Kevad on käes

Täna saabus meie aeda kevad. Nojah, tegelikult on asi juba pikemat aega vindunud - mingi taime (kahtlustan nartsisse) lehed tungivad maast juba ammu välja, aga siiani arvasin, et nad on lihtsalt segadusse sattunud, et jaanuaris kasvama hakkavad. Täna hommikul seisin aga köögi kraanikausi juures ja imetlesin meie kaunist aeda (need, kes siin on käinud, võivad sõnades kerget irooniat tabada) ja avastasin järsku peenrast midagi lillat. Esimesel hetkel kahtlustasin, et keegi on meile oma Cadbury pabereid poetanud, aga lähemal uurimisel osutus, et tegemist on lilleõiega.

Lippasin kohe õue asja lähemalt uurima. Oligi lill. Isegi kaks lille. Minu viletsate bioloogiateadmiste juures on muidugi raske öelda, mis lillega täpselt tegemist on. Välja näeb ta nagu iiris, aga seda, et jaanuaris siinsel laiuskraadil iirised õitsevad, ma küll ei usu.

Aga lilla õie leidmine pani mind ka ülejäänud aeda kriitilise pilguga vaatama ja ega vaatepilt just ilus olnud. Maja eelmistel elanikel oli suur soov looduslikult elada ja kui me siia saabusime, olid aias kasvamas oad ja punapeedid. Nendest saime õnneks lahti, aga aeda jäid siiski mitmed nende poolt asetatud kaunistused. Näiteks olid nad veendunud, et vett täis plastpudelid hoiavad teod aiast eemal ja olid seega 12 pudelit aeda laiali laotanud. Sellele lisaks kaunistasid aianurki (ja suvalisi muid kohti) pruunid puhmad, mis ilmselt on lilled, kes ei suutnud talve tulekule vastu panna. Ja siis olid seal veel kuivanud hundinuiade taolised rootsud, mis õnnetult taeva poolt sirutusid ja iga kord minu pesukuivatamise protsessi takistada üritasid. Ühesõnaga... äärmiselt kaunis!

Esimese teona võtsin käsile pudelite kokku korjamise (miks ma seda neli kuud tagasi ei teinud, ei oska küll öelda) ja võtsin ühtlasi vastu otsuse, et niipea kui aktsepteeritav kevad pihta hakkab, investeerin paari aiatööriista ja teen aia korda, kuna praegu meenutab meie aed rohkem trailer trashi elamuümbrust, kui kellegi koduaeda. Siis on teil mulle kohe ilus külla tulla!

Kraanikausis

Saabun mina laupäeval Birminghamist koju ja hakkan teed tegema. Kallan veekeedukannu vanast veest tühjaks ja lasen uue sisse ning avastan järsku, et midagi on valesti - vesi keeldub kangekaelselt kraanikausist lahkumast. Sorgin augus sõrmega, et kas on mingi tükk sinna ette jäänud. Ei ole! Otsustan natuke oodata, küll ta ära valgub... siis saab täpsemalt uurida, mis tal viga on.

Teen endale teed, vaatan natuke telekat, loen raamatut ja käin iga natukese aja tagant piilumas, kas kraanikausis on muudatusi toimunud. Ei midagi!

Lõpuks vedasin kõik nõud üles ja pesin nad vannitoas ära (Oh helged ülikoolimälestused! Kas mäletate, kui palju aega Riia maanteel vannitoas nõusid pestes ära veeta sai?), sorkisin veel natuke kraanikausis ja kobisin magama, arvates, et küll ta hommikuks ära nirisenud on.

Oli ta jah! Mitte midagi polnud muutunud peale selle, et kuskilt oli kraanikauss välja otsinud rasvajäänused, mis kaitsekihina tema veealust osa katsid (olge õnnelikud, et mul fotokat pole, muidu oleks teile kindlasti pilte teinud). Millalgi päeva jooksul lippasin poodi ja ostsin sealt mingit Mr Muscle'it, mis lubas ka läbi seisva vee kõik ummistused kõrvaldada. Sättisime ennast Rainaga kraanikausi juurde valveseisangusse ja kallasime kogu kraami torust alla. Või noh, see oli plaan! Torust alla läks heal juhul veerand sellest sogast, ülejäänu jäi kraanikausi põhja ülbelt laiutama. "Ahhhaaa! Ummistus on järelikult üsna äravooluaugu läheduses!" oli minu geniaalne avastus, aga kasu temast midagi ei olnud, sest selle happesodi sisse sõrmega torkima küll ei tahtnud minna.

Kuna pudeli peal oli instruktsioon kraamil 30 minutit kuni ööpäev seista lasta, jätsin ta rahule ja tegelesin millegi muuga. OK, peaaegu rahule, kuna käisin ikka aeg ajalt natuke piilumas ka. Tuleb tunnistada, et kui midagi muutus, siis ainult hullema poole.

Ka esmaspäeva hommikuks polnud kraanikausis midagi muutunud ja ma hakkasin vaikselt närviliseks muutuma, sest trepist jooksmine on küll hea treening, aga igal hommikul kohvi saamiseks seda küll teha ei viitsi. Õnneks veetsime esmaspäeva koolis ja seega ei saanud ma õhtul iga poole tunni tagant jõllitamas käia, et kas on kraanikauss mingi ime läbi tühjaks saanud.

Teisipäevaks oli meie kannatus otsas ja kuna ka kõigi urgaste hoolikas läbiotsimine ei paljastanud, et meil kodus vaakumpump oleks, käisin lõunapausi ajal poest läbi ja ostsin ühe. Tegelikult otsisin neid tükk aega taga ja hakkasin juba lootust kaotama, kui nad lõpuks kuskilt rehade alt kastist leidsin. Seal oli isegi kahte erinevat suurust valida, aga ma otsustasin, et ega see väike pump meie suure ummistuse peale ei hakka ja võtsin suurema.

Õhtul käärisime käised üles ja asusime kraanikausi kallale. Selleks ajaks oli ta endale juba päris korraliku kaitsva rasvakihi peale kasvatanud, mille külge pump ennast küll korralikult kinni imes, aga hakkas siis rõõmsalt mööda kraanikaussi edasi-tagasi uisutama. Lisaks oli meie suurel pumbal ka suur imemisjõud ja kui sa ta siis äravoolutoru kohalt (või selle lähedusest, kuna libedas kraanikausis on raske seda iminappa fikseerida) lahti tirisid, lendas happelist ja paar päeva seisnud vett igas suunas. Boonusena hakkas see happeline vesi loksutamisel vahutama ja seega polnud kraanikausi põhja, seega ka äravoolutoru asukohta, enam näha.

Seega ilmnes üsna varsti, et nii ei saa asi edasi minna ja kraanikauss tuleb veest tühjaks ammutada. Õnneks oli keegi meile pärandanud kuhja potte ja mingi mõttetu plastmasskarbi, mille kasutusele võtsime. Raina oli potiga kraanikausi tühjaksammutamisel nii osav, et kui tal kunagi kõik muud tööotsad otsa saavad, leiab ta kindlasti rakendust torumeheabilisena.

Nüüd kui kraanikausi põhi nähtav oli ja enam ka rasvane polnud, tundus asi kergemana. Kahjuks osutas kraanikausitoru visa vastupanu ja tükk aega tundus, et ei hakka seal midagi liikuma ning tuleb teha investeering ja päris torumees kohale kutsuda. Siis aga muutus vaakum väiksemaks ja lõpuks kadus hoopis ning, ohh sa imet!, vesi hakkas voolama. Meie au oli päästetud, investeering vaakumpumpa polnud asjatu ja ma sain lahti tundest, et pole just eriti targemaks saanud, kui kolm-neli aastat tagasi olin ja peadpidi vannis nõusid pesin.

Haaret laiendamas

See nädal tegelesin oma raamatupidamisalase haarde laiendamisega ja käisin auditit tegemas. Pärast seda kogemust võin ausalt öelda, et auditeerimine küll minu jaoks ei ole. Ainuke positiivne asi oli see, et sai nädalaks kontorist välja. Muidugi tuleks arvestada seda, et olen ju Junior ja seega saan endale need kõige põnevamad ülesanded. Teisipäeva veetsin näiteks ostuarvete kausta läbi lapates ja sealt põhivara arvetest koopiaid tehes. Särav audiitori elu, kas pole?

Järgmisel nädalal olen oma tavalise töö juures tagasi ja ei oska öelda, kui palju rõõmu seegi on, aga vähemalt ei pea enam kuskil kapinurga peal kolme kausta ja paberikuhjaga tuuseldama.

See ongi see suur põnevus, millega see nädal tegelenud olen. Välismaal elamisest on raske täit naudingut tunda (just reisimise aspektist siis), kui enamiku ajast tööl peab olema. Ja kahjuks nad ei taha mulle raha anda, kui ma tööd ei tee. Masendav, kas pole?

Aga teen, mis teha annab ja lähen täna Birminghami. Nüüd, kus veel rongid ka otse käivad, pole see enam eriti keeruline ettevõtmine. Head kohvi saab!

Olge tublid ja nautige nädalavahetust (või töönädalat, juhul kui seda esaspäeval loete)!

Külalised Dublinist

Möödunud nädalavahetus oli äärmiselt kurnav, kuna mul olid külas iirlased nimedega Mari-Liis ja Hille. Samas oli meil ka äärmiselt lõbus ja mul tekkis oivaline võimalus tutvuda Shifnali pubikultuuriga. Ei saagi aru, kuidas on nii juhtunud, et olen siin 4 kuud olnud ja nii vähestes pubides käinud. Aga nüüd sai see viga küll parandatud.

Reedel midagi eriti põnevat ei juhtunudki. Istusime niisama pubides ja vahetasime uudised (tuntud ka elulugude all, kuna Mari-Liisiga pole ma vist viimased kolm aastat kohtunud) ning tarbisime Carlingit, millest nad vaimustuses olid.

Laupäeval võtsime plaani Shrewsburysse mineku ja turisti mängimise, aga saatus tahtis teisiti. Nimelt ärkasid Mari-Liis ja Hille alles kuskil kella ühe paiku. Jõime kohvi (mina juba ei tea mitmendat tassi) ja lippasime rongi peale. Seal ei müüdud meile muidugi piletit, kuna masin oli rikkis ja nii saime veel raudteejaama väljapääsu ees (või peaks 'taga' ütlema?) seista, et saaks piletid osta ja pääseks Shrewsburyt uudistama. Positiivne uudis oli sealjuures see, et kolmekesi sõites saab soodsamaid pileteid osta. Nii et me peame esmaspäeviti kooli minnes hakkama inimesi tänavalt kaasa haarama ja nõudma, et nad koos meiega sõidaks.

Nii, igal juhul jõudsime siis linna ja avastasime, et oleme kõik äärmiselt näljased. Seadsime kohe sammud Weatherspoonsi poole (hea odav pubi Shrewsburys) mõeldes, et küll me saame hiljem ka turistida. Nojah, nii need asjad ikka päris ei ole. Sest kui sa kell kolm pubisse jõuad ja seal sööd-jood ja niisama lobised, on päike enne looja läinud, kui sa linna vaatamiseni jõuad.

Kui väljas juba pimedus valitses, kobisime lõpuks Weatherspoonsist välja ja mõtlesime niisama ringi kõndida. Paari sammu pärast aga hakkas meile silma silt kirjaga Pool Lounge... nojah! Võite juba arvata, mis siis juhtus. Igal juhul edasi me sellest uksest enam ei saanud, vaid läksime sisse piljardit mängima. Minu hinnangul on Lounge nendest küll pisut liiga ambitsioonikas, kuna pubis (mis ta tegelikult oli) oli kaks piljardilauda ja nendel korraga mängida küll ei saanud, kuna poleks lihtsalt ära mahtunud. Õnneks ei paistnud nad väga nõutud olevat ja nii hankisime endale õlled ja läksime mängima.

Mõnda aega saime rahulikult mängida ja oma eriti geniaalsete löökide üle naerda, kui järsku ilmus meie lauda (siis sellesse lauda, mille peal meil joogid olid, mitte piljardilauda) mingi kutt. Must ülikond, must särk, kandiline... selge! Turvamees! Istub siis seal meie lauas, joob õlut ja nohiseb omaette meie hea mänguoskuse üle. Ootasin juba, et millal sealt kommentaarid lendama hakkavad, aga ta jõi lihtsalt oma õlle ära ja jalutas minema.

Natukese aja pärast läks Hille kuhugi eemale ja meie Mari-Liisiga istusime. Järsku avastas Mari-Liis, et turvamees on oma välgumihkli laua peale unustanud ja otsustas selle tagasi anda, kui võimalus avaneb. Mina noogutasin kaasa, kuna tõesti ei teadnud, kelle oma see oli. Mängisime veel natuke edasi ja pärast järjekordset valge auku löömist jäi ta kadunuks. Haarasin kõrvaltlaua pealt teise valge, et see sisse visata ja eelmine lahti päästa. Kolin-kolin-kolin-põmps! Mida ei ole, on valge pall! Mida veel pole, on teine valge pall!

Läksin siis baaris kellelegi oma muret kurtma ja mulle teatati, et "oi jah, seda juhtub! Esmaspäeval tuleb siia laua omanikfirma esindaja võtmetega, siis saab palli kätte." Astun meie laua poole tagasi ja kuulen Hillet Mari-Liisilt uurimas, miks tema välgumihkel oli vaja turvamehele anda. Situatsioon oli umbes selline:
Mari-Liis ja Hille istuvad laua ääres. Turvamees läheb mööda. Mari-Liis võtab laua pealt välgumihkli ja teatab: "Here, you forgot this!" Turvamees naeratab, teatab "Thanks!", pistab välguka taskusse ja jalutab minema. Hille vaatab ammulisui.

Istume siis ilma piljardita edasi ja vaatame, kuidas mingid kutid üritavad edutult lauda kasutada. Isegi ilma valgeta mängust ei tule midagi välja, kuna pärast raha sisse toppimist ilmuvad ainult pooled pallid. Ka nemad lähevad oma muret baari kurtma ja kohale ilmub turvamees koos paberilipiku ja kleeplindirulliga. Ta urgitseb selle kallal päris tükk aega ja pistab siis Hillele pihku, et see oma küüntega otsa lahti sikutaks ja siis ise sildi laua peale kleebiks (kes on öelnud, et turvamehe kohus on mängijaid katkise laua eest hoiatada?).

Natukese aja pärast jalutas ta uuesti meie lauast mööda ja Mari-Liis haaras tal varrukast ning kauples, et ta välgumihkli kleeplindirulli vastu vahetaks. Kutt võttiski välguka välja ja andis tagasi. Meie olime laua ümber äärmiselt lõbusad ja arusitame, et mida see turvamees üldse mõelda võis, kui talle kõigepealt mingi suvaline välgumihkel pihku pisteti ja siis see tagasi nõuti.

Järsku avastasime, et kell on juba nii palju, et peaks viimase rongi peale tormama ja hakkasime riidesse panema. Millegipärast ilmus kohale turvamees, kes teatas Hillele, et tahaks paariks minutiks välgukat laenata. OK... Hille andis selle talle ja istusime tagasi. Läks mööda minut, kaks, kolm, viis, aga turvamehest polnud ei kippu ega kõppu. Lõpuks läks Hille teda otsima ja nõudis oma välgumihkli tagasi. Turvamees oli teda väga imelikult vaadanud ja polnud tahtnud eriti anda, aga lõpuks oli siiski sunnitud kallist kingitusest lahkuma ja meie saime rahulikult (ja õige arvu välgumihklitega) rongi peale minna.

Koduseks ülesandeks kõigile lugejatele on välja mõelda, kas turvamehe näol oli tegemist
a) narkomaani,
b) hullumeelse, või
c) tavalise inglasega.

Vastused palun jätta kommentaaridesse.

Tõeline paanika!

Unustage tsunamikahjustused Aasias! Unustage tormiohvrid Shotimaal! Prince Harry on jälle millegagi hakkama saanud!

Täna on terve päeva jahutud teemal, kuidas prints ikka võib nii mõtlematu olla ja kas ta peaks selle eest Sandhurstist (sõjakolledz, kuhu ta vastu võeti) välja viskama. Nojah, ma saan aru, milles probleem on, aga kas nad natuke üle ei reageeri selle päevateemaks tehes? Igas uudistesaates on mingid "asjatundjad" kommenteerimas, kuidas prints ja kuningakoda käituma peaks ja kui halvasti Harry ikka tegutsenud on.

Muidugi on natsism kole asi, aga vaevalt, et Harry salajane skinhead on. Pigem on ta 20-aastane (või kui vana ta ongi?), kes asjade üle just kõige põhjalikumalt järgi ei mõelnud. Siia kõrvale tekib kohe tahtmine jutustada meie Lihula ausamba lugu.

Näedsa... prints Harry ja tema kostüüm sundisid kohe mind ka erisaadet välja andma. On ju erutav teema?

Jälle koolis

Esmaspäev oli see päev, kus pärast paarinädalast pausi uuesti kooli tuli minna. Esimene rõõmus uudis oli see, et edaspidi hakkame kooli hiljaks jääma, kuna rongiaegu on 20 minutit nihutatud. Oh well, tegemist on ju ainult infosüsteemide loenguga... ega sellest esimesest viiest minutist ilmajäämine tapa.

[Vahemärkus: monitor hakkab vist otsi andma... ta vilgub värvitoonides punane, sinine ja valge. Võimalik muidugi ka, et ta otsustas ameeriklaseks hakata.]

Teine uudis on see, et see hotell, mille pubis piljardit mängimas käisime, otsustas jõuluvaheajal remonti teha ja vahetas ära pubi põrandat katva vaiba. Iseenesest polegi see teab mis traagiline sündmus, kuigi vaiba peal on äärmiselt kummaline käia, sest ta on päris paks, aga remont tõi kaasa kaks probleemi: esimene - ja ma pole kindel kui suur seos sellel remondiga on - on see, et nende kohv on järsku äärmiselt lahjaks läinud. Minu meelest pakuvad nad kohvi asemel helepruuni vett. Võimalik, et remont läks kalliks ja üritavad seda raha nüüd kohvi kokku hoides tagasi teha.

Teine probleem on see, et pehme vaip on välja toonud/tekitanud jamad piljardilauaga. Nimelt on see nüüd täiesti silmanähtavalt vasakule viltu. Mängida on äärmiselt põnev ja oskustest rohkem mängib rolli strateegia. Kes esimesena palli vasakpoolse augu ette saab, see võidab. Kahjuks pesitses esimeses mängus seal augu ees must pall ja see polnud strateegia seisukohast just kõige parem, kuna ülejäänud mäng veedeti ülejäänud pallide august eemale kõksimisega.

Ja siis tuli Eddie koos Corporation Taxi ja Business Law'ga. Ained ise polnud üldse hullud, aga see, mida ta eksamitest rääkis, oli küll. Nimelt väitis ta, et selleks, et edukalt eksameid teha, tuleb praegu õppima hakata kulutades kolm tundi nädalas iga aine peale. Minu nelja aine juures tähendaks see siis 12 tundi nädalas. Nojah... mina seda aega ilmselt küll kulutama ei hakka, vaid loodan oma eesti haridussüsteemis kasvanud aju peale, mis palju pahna lühikese aja jooksul talletada suudab ja pärast eksamit selle kohe jälle ära unustab. Edasise harituse seisukohast pole see ilmselt mitte just kõige parem lähenemine, aga no olgem ausad - kellel neid 7 tüüpi aktsiaid ja nende erinevusi ikka vaja läheb?

:::::

Reedel peaks siia saabuma Hille ja Mari-Liis (minu keskkooli klassiõed, kes praegu Dublinis elavad, kui te juhuslikult ei tea) ja ei tea, kas leian laupäeval hetke, et siia midagi kirjutada. Kui ei, siis pühapäeval ehk ikka. Lugemiste-kirjutamisteni!

Peavalu

Ja juba hakkab peale lubaduste murdmine. Eile ei toimunud mingit kirjutamist, kuigi ma sellise lubaduse andsin. Aga vabandus on mul olemas - mu pea valutas. Ja see ei olnud mingi väike meenutus-et-sul-on-pea-olemas peavalu, vaid oi-mu-aju-pressib-kõrvadest-välja peavalu, mis on otsustanud oma tegevust laiendada ja vallutas ka pühapäeva. Ilmselt tegi ta seda sellepärast, et suutsin ta eile korraks unustada, kuna olime Telfordis uusi alasid vallutamas.

Nimelt oli meil vaja kööki uut valgusallikat ja selle leidmine pole üldse nii lihtne kui esmapilgul tundub. Seal pole tegemist mitte tavalise valgusti vaid päevavalguslambiga ja sellele uut toru sisse leida pole üldse nii kerge, kui sa seda kunagi varem otsinud ei ole. Enne poodiminekut kangutasin vana toru sealt välja ja kirjutasin üles kõikvõimaliku info, mis tema pealt leidsin ning mõõtsin ära, et ta on minust natuke pikem (täpne määratlus, kas pole?).

Telfordis tiirutasime natuke ringi ja leidsime lõpuks poe, mis oli nõus meile uut toru müüma. Täpselt samasugust neil küll polnud, aga müüja kinnitas, et see ajab ka asja ära. 6-jalase toru bussi peale ja koju saamine oli ka omaette nali, aga õnneks oli see peamiselt Raina käes, kuna mina oleks ta sobival hetkel kindlasti pooleks murdnud.

Koju jõudes marssisin toruga kööki, avastasin, et seal on ikka veel pime ja asusin Raina abiga uut toru lakke paigaldama. Pistsime toru otsad aukudesse, kus nad pidid olema, kontrollisime, et ta sealt meile pähe ei kukuks ja ronisime toolide pealt alla. Astusin lüliti juurde ja vajutasin.... endiselt pimedus! Kuna ma nii lihtsa allaandmisega ei leppinud, vajutasin teda veel paar korda - üllataval kombel ei muutunud sellest midagi. Pagan! £5 täiesti mõttetu toru peale raisatud!

Järgmiseks etapiks on mingi väike jubin seal lambi sees välja vahetada ja kui see ka ei tööta, tuleb onule helistada ja teda appi karjuda. Kes on varem kuulnud, et naised ise lambipirni vahetamisega hakkama saavad?

Armastus rongide vastu

Kõigepealt suured tänud kõigile, kes leidsid aega minuga kohtuda, kui Eestis olin! Mul oli äärmiselt tore ja loodan, et ka teil väga igav ei olnud. Ja kellega ei kohtunud, siis suured vabandused minu poolt! Asi polnud mitte selles, et ma ei tahtnud... lihtsalt 10 päeva pole kahjuks piisavalt pikk aeg. Järgmine kord aga kohtume kindlasti!

:::::

Andsin endale Eestis olles lubaduse, et hakkan jälle kaks korda nädalas kirjutama, midagi ikka iga paari päeva tagant juhtub. Nii et käesolevalt aadressilt peaks uuendusi leidma igal kolmapäeva ja laupäeva õhtuti. Pöidlad pihku!

Sellega seoses tuleb mainida, et juba täna õhtul oleks lubadus vett vedama läinud, kuna ma lihtsalt ei suutnud mitte midagi välja mõelda, mida kirjutada; viimase paari päeva jooksul pole ju mitte midagi toimunud. Ja siis meenus mulle, et eile käisin Telfordis ja, nagu tavaliselt, täitis mu rinna rõõmuga kohalik rongiliiklus.

Telfordi minek ise läks suhteliselt valutult: rong jäi hiljaks kõigest 15 minutit, mis Inglismaa standardite järgi on peaaegu õigel ajal saabumine ja piletiraha minult ka keegi ei küsinud. Ega ma ise pakkuma ka ei hakka! Telford Centre'isse jõudes avastasin, et enamikke poode hakatakse kinni panema (kell oli kuus) ja ainult toidupoodi ongi veel võimalik minna. Kuna see oli nagunii minu eesmärgiks, ei hakanud eriti pirtsutama ja läksin toidukraami kokku kraapima ning tegin vaikselt plaane kella seitsmese rongiga tagasi minna.

Paistab, et inglased teisipäevaõhtuti eriti süüa ei osta ja seega sain ASDAst kiiresti tulema ning marssisin tagasi raudteejaama poole. (Kas ma juba mainisin, et väljas oli külm? Hmmm... ei maininud. No igal juhul - väljas oli külm!) Tagasi raudteejaamas ja vaatan lootusrikkalt infoekraani poole. Näe, minu rong! Oot! Mis nad tema kohta veel kirjutavad?

This train has been cancelled due to our inability to find a driver willing to work extra hours!
[Tõlge: Seda rongi ei tule, kuna me ei suutnud leida rongijuhti, kes oleks nõus ületunde tegema.]

Mida paganat? Mis nad nende rongijuhtidega siis tegid?

Haarasin oma koti ja asusin uuesti kaubanduskeskuse juurde marssima lootes sealt taksot leida. Muidugi oli taksosid ka raudteejaama juures, aga need olid need kõige kallimad, keda ma oma probleemidega küll rikkamaks teha ei tahtnud.

Tagasi ASDA juures, vaatasin ringi - ka siin olid ainult kallid taksod. Poetasin oma kotid pingi peale ja asusin külmunud sõrmedega kotis kohmitsema ja telefoni otsima. Lõpuks õnnestus mingi taksofirma kätte saada, kes lubasid mulle lahkelt 10 minutiga takso saata. Takso saabus 25 minuti pärast (ehk inglise ajaarvestuse kohaselt peaaegu õigel ajal) ja tõi mu külmunud kondid koduukse ette. Sõidu jooksul vandusin endale korduvalt, et nüüdsest peale sõidan ainult bussiga!

Praeguseks olen teada saanud, et raudteetöötajate ametiühing lõpetas ära mingid lepingud, mis ületunde reguleerivad ja seega on rongifirmadel äärmiselt raske õhtuseid ronge õigel ajal liikuma saada. Äärmiselt kena neist! See rongiliiklus oligi liiga korrapärane juba!

Tagasi Shifnalis

Olen tagasi Shifnalis pärast suuri seiklusi Gatwickis. Nimelt suutsin 2 minutit maha jääda viimasest rongist, mis mind normaalsel ajal Birminghami oleks viinud. Helistasin Catherine'ile ja uurisin, kas võiks tema juures ööbida. Tal aga oli parajasti külas sõbranna, kes Stoke'is elab ja seega Birminghamist mööda sõidab. Ta oli just lahkumas ja leidis, et võib mu peale võtta ja koju viia. Äärmiselt armas temast!