Koolis!
Laupaeval raamatukogust lahkudes otsustasin uurida pysiyhenduse saamise voimalusi. Tuli valja, et neid on 0, kuna Shifnal on selline kolgas, et sinna pole BT (see on siis British Telecom... kas ma ei tundu kohalikuna?) oma kaableid veel vedanud. Aga nad lubavad seda teha ja loodetavasti peaks 27. oktoober olema voimalik ka meie kolkakylasse internetti saada.
:::::
Laupaev on Inglismaal suur shoppamise paev, kuna pyhapaeviti on enamik poode kinni. Otsustasime siis meiegi, et peame ikka hingega asja juurde asuma ja inglastena kaituma hakkama. Pealegi oli mul ikka veel vihmavarju vaja, eriti kuna laupaeva hommikul hakkas see nome asi taevast jalle alla tilkuma.
Kobistasime jalle bussi peale ja soitsime Telfordi ning ryndasime sealset kaubanduskeskust - eriti neid poode, kust ma eelmisel korral veel vihmavarju ei otsinud. Seekord onnestuski yks leida. Ta on kyll kole (musta varvi!!!), aga vahemalt ei lahe ta esimese tuulepuhanguga kohe katki. [Mairi, sa void praegu oma onne tanada, sest muidu oleks ma kaugjuhtimise teel sulle survet avaldanud, et sa minu vihmavarju Eestist kaasa tooks, kui siia tuled.]
Loomulikult jai vihm otsemaid jargi ja pole siiani julgenud korralikult sadama hakata. Mina omalt poolt teen inimkonnale pidevalt heategu oma musta koletist igale poole kaasa vedades. Tema moju vihmale on toesti hammastav: tana hommikul sadas ja tibas ka veel siis kui mina uksest valja astusin. Haarasin koletise sojakalt olale ja asusin toole marssima. Paari minuti parast vaatasin vastutulevaid lipsustatud lapsi (see ei ole minust vist eriti kena, et mul tekib neid lahes iga kord tahtmine parastada: "Hahahaa! Mina ei pidanud eriti kaua koolivormi kandma!") ja avastasin, et vihmavarjuks polegi enam erilist vajadust. Vihm oli otsustanud lahkuda.
Pyhapaev oli ponev paev, mis sai taidetud koristamise ja paberite taitmisega. Meil on ju mustmiljon application'it vaja taita, et saaks Inglismaal legaalselt tootada. Muuseas tahavad need porgulised veel £50 ka. Ikka hiigelsuured riigiloivud tegelikult - eriti nendele vaestele Ida-Euroopa immigrantidele.
:::::
Tana oli minu esimene koolipaev. Parast mingisugust tutvustavat koosviibimist oli tunnike juurat ja siis teine tunnike personalijuhtimist. Taiesti selline tunne oli, nagu oleks Tartus tagasi. Ainult et ingliskeelsena ja juura polnud kindlasti mitte nii igav, kui see asi, mis meil seal keemiaringis oli. Kas te maletate seda jubedust?
Nyyd istungi raamatukogus normaalse arvuti taga ja kriban nii palju kirju kui vahegi tagan. Kahjuks on see vist ka esimene ja viimane esmaspaev, kus seda teha saan, sest yldiselt hakkab meie kool olema esmaspaeviti poole kahest kuni poole yheksani ja vahepeal on ainult 15-minutilised pausid. Arvata voib, et nende ajal ma arvutit vallutada ei joua. Nii et ametlike arvutiaegadena (kuni 27. oktoobrini) tuleb siiski arvestada kolmapaeva ja laupaevaga.
Aga kirjutage mulle ikka ja ma innustaks teid ka endale helistama, aga ei taha teie telefoniarvetele survet avaldada. Kirju loen ikka hea meelega ja yritan neile ka usinalt vastata (ning mitte korrata seda, mida juba siia kirja pannud olen).
:::::
Laupaev on Inglismaal suur shoppamise paev, kuna pyhapaeviti on enamik poode kinni. Otsustasime siis meiegi, et peame ikka hingega asja juurde asuma ja inglastena kaituma hakkama. Pealegi oli mul ikka veel vihmavarju vaja, eriti kuna laupaeva hommikul hakkas see nome asi taevast jalle alla tilkuma.
Kobistasime jalle bussi peale ja soitsime Telfordi ning ryndasime sealset kaubanduskeskust - eriti neid poode, kust ma eelmisel korral veel vihmavarju ei otsinud. Seekord onnestuski yks leida. Ta on kyll kole (musta varvi!!!), aga vahemalt ei lahe ta esimese tuulepuhanguga kohe katki. [Mairi, sa void praegu oma onne tanada, sest muidu oleks ma kaugjuhtimise teel sulle survet avaldanud, et sa minu vihmavarju Eestist kaasa tooks, kui siia tuled.]
Loomulikult jai vihm otsemaid jargi ja pole siiani julgenud korralikult sadama hakata. Mina omalt poolt teen inimkonnale pidevalt heategu oma musta koletist igale poole kaasa vedades. Tema moju vihmale on toesti hammastav: tana hommikul sadas ja tibas ka veel siis kui mina uksest valja astusin. Haarasin koletise sojakalt olale ja asusin toole marssima. Paari minuti parast vaatasin vastutulevaid lipsustatud lapsi (see ei ole minust vist eriti kena, et mul tekib neid lahes iga kord tahtmine parastada: "Hahahaa! Mina ei pidanud eriti kaua koolivormi kandma!") ja avastasin, et vihmavarjuks polegi enam erilist vajadust. Vihm oli otsustanud lahkuda.
Pyhapaev oli ponev paev, mis sai taidetud koristamise ja paberite taitmisega. Meil on ju mustmiljon application'it vaja taita, et saaks Inglismaal legaalselt tootada. Muuseas tahavad need porgulised veel £50 ka. Ikka hiigelsuured riigiloivud tegelikult - eriti nendele vaestele Ida-Euroopa immigrantidele.
:::::
Tana oli minu esimene koolipaev. Parast mingisugust tutvustavat koosviibimist oli tunnike juurat ja siis teine tunnike personalijuhtimist. Taiesti selline tunne oli, nagu oleks Tartus tagasi. Ainult et ingliskeelsena ja juura polnud kindlasti mitte nii igav, kui see asi, mis meil seal keemiaringis oli. Kas te maletate seda jubedust?
Nyyd istungi raamatukogus normaalse arvuti taga ja kriban nii palju kirju kui vahegi tagan. Kahjuks on see vist ka esimene ja viimane esmaspaev, kus seda teha saan, sest yldiselt hakkab meie kool olema esmaspaeviti poole kahest kuni poole yheksani ja vahepeal on ainult 15-minutilised pausid. Arvata voib, et nende ajal ma arvutit vallutada ei joua. Nii et ametlike arvutiaegadena (kuni 27. oktoobrini) tuleb siiski arvestada kolmapaeva ja laupaevaga.
Aga kirjutage mulle ikka ja ma innustaks teid ka endale helistama, aga ei taha teie telefoniarvetele survet avaldada. Kirju loen ikka hea meelega ja yritan neile ka usinalt vastata (ning mitte korrata seda, mida juba siia kirja pannud olen).
posted by Emily Isabel at
5:12 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home