Esmamuljed, 2

Nii, kaes on laupaev ja kohalik eestlastekommuun on jalle raamatukogu arvutid vallutanud (kohalik eestlastekommuun koosneb siis minust ja Rainast. Huvitav aspekt selle juures on muidugi see, et kuigi oleme raamatukogus ainult korra varem viibinud, on juba osa nagusid tuttavad - ja ma ei pea mitte raamatukogutootajaid silmas - siin on yks onu, kes ka eelmisel korral kogu aja arvuti taga veetis. Ilmselt on Inglismaa taidetud arvutihuvilistega, kes samas endale arvutit koju ei saa/taha lubada).

OK, jatkates meie teisipaevaga. Tulime lopuks Telfordist tagasi, ronisime bussi peale ja arutasime ega see juhuslikult meie maja lahedale ei soida. Me ei ela kyll kesklinnast eriti kaugel, aga kuna kaed olid koormatud patjade, tekkide ja toidukottidega, siis oleks matk ilmselt ysna kurnav olnud. Otsustasime bussi trajektooriga riskida ja nae! Laks teine kohe meie teeotsast mooda.

Bussis oli ka kamp roomsaid koolilapsi, kes tagaotsas kova haalt tegid. Minu esimene mote: " ah, venelased!" Ja siis joudis jarsku kohale, et nii enam ei ole. Suure toenaosusega on koik mind ymbritsevad inimesed inglased. Sellest bussisoidust votsin endale ka uue eesmargi - olla voimeline usutavalt ytlema 'Cheers, mate!' Kahjuks tundub, et see fraas on ainult meesisikute privileeg.

Ohtul me millegi ponevaga hakkama ei saanud, peale selle, et kobisime aarmiselt vara magama. Uni tuli enne, kui suutsime veinipudeli isegi poole peale tyhjendada. [Vahemarkus: vein pole oluliselt kallim kui Eestis. Kui siis paar krooni. Ja paljud pudelid on isegi tuttavad.]

:::::

Kolmapaev oli meie esimene toopaev. Ja ysna masendav paev tegelikult, kuna avastasin, et Eesti moistes on kontor taiesti eelajalooline. Arvutid on 14" monitoridega ja enamik jooksutavad vaevalt Win95, eriti progressiivne arvuti (mille taga mul neljapaeval ennast organiseerida onnestus) on Win98 ja tootab korralikult ainult selleparast, et seal vist eriti midagi muud peale Exceli ei ole.

Esimene paev oli tegelikult aarmiselt igav, kuna mulle anti mingi aarmiselt monotoonne too - liita kokku arve ja nendest siis mingi koondtabel koostada. Kas ma juba mainisin, et esimesel paeval ei olnud mul yldse arvutit ja ma tegin seda kasitsi? Millal ma viimati midagi kasitsi kokku arvutasin? Ja miks seda yldse vaja on? Toksi koik need arvud monda raamatupidamisprogrammi ja see teeb too sinu eest ara. Ma ei kujuta ette, kas 15 aasta taguse raamatupidamismetoodika eesmargiks on Inglismaa toohoivet suurendada. Kui on, siis on see igal juhul hasti korda lainud, kuna ma veetsin terve paeva tehes asju, mille programmist valjaotsimine oleks 30 sekundit votnud. Maksimaalselt! Inglismaa vajab tiigrihypet!

Noh, tegelikult ma vaga ei virise, kuna see voimaldab mulle sellist head lihtsat tood ja ehk makstakse selle eest ka palka.

Palju ponevam oli see, kuidas ma kolmapaeval telefonikonesid tegema asusin. Oli vaja helistada mingisugusesse valitsusasutusse, et endale see sots. kindlustuse number saada, telefonifirmasse, et telefon sisse saada jne jne. Esimene kone oli kyll jube, kuna kahtlustasin, et ei saa mitte midagi aru. Birminghami aktsendid ei ole just koige arusaadavamate hulgast. Seega, konede lyhikokkuvote:
Kone 1 - sots.byroo. Helistan sinna ja raagin mingile tadile oma murest, tadi teatab, et yhendab mind kohaliku byrooga. Kohalikus byroos votab kone vastu keegi eriti lobus noormees, kes votab minu andmed (tookoha, aadressi, nime jms) ning teatab, et varsti helistab keegi tagasi.

Kone 2 - British Telecom Helistan. Kutsub. Mehhaaniline tadi hakkab ette lugema minu valikuid. "If you want your account information, press 1. If you want information about international calls, press 2... If you want to sacrifice your firstborn so that you could talk to a real person, press 666". Asusin suvaliselt numbreid vajutama ja sattusin mingi tadi otsa, uurisin, kas tema tahaks meie majja telefoni sisse panna. Tundus, et ta ei tahtnud ja yhendas mind kellegi teisega. Kui see keegi teine kuulis, kus me asume ja kes oleme, ei tahtnud ka tema meiega enam tegeleda ja yhendas kellegi kolmandaga. Lopuks sain liini otsa tadi, kes asus meile yhendust tekitama. Selle kaigus esitas ta mulle miljon kysimust ja lopuks vastasin suvaliselt yes-no ning lootsin, et kogemata ei noustu toda eelmainitud esmasyndinut ohverdama. Mingil hetkel kargas sisse Sarah, sai aru, millega me tegeleme ja kukkus paaniliselt zestikuleerima. Tema teade - get a payment card. See misasi see on, jai mulle veel kergelt uduseks, aga ehk selgub siis, kui arve maksmine katte jouab.

Lopuks sai telefon yles seatud ja teatati, et kell 4 peaks see tootama. Vaikseks probleemiks osutus muidugi see, et telefoniaparaati meil veel polnud, aga Bill lubas ka selle hankida.

Tegin tood edasi ja siis helistati sellest Sotsiaalameti-taolisest asutusest tagasi. Tadi uuris telefoni teel veel infot, synniaegu, eelnevat Inglismaal tootamist ja muud sellist ning andis teada, et me peame oma sots.kindlustuse jaoks 22. oktoobril intervjuudele minema ja selleks terve posu pabereid kaasa votma. Muuseas ka registratsioonitoendi Home Office'ist. Tuleb valja, et kui raagiti, et Inglismaal saab alates 1. mai, 2004 vabalt tootada, siis tegelikult nad nii vabalt ikka ei moelnud. Accession state'ide kodanikud peavad ennast registreerima, £50 maksma ja alles siis voivad nad korralikult toole asuda.

See tadi tegi ka komplimendi minu ingliskeele oskuse kohta teatades, et see on vaga hea ja tal on raske uskuda, et ma esimest korda Inglismaal tootada yritan. Mina tanasin teda komplimendi eest ja lasin oma jutuga edasi ning alles hiljem joudis mulle kohale, et voib-olla tadi yritas mind vahele votta ja kahtlustab siiani, et tegelikult olen ma juba aastaid illegaalne immigrant olnud.

:::::

Neljapaevaks oli oma New Yorgi puhkuselt tagasi meie juhendaja Kate, kelle kae all mul onnestus ennast arvuti taha nihverdada ja natuke keerulisemate asjade kallal toole asuda. Suhteliselt monotoonne too oli see endiselt, aga vahemalt pidin vahepeal natuke ka oma aju kasutama. Ja numbreid ei pidanud enam kasitsi kokku looma! See oli suur saavutus!

Neljapaeva ohtuks oli plaanitud ohtusook tookaaslastega, kuna yks neist - Robyn, pidi 18 (!!!) saama ja yhtlasi pidid nad siis ka meiega tutvuma. Sellest ohtusoogist ei oska ma toesti midagi ponevat kirjutada, kuna seal tegelikult midagi eriti ei juhtunudki. Istumine pubis inimestega, keda sa hasti ei tunne, ei ole enamasti just vaga lobus. Ja ohtuks on inglisekeelne suhtlemine ka juba ysna kurnavaks muutunud, eriti kui saad paeval voorkeelseid sonumeid oma tooylesannete kohta.

Koju tagasi joudes yritasime telefoni seina yhendada, aga haalt ta tegema ei hakanud. Selle parast ei viitsinud ma eriti muretseda ja otsustasime reedel too juures asja uurida.

:::::

Reedel oli toopaev tapselt sama syndmustevaene, kui valja arvata see, et Raina kais lounal Billiga meie juurde arvutit viimas (mis osutus nii yrgaegseks, et Bill lubas meile parema hankida) ja lahendas telefonimoistatuse - paistab, et meie majas on olemas kolm telefonipistikut ja meie suutsime valida (loe: leida) selle, mis ei toota. Telefoni ymbertostmisel asus ta roomsalt toole ja aarmiselt larmakat haalt tegema. Ohtul oli mul isegi kaks telefonikonet - yks emalt ja teine Catherine'lt, kes kuskil Londoni laheduses elab.

Eile ryndasime ka kohalikku co-op (kooperatiiv???) kauplust ja yritasime sealt syya hankida. Aarmiselt keeruline protsess - toit naeb teistsugune valja! Puhastusvahendite hankimine oleks kerge, kuna need on tapselt samad, aga tuvastada, milline jogurt on toesti jogurt ja mitte mingi kahtlane rice pudding - see votab aega.

:::::

Hammastav! Olengi omadega loppu joudnud. Kaes on laupaev ja laheneb aeg, kus meid raamatukogu arvutite tagant minema lyyakse. Pean veel kribama kirja, kuhu panen oma telefoni ja aadressi. Kui teil tekib soov mulle helistada voi pakke saata, siis peab teil see voimalus olema!