London, baby!

Veetsin nädalavahetuse Londonis. Nüüd olen kodus tagasi ja surmväsinud... eks te varsti loete, mis ma seal tegin!

Mairi oli külas

Reede oli siis ajalooline päev, kus meile saabus esimene Eesti külaline. Õnnelikul kombel oli selleks Mairi, kellele loodetavasti Inglismaa poolt pakutavad vintsutused suure üllatusena ei tulnud. Ja vintsutusi oli ikka üsna mitu - enamik neist seotud rongiliiklusega.

Olime kokku leppinud, et sõidan talle reedel pärast tööd Birminghami vastu ja vaatame seal, mida edasi teha. Kappasin siis töölt pisut varem minema, et rongi peale jõuda ja natuke enne kuute olin plaks Birminghami raudteejaamas. Küllaltki kummalisel kombel leidsin sealt kohe ka Mairi üles. Kuna ta oli ennast suure kotitäie kingitustega koormanud (mina olen oma jõuluvanaga juba kohtunud. Kuidas teiega lood on?), ei tahtnud ta Birminghami peale pidutsema jääda ja otsustasime Shifnali poole tagasi kobistada. Ostsime piletid ära ja vaatasime, et järgmise rongini on veel 45 minutit aega.

Selle aja veetsime raudteejaama läheduses Starbucksis (kus mujal?) ja tubli 10 minutit varem olime tagasi tabloosid jälgimas. Tabloodel oli meile edastada üks tore teade - rong on ära jäetud. Asusime siis aktiivselt järgmist otsima, aga see pole üldse nii lihtne, kuna tuleb kombineerida igasuguseid kahtlaseid otsi, et lõpuks Shifnalisse jõuda. Lõpuks jõudsime otsusele marsruudi suhtes (Birmingham - Wolverhampton - Shifnal) ja asusime esimest rongi ootama. Kolm korda võite arvata, kas see jäi hiljaks!

Veerand tundi pärast ettenähtud lahkumisaega sai see rong siiski ka liikuma hakatud ja me veetsime toreda pooltunni tutvudes Birminghami ja Wolverhamptoni vaheliste peatustega. Nimelt oli tegemist tunne-Birminghami-ümbrust rongiga. Reis polnud aga üldse nii kole, kuna meie võõrkeelsele lobisemisele sekundeeris Eminem mingi uue looga kellegi kohutava heliga kellraadiost ja mustanahaliste ning india päritolu noorukite arutelu rassismi teemadel.

Wolverhamptonis läks ümberistumine suhteliselt valutult ja tunnikese pärast olimegi juba Shifnalis. Muidugi suutsin oma marki maha teha sellega, et ei suutnud tuvastada Shifnali raudteejaama enne, kui sealset silti nägin, aga selleks puhuks on mul vabandus olemas - ainuke teine kord, kui sellel suunal sõitnud olen, pani meie rong hooga kõigist peatustest mööda!

Meile jõudes kaevus Mairi oma kotti ja andis üle kraami, mis talle Eestist kaasa pandud oli (siinkohal suured tänud shokolaadi eest!) ja ilmnes, et maha on jäänud ainult üks asi - piletid, mis aitavad mul detsembris Eestisse ilmuda. Aeg oli juba hiline ja ei hakanud ema selle teatega paanikasse ajama ning lükkasin selle probleemi tahaplaanile. Oli ju ka olulisemaid asju, millele keskenduda - söömine näiteks!

Laupäeval helistasin emale, kes teatas, et tema oli kindlasti piletid kaasa pannud ja seega pani Mairi oma väed (tuntud ka tema perekonna nime all) tööle oma korterit tagurpidi pöörama, et pileteid üles leida. Kuna meie ise sellel teemal eriti midagi teha ei saanud, kobisime hoopis välja sööma ja Shrewsbury avarustesse turistima.

:::::

Laupäev on iseenesest üks tore päev, kus ei pea tööd tegema ja saab üsna vabalt (s.o. ilma rongiliikluse katkemist kartmata) mööda Inglismaad ringi kobistada. Selle konkreetse laupäeva juures oli ainult üks viga - ilm oli vastik. Väljas oli külm ja taevast tilkus mingit kahtlast märga sodi alla. Seda toredat kokteili toetas tuul, kes hoolikalt valitud hetkedel puhudes olemise eriti ebameeldivaks tegi. Sellest hoolimata käisime Shrewsbury Abbeyt otsides enamiku sealseid kirikuid läbi, pannes erilist rõhku nendele, millel tundus katus peal olevat.

[Abbey't otsisime sellepärast, et olime selle poolametlikult oma turistimise lõpp-punktiks nimetanud. Selle puhul tekkis muidugi vahepeal tunne, et ajame taga mingit unistuste lossi, sest hoolikalt viitu jälgides ja kõikidesse kirikutesse sisse astudes ei olnud ükski neist ikkagi Shrewsbury Abbey. Ja Shrewsburys on päris mitu kirikut!]

Lõpuks leidsime siiski Abbey üles ja astusime sinna võidukalt sisse. Ja ta oli seda otsimist väärt ka. Nagu Mairi kommenteeris: "Ja siia seina peale on nagu muuseas kirjutatud, et Abbey on ehitatud 11nda sajandi keskel." Oli ikka kummaline ja tore seista hoones, mis samal kohal peaaegu tuhat aastat. Ja vähemalt osa temast tõesti ka samal kujul nagu ta algselt ehitatud oli.

Pärast Abbey leidmist kõndisime veel mõnda aega mööda linna ringi ja Mairi tegi pilte ülespoodud kuuskedest (tuntud ka jõulukaunistuste nime all). Üritasime ka söögikohta leida, aga korralik ja odav koht, mida mina teadsin, oli ääreni rahvast täis ning ei viitsinud ka midagi muud otsima hakata.

Kahjuks pidi Mairi laupäeva õhtul juba tagasi õe juurde minema ja nii saingi ta kodusest Shifnali raudteejaamast uuesti rongi peale saata, mis seekord isegi õigel ajal saabus. Seal nägime ka Inglismaale omast pilti inimesest, kes nullilähedase õhutemperatuuriga rõõmsalt lühikeste varrukatega pluusi väel ringi laseb. Selle konkreetse indiviidi kaitseks tuleb muidugi öelda, et kuigi tal polnud temperatuuri eest just üleriiete kujulist kaitset, oli ta külmatunde tõrjumiseks siiski midagi kaasa haaranud: ühes käes oli üks pudel, teises käes teine ja tagataskust piilus välja kolmas. Mis pudelis täpselt oli, ma öelda ei oska, aga arvata võib, et tegemist oli mingi põneva alkohoolse joogiga. Võite Mairi käest täpsemalt küsida - minu meelest läks kutt temaga ühe rongi peale.

Birmingham

Ma arvasin enne, et Birmingham on suhteliselt mõttetu linn. Ei mäletanud, et keska inglise keele tundidest temast eriti põhjalikult räägitud oleks ja kuna ta on suurim linn põllumajandus-/tööstusregioonis, siis pole sealt ju ka eriti midagi oodata. Enam ma seda ei arva. Birmingham on lahe!

Ajasime ennast laupäeva hommikul ebanormaalselt vara (kell 7) üles, et normaalsel ajal Birminghami jõuda ja seal ikka midagi näha ka. Rongisõidust pole midagi põnevat rääkida peale selle, et tekitasime kahes kuueaastases poisis sellist ärevust, et nad hullunust edvistama pidid hakkama ja igati üritasid meie tähelepanu pälvida. Meie võim inglise noorsoo üle kasvab!

Birminghamis astusime raudteejaamast (ja seda katvast kaubanduskeskusest) välja ja mina leidsin kohe neljakordse raamatukaupluse, millest Katie mulle töö juures lugusid pajatanud oli. Tormasin kohe sinna ja väljusin kolme raamatu võrra rikkama ja hulga raha võrra vaesemana. Lisaks ostsime veel raamatu Birminghami kohta - nüüd võis turism alata!

Esimeseks peatuseks oli siiski H & M, kust Raina endale lõpuks kindad ostis. Siis matkasime edasi ja mina hoidsin silmad lahti, et kuskilt Starbucksi leida. Kas te kujutate ette, et MINA polnud Starbucksis - maailma tuntuimas kohviketis - varem käinud? Häbi tunnistada kohe.

Igal juhul leidsime kõigepealt ühe kiriku ja asusime seda lähemalt uurima. Seal astus meile juurde üks tädikene, kes uuris, kes me sellised oleme ja kui sai teada, et välismaalased, siis asus kohe kiriku kohta lugusid pajatama. Kirik ise oli äärmiselt tore ja tal olid ilusad mosaiikaknad. Keegi pidi neid vist iga päev pesema, kuna värvid tundusid nii kirkad olevat.

Astusime kirikust välja ja teiselpool teed siraski mulle Starbucksi silt vastu. Lippasin eluga riskides üle tee ja jõin ära oma elu esimese starbucksi gingerbread latte. Äärmiselt hea oli!

Samal ajal tudeerisime ka oma toredat Birminghami raamatut ja panime paika päevakava. Punkt üks: matkata Victoria Square'ile, mis tundus päris kaugel olevat ja vaadata sealset purskkaevu, Council House'i ning uurida, kas õnnestub ka kunstimuuseumi sisse saada. Kohv oligi otsa saanud, astusime Starbucksist välja tegime kolm sammu ja avastasime, et olemegi Victoria Square'il. Purskkaev oli vägev, Council House võimas, nurga peal oli järgmine Starbucks ja muuseumi sissekäiku polnud kusagil. Mõningase otsimise peale suutsime siiski ka selle leida ja läksime sisse.

Raha seal keegi ei nõudnud ja sissepääsu juures olevat keraamika väljapanekut vaadates ei imestanud ma ka selle üle eriti. Mitte et sellel midagi väga viga oleks olnud, aga ma ilmselt lihtsalt ei oska keraamikat kui kunstiharu hinnata. Ja need kuninglikud kristallvaagnad ja näpuloputuskausid olid lihtsalt igavad.

Kui seal tiir tehtud sai, läksime ka kunstipoolele luurele ja mina sealt küll midagi erilist ei oodanud. Kahtlustasin, et seal on üks tuntud autori pilt ja ülejäänud mingid kolmandajärgulised maalid. Tuli välja, et ma eksisin ikka üsna rängalt. Juba esimeses saalis, kuhu astusime, olid sellised nimed nagu Degas ja Rodin ning edasi läks samamoodi edasi. Ma ei suuda isegi meenutada, kes seal kõik olid, aga tuttavatest nimedest küll puudust ei tulnud. Kolmanda tunni lõpuks olin ma totaalselt väsinud, mu selg valutas ja kõht oli tühi, aga ma olin äärmiselt rahul. Ei mäletagi kohe, millal varem kunstimuuseumist sellise elamuse oleks saanud.

Tuli välja, et ka Raina oli näljane ja otsustasime esimesse ettejuhtuvasse kohta sööma minna. Selleks osutus Pizza Hut, kus meile kohe kaks pizzat sisse sööta üritati. Nimelt polnud meie teenindaja ilmselt just helgeim pea Inglismaal ja nii kuulis ta 'kana' asemel sõna 'margarita' ja tõi meile mingi kahtlase pizza, mille kate vist ainult juustust ja tomatist koosnes. Teatasin, et me tahaks ikka oma kana saada ja siis ta küsis ega me ka seda ära süüa ei taha. Nii ahvatlev kui tasuta mõttetu pizza pakkumine ka oli, otsustasime selle siiski tagasi lükata. Kui meie oma lõpuks saabus, oli ta päris hea. Tasus ikka oodata ja mitte tomatisaiaga leppida.

Õhtupoole kõndisime veel mööda linna ringi ja ostsime oma esimese lauamängu - Simpsonite monopoli. Olgu, ta oli küll oluliselt kallim kui tavaline monopol, aga minu hinnangul oli ta lisaraha väärt, ikkagi SIMPSONITE monopol. Õhtu lõppes (või nii me arvasime) ühes pubis.

Kõmpisime siis raudteejaama tagasi ja vaatasime, et mingi õigesse suunda minev rong on ees. Kargasime selle peale ja tuli välja, et olime valinud tunne-Birminghami-ümbrust-rongi. Ta sõitis Birminghamist Wolverhamptonisse (mis pole just eriti pikk maa) terve igaviku ja peatus iga posti juures ja vahepeal veel ka kahe posti vahel.

Lõpuks jõudsime siiski ka Wolverhamptonisse ja otsisime tahvlit, mis ütleks meile, kust leida järgmist rongi, mis Shifnalis peatub. Tahvel (koostöös telekaga) teatas meile, et ta väljub 20 minuti pärast perroonilt number 1. Tuiasime uimaselt mööda raudteejaama ja olime 5 minutit enne rongi väljumist perroonil number 1. Rongi seal ei olnud. Kiikasin teleka poole ja seal oli meie rongi järel perrooninumbri asemel kriips. Jõllitan raevukalt telekat... 4 minutit - kriips... 3 minutit - kriips... 2 minutit - kriips. Üks minut - perroon number 2!

Rabasime oma kotid ja lippasime perroonile number kaks. Seal oli rong ees ja närviline onu vehkis käega. Surusime ennast veel viimastena peale ja rong tuhiseski minema.

Üsna varsti muutus kergendus rongi peale jõudmise üle veidi teiseks emotsiooniks. Nimelt tundus, et sellel rongil pole plaanis kuskil peatuda. Üksteise järel vihisesid mööda peatused, kus hommikune rong nii sõbralikult peatunud oli. Viimane lootus Shifnalis maha saada kadus, kui nägin kodust alkoholikauplust aknast mööda vilksatamas. OK, koju me niipea ei jõua.

Telfordis tuli talle siiski meelde kinni pidada ja terve kari pettunud inimesi, kes kõk olid lootnud vahepealsetes peatustes maha saada, kobisid maha, et tagasisõitvate rongide peale saada. Kuna Shifnali rongini oli veel kolmveerand tundi aega, käisime poes ära ja kõndisime veel Telfordis ka natuke ringi (tuleb tunnistada, et pärast kaubanduskeskuse sulgemist pole seal enam mitte midagi teha). Rong tagasi saabus isegi õigel ajal ja lasi meid ilusti kodukülas maha.

[Selle kirjutise tõi teieni väike vana arvuti ja uus AOLi püsiühendus]

Ära

Olen Birminghamis, aga jätan teile mõttetera arutlemiseks ja kommenteerimiseks.

"Kaks kuud Inglismaal ja minust sai Michael Bolton!"

Raina
12. nov, 2004

Jõulud

Millegipärast on kodust palju keerulisem kirjutada kui raamatukogu arvutist. Ilmselt on asi selles, et raamatukogus on ajalised piirangud ja kohustused, aga kodus on niipalju erinevaid asju, mida on võimalik teha (koristada, nõusid pesta), et kirjutamiseks on raske aega leida. Aga täna on kolmapäev ja midagi võiks oma elust ikka üles ka kirjutada. Ema juba kaebleb, et seiklusjutud Inglismaalt on otsa saanud.

Ilmselt olen kuskil kauges minevikus maininud, et inglaste jõuluootus hakkas juba ammu pihta. Kui meie siia saabusime olid kõigis restoranides väljas kirjad: "Book your Christmas lunch/dinner now!" ja Robyn on töö juures juba pikka aega meile jõululaule laulnud ning unistanud sellest, kuidas ta meie toa detsembri saabudes ära ehib.

Minust on see jõuluteema suures kaares mööda läinud - ootan hoopis seda, et jõulude ajal on puhkus ja siis saan Eestisse tulla ja seal jõule pidada. Aga viimasel ajal hakkab vaikselt tunduma, et võib-olla peaks siiski ka siin endale natuke jõulumeeleolu tekitama. OK, piparkooke ma vist küpsetada ei saa ja kuuske ka tuppa ei too, aga midagi ehk ikka annab teha. Üritan kuskilt mõne advendikolmnurga pihta panna.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Originaalteemaks oli Shifnali ettevalmistumine jõuludeks. Nimelt asusid nad kuskil oktoobri lõpus värvilisi laternaid üle tänavate tõmbama. "OK, natuke vara ta ju on, aga tundub, et kui need süüdatakse, siis on päris ilus," mõtlesin mina. Paari nädala pärast oli laternatele lisaks ilmunud mingid sürrealistlikud valgustorudest jõulupildid. "OK, ehk nad väga jubedad ei ole," lootsin mina.

Eelmisel nädalal läksime rongi peale, et Telfordi Bridget Jones'i vaatama minna ja ma avastasin, et on ilmunud järjekordne etapp jõulukaunistustest. Aga need ei olnud enam ilusad, nad polnud isegi mittemidagiütlevad. Õudusttekitav oleks vast kõige täpsem sõna.

Ühes traatpuuris pesitseb mingi kahtlane joodik (valimatumates seltskondades ilmselt tuntud jõuluvana nime all). Tal on punane nina ja totter irve näol ning temaga kaasas on kotitäis asju, mis ilmselt on eelmise õhtu pummelungist ülejäänud pudelid.

Kõrvalpuuri on pistetud Miska. Jah! Täpselt seesama, kes meid kõiki lapsepõlves kummitas. Ka temal on näol kahtlane irve, mis tundub ütlevat: "Tulge siia, lapsed! Mul ongi kõht tühi!"

Kui need jubedused detsembris veel ära ka elektrifitseeritakse, siis mina enam tänaval käia ei julge!

L6puks v6rgus

Ja näe! Õnnestus isegi täpitähed saada. Nüüd tuleb veel nende kasutamisega ära harjuda. Selle klaviatuuri pealt on neid ikka päris naljakas taga ajada. Kui AOLi pop+upid välja arvata, tundub juba, et tegemist on üsna koduse arvutiga.

Praegu on nett muidugi jube aeglane, sest tegemist on dial-upiga (mäletate veel, misasi see on?), aga vähemalt teoreetiliselt peaks ta meie jaoks tasuta olema, nii et ainuke miinus, mis sellega kaasneb, on see, et telefonikõnesid ei saa samal ajal teha. Tuleb aga tunnistada, et me pole just populaarseimad tibid Inglismaal, kelle telefon pidevalt heliseb, nii et kokkuvõttes pole see just eriti suur probleem.

Raina installeeris meile eile ka Skype'i, nii et nüüd tuleb mikrofon ja kõrvaklapid hankida ning seda aktiivselt kasutama hakata. [Sellega seoses, kas keegi teab, kas seda on võimalik ka dial-upi ja viletsa arvutiga kasutada või annavad nad selle peale otsad?]

:::::

Teine põnevam uudis on see, et meie majal vahetati ka viimased vanast ajast jäänud aknad välja. Sellel teemal pole ma eriti virisenud, kuna alati oli midagi põnevamat, millest kirjutada, aga meie köök on koguaeg olnud üks äärmiselt külm koht, kuna seal olid mingisugused kahtlased vanad aknad. Ma arvasin, et nii nad meile jäetaksegi, sest kes nende üürnike pärast ikka ennast katkestada viitsib, aga paistab, et ikka viitsitakse. Onu helistas mulle ükspäev ja teatas, et 5. novembril ilmuvad meile ukse taha töömehed, kes aknad ära vahetavad. Üllataval kombel see juhtuski ja kui õhtul töölt koju jõudsime, olid meile kööki uued aknad tekkinud.

:::::

Olgu! Olulisem info on nüüd edastatud ja kell nii kaugel, et on aeg vaikselt tegutsema hakata. Olge tublid ja teadke, et nüüd on mind vahel harva võimalik ka MSNist tabada.

Tyhi pea

Pea on taiesti tyhi ja mitte midagi kirjutada ei oska. Masendus USA valimistulemuste parast, toovasimus ja nalg - sellest piisab, et minu aju totaalselt valja lylitada. Veel yheks eksitavaks teguriks on noormees, kes teiselpool lauda teise arvuti taga istub ja aarmiselt eriline valja naeb. Ta on umbes 16, tal on alumises huules r6ngas ja k6ik 8 juuksekarva zeleega pysti aetud. Seljas on tal kollane sark ja selle peal mingine v6rguollus, mis ilmselt illustreerivat eesmarki taidab, kuid jatab mulje nagu oleks ta paeva jooksul kuhugi kalav6rku takerdunud ja ei suuda sealt enam valja rabeleda.

Ta aratab minus erilist huvi just selleparast, et Shifnalis on enamik inimesi aarmiselt normaalsed. Kedagi eriti silmatorkavat siin t6esti ei ole, kui valja arvata neiud, kes reede 6htul ennast maksimumini yles loovad ja Shifnali pubide uste vahel seelikute (loe: laiade voode) ja v6imatult k6rgekontsaliste kingade valkudes tuuseldavad.

:::::

Pysiyhendus peaks saabuma kahe nadala parast. Esmaspaeva hommikul sain l6puks ometi AOList yhe kompetentse neiu telefoni otsa, kes parast suure kuhja informatsiooni kokku kogumist teatas, et varsti peaks saabuma CD dial-up paketiga ja kahe nadala parast tuleb ka pakk koos meie modemiga. Pakk tahendab muidugi seda, et talle Tweedale'i jarele minna (Tweedale on see koht, kuhu k6ik kohaletoimetamata pakid peitu viiakse, et neid jumala eest katte ei saaks), aga ehk 6nnestub jalle Katie't veenda, et ta autoga s6ita tahab v6i ise kuidagi sinna kohale minna. Ja siis saabki internetti, et iga paev t6estada, et mul ikka mitte midagi p6nevat kirjutada ei ole!

OK, arge muretsege, ma ei hakka kindlasti mitte iga paev siia kirjutama, aga ehk tuleb mul siis see muude kirjade saatmine ja muidu suhtlemine paremini valja. Loodame parimat!