Shrewsbury Abbey't, aga olime sealt üsna kiiresti lahkuma sunnitud, sest ma ei tea, kas teie seda teate, aga Suur Reede pole just kõige rahulikum aeg kirikute külastamiseks. Inimesed voorisid Abbey'sse sisse ja võtsid istet ning ma hakkasin kartma, et meidki sinna lukustatakse ja sunnitakse jumalateenistust kuulama. Õnneks leidsime tagaukse, mille kaudu põgeneda ning olimegi tagasi äärmiselt sooja ja mõnusa päikese käes.

Kõndisime veel mõnda aega mööda Shrewsbury kesklinna ringi, leidsime avatud vangla, mis hiljem turuhooneks osutus (üritasin teile paaniliselt sellest pilti leida, et näidata, kui totter see vangla idee tegelikult oli, aga kahjuks ei andnud otsingud tulemusi) ja läksime siis sööma.

Kõhud turvaliselt toitu täis, oli aeg jõeäärseid avastama minna. Läksime parki, kust tavaliselt kooli minnes läbi torman, et seal natuke ringi vaadata. Tuleb tunnistada, et ringi vaadata eriti ei saanud, kuna keset parki oli üleöö kerkinud lõbustuspark. Suuremalt jaolt oli ta üsna igav, aga paari atraktsiooni oleks võinud proovida, kui kõht natuke vähem täis oleks olnud. Kuna aga söömaaeg üsna toitev oli, siis piirdusime teiste lõbutsemise vaatamisega ja avastusega, et inglased suudavad muruplatsid sama hästi poriks tallata kui eestlased. Kes oleks võinud arvata?

Edasi mäkke ronides leidsime järjekordse lilleaia (mis kardetavasti rododendroneid täis oli), mis 15:30 sulguma pidi. Tollel hetkel oli kell 15:32, aga värav veel lahti ja nii hiilisime sisse ja vaatasime natuke ringi. Mööda lilleaeda lippas ringi kollase vestiga mees, kes inimesi aiast välja üritas saada, aga mulle meenutas tema tegutsemine mõnda algelist arvutimängu, kus sina pead takistama UFOdel (või kellel iganes) kuhugi sisse tungimast, aga niipea kui sa mõned välja saad, tuleb teisest nurgast kaks korda nii palju juurde. Lõpuks õnnestus onul meid peaaegu nurka ajada, aga me kavaldasime ta üle ja läksime ise välja. Jälgisime pargis veel inglasi lendavat taldrikut loopimas, jalgpalli mängimas (duh!) ja rulatrikke katsetamas. Tuleb tunnistada, et viimases on Lauluväljaku vene poisid inglastest kaugelt üle.

Pärast seda tiirutasime veel mööda linna, üritasime ära arvata, mis sajandist on pärit meid ümbritsevad majad, otsisime WCd, jõime kohvi ja läksime lõpuks uurima, kas mõni rong meid koju tagasi tahab viia. Lähima tunni aja jooksul ei tahtnud ja nii asusime teises suunas uuesti astuma. Pärast seda kui olime kuskilt üsna kahtlase tänavanurga pealt avastanud mingi tööstusliku revolutsiooni jäänuki, mille juures ajalugu polnudki ja mida Raina (või oli see Kri) paaniliselt liikuma panna üritas, leidsime ennast elamurajoonist. Vaatasime seal õudusega inglaste aiakaunistusi täis aedu ja küllaltki kummalisel kombel jõudsime õigeks ajaks rongi peale.

Seal olime kõik üsna väsinud ja otsustasime, et õhtul muud ei tee. Üritasime ka välja mõelda, kas laupäeval võtta plaani Wolverhampton või Birmingham, kui Kri avastas, et tegelikult on võimalik minna ka Ironbridge'i. Korraliku turistina pani ta kodus kohe arvuti käima ja uuris Wolverhamptoni ja Ironbridge'i kohta käivat infot. Pärast pikki arutlusi, piltide vaatamisi ja rahalugemisi jõudsime järeldusele, et tahame pigem Ironbridge'i ja Blists Hill Victorian Town'i näha ning et kuidagi sinna ju ikka kohale jõuab ka siis, kui sul parajasti autot pole. Otsus tehtud võis rahulikult telekast Lepajõed (tuntud ka Jonathan Rossina) vaatama hakata.