27.08.2007 - Ateena
Hommikune varajane äratus ja hommikusöök olid nagu tavaliselt ning pärast sääraseid toimetusi suundusime jälle kesklinna. Seekord alustasime Hadriani väravate (Hadrian's Gate) ja Zeusi templiga ning imetlesime neid põhjalikult. Tuleb tunnistada, et see esimene antiigivaimustus oli mul nüüdseks lahkunud ja need sambad enam päris nii huvitavad ei tundunud. Steve muidugi tegi hulganisti pilte, nii et tema vaimustus vist päris lahtunud ei olnud.
Pärast seda seadsime sammud modernsemate Kreeka monumentide poole ning vaatasime üle kongressihoone, rahvuspargi (National Garden) ja parlamendihoone. Seal polnud mul just erilist tuju neoklassikalisele arhitektuurile mõelda, kuna minu põhiline mure oli iga viie minuti tagant mõni WC leida eelnevalt liigtarbitud vee tõttu.
Parlamendihoome ees imetlesime mõnda aega auvahtkonna intrigeerivat sammu ja siis oligi aeg kergeks lõunaeineks. Istusime ühte kohvikusse ja mina otsustasin katsetada kreeklaste tihtitarbitavat cappuccino frappe't ning selle kõrvale valisin šokolaadi croissanti, kuna ei olnud mul tegelikult erilist nälga ja palju süüa ei tahtnud. Kohv saabus ja see polnud just kuigi maitsev, külm espresso vahukirmega pole minu eriline lemmik - liiga kibe.
Ja siis tuli šokolaadi croissant! No see oli küll hiigelsuur! Ma pole sellist veel varem saanud - šokolaadikreem sees ja peal, see sai laiutas mu taldrikul nagu täissöönud vagel. Steve'i abiga sain temast siiski jagu; kuna Steve ise oli ainult jäätist söönud (greek special ice cream, mis maitses täpselt nagu kuuseokkad), siis suutis ta mind korralikult abistada võitluses croissantiga.
Pärast lõunat jalutasime edasi Plaka-nimelises linnaosas, mis kubises nii turistile suunatud kui ka tavalistest poodidest. Ära ostsime sealt ainult ühe käevõru, kõik muu jäi meie poolt puutumata, kuna oma kohustusliku külmkapimagneti olime juba eelnevalt hankinud.
Plakas avastasime peale traditsiooniliste kauplemismeetmete ka palju mõnevõrra ebatavalisemaid lähenemisviise. Juba eelnevalt olime märganud (peamiselt mustanahalisi) mehi, kes, suured pambud seljas, mööda linna ringi kõmpisid. Plakas sai selgeks, et nendes pampudes on naiste käekotid, päikeseprillid ja muu kraam. Kui nad siis kauni politseivaba piirkonna leidsid, laotasid nad kauba laiali ja asusid seda müütama. Niipea kui politseiauto vilksatas, rabati alusriide neli nurka pihku ja peituti kõrvaltänavatel.
Teist tüüpi kaubitseja seisis tee ääres Zara või mõne muu poe kotikesega. Kui sa temast möödusid, pistis ta käe kotti, haaras sealt suvalise eseme (käekella, lõhnaõli vms) ja üritas seda sulle müüa. Kui politsei nähtavale ilmus, kadus kraam ruttu kotti ja mees ise uuris süütul ilmel, millises poes ta järgmisena ostu sooritada soovib.
Kui meil turistimisest kõrini sai, suundusime tagasi hotelli ja Steve otsustas, et õhtusöögiks lähme me mehhiko restorani. Kui me sinna suundusime ja metroost välja tulime, tundus mulle küll, et Steve tahab mind mõrvata lasta või paari kitse vastu vahetada. Olime ainult ühe peatuse võrra kesklinna piirkonnast väljas, aga ümbrus tundus hoopis ebaturvalisem - igal pool hakkasid silma lagunenud majad ning õllepudelitega noorukid ja isegi pidevalt vahti pidav politseiauto ei tekitanud turvatunnet. Pigem vastupidi!
Midagi muidugi ei juhtunud. Restoran oli väga hea ja imeilusa vaatega Akropolile ning see, et nad meile tasuta veini andsid, ainult süvendas head muljet. Huvitaval kombel polnud tagasitulekul turvatundega mingeid probleeme, aga sellel võis muidugi ka kahe klaasi väga hea veiniga midagi pistmist olla.
Pärast seda seadsime sammud modernsemate Kreeka monumentide poole ning vaatasime üle kongressihoone, rahvuspargi (National Garden) ja parlamendihoone. Seal polnud mul just erilist tuju neoklassikalisele arhitektuurile mõelda, kuna minu põhiline mure oli iga viie minuti tagant mõni WC leida eelnevalt liigtarbitud vee tõttu.
Parlamendihoome ees imetlesime mõnda aega auvahtkonna intrigeerivat sammu ja siis oligi aeg kergeks lõunaeineks. Istusime ühte kohvikusse ja mina otsustasin katsetada kreeklaste tihtitarbitavat cappuccino frappe't ning selle kõrvale valisin šokolaadi croissanti, kuna ei olnud mul tegelikult erilist nälga ja palju süüa ei tahtnud. Kohv saabus ja see polnud just kuigi maitsev, külm espresso vahukirmega pole minu eriline lemmik - liiga kibe.
Ja siis tuli šokolaadi croissant! No see oli küll hiigelsuur! Ma pole sellist veel varem saanud - šokolaadikreem sees ja peal, see sai laiutas mu taldrikul nagu täissöönud vagel. Steve'i abiga sain temast siiski jagu; kuna Steve ise oli ainult jäätist söönud (greek special ice cream, mis maitses täpselt nagu kuuseokkad), siis suutis ta mind korralikult abistada võitluses croissantiga.
Pärast lõunat jalutasime edasi Plaka-nimelises linnaosas, mis kubises nii turistile suunatud kui ka tavalistest poodidest. Ära ostsime sealt ainult ühe käevõru, kõik muu jäi meie poolt puutumata, kuna oma kohustusliku külmkapimagneti olime juba eelnevalt hankinud.
Plakas avastasime peale traditsiooniliste kauplemismeetmete ka palju mõnevõrra ebatavalisemaid lähenemisviise. Juba eelnevalt olime märganud (peamiselt mustanahalisi) mehi, kes, suured pambud seljas, mööda linna ringi kõmpisid. Plakas sai selgeks, et nendes pampudes on naiste käekotid, päikeseprillid ja muu kraam. Kui nad siis kauni politseivaba piirkonna leidsid, laotasid nad kauba laiali ja asusid seda müütama. Niipea kui politseiauto vilksatas, rabati alusriide neli nurka pihku ja peituti kõrvaltänavatel.
Teist tüüpi kaubitseja seisis tee ääres Zara või mõne muu poe kotikesega. Kui sa temast möödusid, pistis ta käe kotti, haaras sealt suvalise eseme (käekella, lõhnaõli vms) ja üritas seda sulle müüa. Kui politsei nähtavale ilmus, kadus kraam ruttu kotti ja mees ise uuris süütul ilmel, millises poes ta järgmisena ostu sooritada soovib.
Kui meil turistimisest kõrini sai, suundusime tagasi hotelli ja Steve otsustas, et õhtusöögiks lähme me mehhiko restorani. Kui me sinna suundusime ja metroost välja tulime, tundus mulle küll, et Steve tahab mind mõrvata lasta või paari kitse vastu vahetada. Olime ainult ühe peatuse võrra kesklinna piirkonnast väljas, aga ümbrus tundus hoopis ebaturvalisem - igal pool hakkasid silma lagunenud majad ning õllepudelitega noorukid ja isegi pidevalt vahti pidav politseiauto ei tekitanud turvatunnet. Pigem vastupidi!
Midagi muidugi ei juhtunud. Restoran oli väga hea ja imeilusa vaatega Akropolile ning see, et nad meile tasuta veini andsid, ainult süvendas head muljet. Huvitaval kombel polnud tagasitulekul turvatundega mingeid probleeme, aga sellel võis muidugi ka kahe klaasi väga hea veiniga midagi pistmist olla.
posted by Emily Isabel at
4:25 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home