Linda on Kristil külas (1)

Nii, aeg muudkui tormab edasi ja mina pole ikka veel Linda külaskäigust midagi kirjutanud. See viga tuleb parandada, kuidas muidu jõuda selleni, et saaks teile viriseda, kui palju mul õppida on ja kui vähe ma kõigist asjadest tean ja kui lähedal eksamid juba on. [kas see polnud osavalt vahele pikitud?]

Aga jah, Linda saabus mulle külla 8. aprillil ja üsna omapärast teed pidi. Nimelt suutis ta kohata lennukis inglast, kes oli nõus ta Birminghami ära sõidutama. Selle peale ei osanudki kohe muudmoodi reageerida, kui mõelda, et peaks ka blondiks hakkama. Hoolimata minu hirmust, et ta selle kahtlase mehe poolt kuhugi metsade vahele on veetud, jõudis Linda üheksaks raudteejaama ja sõitsime Shifnalisse tagasi. Kuna tema oli väsinud ja tahtsime niisama lobiseda, siis esimesel õhtul rohkem midagi märkimisväärset ei teinudki.

:::::

Laupäeval võtsime ette traditsioonilise matka Shrewsbury'sse. Sellest olen teile erinevate inimestega seoses juba nii palju rääkinud, et järjekordselt samu asju üle kordama ei hakka. Turistisime kõik kohad läbi, käisime Wetherspoon'is söömas ja mingis väikeses kohvikus kohvi joomas. Vaatasime ringi ka kohalikus kaubanduses, kuna oli ju meie mõlema veerandsajas juubel tulemas ning vaja üksteisele korralikud kingitused leida. Kauemaks peatusime kohalikus Virgin Megastore'is, kus tutvusime kohaliku CD-plaatide ja DVD-de väljapanekuga ning tüürisime siis plakatite poole.

Siis veetsime järgneva tunnikese kõiki ükshaaval tudeerides ja nende üle itsitades. Seal oli näiteks paar Simpsonite plakatit, mille läbilugemine üksi päris tükk aega võttis. Muidugi oli ka äärmiselt palju Lord of the Rings'i ja Star Wars'i iga nurga alt ja kõigi tegelastega, paar Pirates of the Caribbean'i ja muid filme, mille üle meil äärmiselt tore naerda oli.
Linda: Ja millega meil siin nende alasti naiste näol tegemist on?
Mina: (loen filmi nime) Fast and the Furious 2. No seda oleks sa küll pidanud teadma!
Aga see väike möödapanek oli arusaadav, kuna alasti naisi oli seal hulgi kui jõudsime räpparite plakatiteni. Kui räppar ise leidis, et endal särgi seljast ajada võib (Eminem) oli ta seda teinud, aga üldiselt üritasid nad ennast pigem paljude alasti naistega ümbritseda ja niimoodi oma maskuliinsust rõhutada.

Õhtuks olime Shrewsbury'st totaalselt kurnatud ja kobisime tagasi Shifnalisse, kus mina üritasin õppida (aga sellest ei tulnud midagi välja) ja siis lõbustasime ennast tagasihoidlikult kodus.

:::::

Nagu ma ilmselt juba maininud olen, on pühapäev suhteliselt mõttetu, kuna liikumasaamine on suhteliselt vaevaline ja kui see ka kuidagi õnnestub, on enamik kohti suletud. Olime plaaninud pühapäeva kinoga sisustada, kuna see on Telfordis ja sealt kuidagi ikka koju saab, aga süvenemine kinokavadesse näitas, et ainuke asi mida me mõlemad vaadata tahtsime, algas 21.30 ja kuna mul oli plaan esmaspäeval tööle minna, siis ei tahtnud filmi nii hilja peale jätta. Niisiis veetsime päeva mööda Shifnalit ringi lipates ja lobisedes. Õhtul käisime "Raina boyfriendi" (ehk siis hiinaka kutti, kes temast vaimustuses tundub olevat) vaatamas ja endale süüa toomas ning veetsime järjekordse rahumeelse õhtu.

:::::

Esmaspäeval läksin hommikul tööle, kuna lõunal oleks nagunii pidanud kooli minema ja selle peale oma vaba päeva küll ei tahtnud raisata. Leppisime Lindaga kokku, et kohtume õhtul Shrewsbury's ja päeva sisustab ta endal ise.

Kool lõppes, mina matkasin linna, läksin Wetherspoon'i, kus Lindaga kohtuma pidime, ja istusin maha ning saatsin talle sõnumi, et uurida, kui kaugel ta on. Sain vastuseks, et istub juba ammu pubis ja õlu tahab vägisi otsa saada. Vaatasin hoolega ringi, kuigi olin juba sisse tulles silmad lahti hoidnud, aga Lindat ei paistnud ikka kuskilt. Saatsin uue sõnumi, kus palusin asukohta täpsustada ja lõpuks leidsin ta pimedast nurgast üles. Veetsime pubis mõnusalt aega, kuni lõpuks saabus aeg viimase rongi peale lipata.

Kodus asus Linda lahti pakkima asju, mis ta Shrewsbury's kokku oli ostnud. Peale erinevate toiduainete kuulusid nende hulka ka roos ja üks minu kingitustest, milleks oli plakat. Täpsemalt Orlando Bloomi plakat. Orlando Bloom kollases särgis!

Paari minuti möödudes korjasin oma ikka veel kergetes naerukrampides kondid põrandalt kokku ja leidsin, et plakat tuleb seinale kinnitada. Pärast mõningaid pingutusi (olime just pubist saabunud ja kell oli 1 öösel) õnnestus ta vist enam-vähem otse rippuma ja asusime seda lähemalt uurima.
Linda: Ta on nagu jeesus. Ükskõik kuhu lähed, tema silmad jälgivad sind ikka.
Testimisel osutus, et see on tõesti nii. Kui ma just kappi ei pugenud, jälgis kollane PATSIGA Orlando Bloom mind pidevalt. Natuke kõhe hakkas kohe!

END OF PART 1

Pildid

Minu pilte, mis on tehtud minu uue fotokaga, hakkab nägema siin.

129 nartsissi

...õitses sellel kevadel minu aias. Kust ma seda tean? Veetsin just paar tunnikest aiandusega tegeledes ja kaksasin kõik 129 äraõitsenud nartsissinublut ära.

Ma tean küll, et lubasin teile kirjutada oma tegemisest Lindaga, aga kuna see tuleb selline pikem kirjeldus ja minu aeg on viimasel ajal üsna piiratud, siis kirjutan seda vaikselt jupphaaval edasi ja panen välja, kui mingi mõistliku osa valmis saan. Et teil aga väga igav ei hakka niisama siin leheküljel käia, siis lõbustan teid jälle aiandussaagadega.

:::::

2. mai oli mitmes mõttes ajalooline päev. Esiteks oli nii tore esamspäeval kodus luuserdada ja mitte tööle minna ja teiseks sain lõpuks ometi endale muruniiduki. Pühapäeval käis onu-majaomanik koos oma suure muruniidukiga siin ja võttis minu maja ees valitseva heinamaa maha. Kaebasin talle siis järjekordselt lugu sellest, kuidas Bill muudkui lubab ja lubab mulle niiduki tuua, aga näha pole teist kusagil. Onu vangutas kaastundlikult pead ja ütles, et vaatab ise ringi. Mõtlesin vaikselt, et 'eeh... ei tule sealt midagi', aga olin juba samal õhtul sunnitud oma sõnu sööma, kui onu helistas ja teatas, et homme on minu isikliku muruniidukiga ukse taga.

Täna võtsin siis lõpuks ometi käsile ja kasutasin seda. Ja üllatus-üllatus! Niitiski muru ära. Minu majaesine näeb nüüd välja peaaegu nagu ühe korraliku inglise kodu esine peab välja nägema. Muruplats on ainult natuke pruunim, kuna kuude kaupa kasvava heina juured ei saa päikest ja tõmbuvad pruuniks. [kas see ei kõlanud mitte asjatundlikult?]

Ühtlasi läksin ka tagaaaeda ja kitkusin välja eelmisest aianduspäevast allesjäänud taimed. OK, mitte kõik taimed, vaid need, kes eelmisel korral olid suutnud simuleerida ilutaimeks olemist, aga on praeguseks siiski umbrohuks osutunud. Mingeid ohakataolisi puhmaid hakkisin nii, et nüristasin vist aiakäärid ära. Aga see oli ka ikka puhmas ja ma olin nõus hea meelega ühed käärid ohverdama, et sellest lahti saada.

:::::

Siis veel selline väike uudisekild: juuni keskel kolin siit minema. Ma tean küll, et virisesin ja vingusin, et ei viitsi siit kuhugi kolida, kuna see on selline vaev ja mis mul siin siis lõppude lõpuks viga on, aga kui võimalus ikka sülle kukub, siis tuleb sellest kinni haarata. Situatsioon on siis lühidalt järgmine:

rääkisin Kay'le (kes peab kohvikut, kust endale lõunal kohvi ostmas käin), et otsin endale elukaaslast, kuna Raina lahkus. Eelmisel reedel helistas Kay mulle töö juurde ja ütles, et rääkis just ühe oma kliendiga ja see mainis, et tahaks leida kedagi oma maja jagama, kuna üksi on see liiga suur ja liiga igav. Mõtlesin, et ega see vaatamine ju halba ei tee ja käisin pärast tööd sealt läbi. Ja teate - see maja on lahe! Kolmekordne... kolme suure magamistoaga ja kahe vannitoaga. Ja tööle oluliselt lähemal (mis tähendab, et saan umbes kümme minutit kauem hommikuti uimerdada) ja mitte üldse kallim. Lea (hääldus: nagu Leigh) on ka päris vahva ja kokkuvõttes ei ole asi üldse nii hull, kui ma kartsin, et ta kujuneda võib.

Järgmisel neljapäeval saame Lea'ga kokku ja paneme detailid paika ning siis saan teile sellest elamisest täpsemalt rääkida, aga praegu tunnen küll, et see oli üks lahe juhus, et sellest võimalusest kuulsin.

:::::

Ja siis veel selline meenutus kõigile, et olen Eestis 25. juuni kuni 12. juuli. Pange oma märkmikesse kirja ja kui selleks ajaks mingeid muid plaane on, siis tühistage need! OK, seda ei mõelnud tõsiselt, aga seda küll, et tahan teid kõiki kindlasti näha ja kui teil on selles vahemikus mingid puhkuseplaanid, siis olge nii head ja andke mulle teada, et saaks oma külastuse nii plaanida, et ikka kõik sõbrad korralikult ära näeks. Seekord on paar päeva rohkem ka aega kui jõulude ajal oli, nii et ehk ikka õnnestub teid näha. Nägemisteni!

Mida Kriga veel tehtud sai - majade vahel

Esmaspäeval (mis ikka veel puhkepäev oli) võtsime käsile Birminghami külastuse. Esiteks sellepärast, et seal polnud Kri veel käinud, kui mitte arvestada kümmet minutit raudteejaamas; ja teiseks sellepärast, et seal ma ehk väga ära ei eksi. Linnade põhiline võlu on tänavanimed ja teised inimesed - põldude vahel puuduvad mõlemad.

Esimeseks ettevõtmiseks oli muuseumikülastus. Kuna mina seal juba kaks korda käinud olen, otsustasin selle korra vahele jätta ja selle asemel nurgapealsesse Starbucksi raamatut lugema minna. Olin vaevalt süvenema hakanud, kui Kri tagasi ilmus ja teatas, et nägi ära kõik, mida vaadata tahtis. Olin natuke üllatunud, kuna minul võttis isegi pealiskaudne uudistamine tunde aega ja uurisin, mida ta siis nägi. Vastuseks tuli: "puunikerdusi ja eesti krooni." [Oli nii?] Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga ei suutnud meenutada, et mina midagi sellist sealt leidnud oleks. Hakkasin juba kahtlustama, et järsku käis Kri mingis teises muuseumis (mis oleks tõeline väljakutse olnud, kuna ma ta muuseumi ukse ette saatsin), kui meenus, et tegelikult on seal ühe koridori lõpus trepp, mida mina kunagi kasutanud ei ole. Kahtlustan, et Kri seda mööda üles läks ja midagi teistsugust leidis.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks valisime Jewellery Quarter'i, kus ma kunagi käinud ei ole, aga mida kõik Birminghami vaatamisväärsuste raamatud hoolega soovitavad. Minus hakkab tekkima kahtlus, et selles linnas pole just eriti palju vaatamisväärsusi, kuna Jewellery Quarter on pettumustvalmistavalt just täpselt see, millena ta tundub - kant, kus palju kulla-karra poode on. Võimalik, et mulje oleks olnud võimsam, kui nad ka avatud oleks olnud, aga millegipärast ma kahtlen selles.

Sellest hoolimata leidsime sealt surnuaia ja kiriku, mille ümber luusida, kuni lõpuks kõht tühjaks hakkas minema. Aeg toidukohta otsida! Küllaltki masendaval kombel ei suutnud järjekordselt leida midagi paremat kui Pizza Hut, aga vähemalt oli seal lõbus teismeliste kohtinguid jälgida.

Kohustusliku Birminghami vaatamisväärsusena käisime ära ka Bullringis, luurasime sisse paari poodi ja oligi aeg tagasi Shifnali poole liikuma hakata. Kodus sai Kri hakata tegelema parima asjaga üldse - pakkimisega. Minust polnud sealjuures loomulikult mingit abi - isegi minu siiatuleku pakkimisega tegeles põhiliselt Mairi.

:::::

Ja nii olengi jõudnud kurva teisipäevahommikuni, kus olin sunnitud tööle minema ja Kri üksi Inglismaa rongidega võitlema jätma. Tema suudab teile oma seiklusi kahtlemata paremini kirjeldada kui mina; võin ainult öelda, et sain Krilt sõnumi, mis teatas, et kohe esimene rong, mille peale ta istuma pidi, oli ära jäetud. Nii rõõmsate toonidega lõppes Kristiina Shifnali-külastus.

Mida Kriga veel tehtud sai - põldude vahel

Tere visad inimesed, kes veel ikka viitsivad siia vaadata!

Hallooo!

Hmmm... tühjus!

Ahh, tühiasi. Ma pole ennast kunagi lasknud segada pisiasjast, et inimesed mind ei kuula, kui ma räägin, nii et ei tasu seda ka kirjutamisel takistusena võtta. Seega tuleb siit kaua aega vindunud kirjeldus sellest, kuidas me Kriga pühapäeva ja esmaspäeva veetsime.

:::::

Nagu ma ilmselt juba korduvalt maininud olen, on pühapäev selline kahtlane päev, kus ainult kõige suuremate pingutustega õnnestub Shifnalist minema saada. Seega otsustasime jalad selga võtta ja vaadata, kui kaugele jalgsi välja jõuab. Brian (järjekordne töökaaslane siis) väitis kunagi, et Shifnalist ei vii isegi ühtegi jalgrada kuhugi välja ja kuna mina usun seda, mida inimesed mulle räägivad, siis kõndisime Kriga niisama mööda Shifnali tänavaid ja nautisime mõnusat ilma. Kri pildistas oravaid (kus pildid on, Kri?) ja vist midagi veel, mis mul praeguseks juba ununenud on. Raina oli meile pannud ka sotsiaalkohustuse, et me raudteesilda pildistaks, aga see kadus totaalselt meelest.

Nii, kõnnime siis sihitult majade vahel ringi, kohtame pidevalt ühte-ja-sedasama vanapaari, kes ilmselt arvasid, et me neid jälitame ning jõuame lõpuks sildini, mis väidab, et tema juurest algab public footpath ja otsustame põldude vahele seiklema minna. Ja kui ma ütlen põldude vahele, siis ma mõtlen põldude vahele. See rada ei viinud absoluutselt mitte kuhugi ja kutsus esile viiteid pullidele, kes kindlasti kuskilt puude varjust meid jälgivad.

Teie suureks kurvastuseks tuleb tunnistada, et pulle me ei näinud. Isegi ühtegi lehma või õnnetut lammast ei hakanud silma. Esimeseks suuremaks avastuseks oli maisipõld, kuhu pooled tõlvikud millegipärast talve üle elama olid jäetud ja surnud vares, kes posti otsa kinnitatud oli. See vares oli tõeline (ja peaaegu et ainuke) vaatamisväärsus terve meie kahe-kolmetunnise matka juures.

Ronisime üle miljoni aia, kuulsime kaugustest laste kisa ja otsustasime lõpuks mingi oja juurest tagasi keerata. Seal tundus olevat rada, mis umbes õiges suunas läks ja nii astusime mööda seda edasi. Siinkohal oleks ilmselt õige hetk mainimaks, et minu orienteerumisvõime võõraste põldude vahel on umbes-täpselt null. Mul oli küll teatav aimdus, kus me olime, aga nagu natukese aja pärast selgus, ei kattunud see vähimalgi määral sellega, mida Kri meie asukohast arvas.

Vaidlesime temaga natuke sellel teemal ja jätkasime matka mööda tema valitud rada. Ja siis me kõndisime...

ja kõndisime...

ja kõndisime...

ja kõndisime natuke veel...

ja siis astusime veel miljon sammu...

ja nägime lõpuks ühte maja. Kri kui sotsiaalne isiksus läks kohe ja küsis aias olevalt mehelt, kuskandis Shifnal ka olla võiks, samal ajal kui mina seisin tagaplaanil ja tegin nägu, et ma tean küll, kus ma olen, aga las ta siis suhtleb inimestega. Mees tahtis meid alguses üle põldude juhatada, aga siis vaatas, et meil polegi kummikuid jalas ja suunas meid hoopis maantee poole. Mis oli tema poolt väga hea otsus - kummikud või mitte, tegemist oli värskeltküntud kartulipõlluga kliimas, kus iga päev üks korralik sahmakas vihma alla sajab. Me oleks siiani seal põllul oma jalanõusid mudast välja kaevamas.

Pärast seda ei võtnudki enam kaua aega, kui me maantee äärde jõudsime ja hakkasime seda mööda Shifnali poole marssima, samal ajal üritades paaniliselt mitte auto alla jääda. Sest ma ei tea, kas olen seda maininud, aga Inglismaa maanteedel on teeservad olematud - niipea kui asfalt lõpeb, algab kas võsa, küngas või lambaaedik. Jah... nüüd hakkasime lõpuks ka lambaid nägema. Plaanisin vaikselt ühe kaasa võtta, et meie muru ära pügada, aga nad olid niivõrd rumalate nägudega, et ei tahtnud sellist oma akna taga näha. Ja puudus ka täpne aimdus (vähemalt minul), kui kaugel kodu ikkagi täpselt on, s.t. kui kaugele rabelevat rumalat lammast tassida tuleks.

Üllatavalt kombel (jällegi, vähemalt minu jaoks) jõudsimegi varsti tagasi sinna, kust oma põllumatka alustanud olime. Ja sealt koju ma juba oskasin minna!