28.08.07 - Ateena

Kui me algselt oma kolmandat päeva Ateenas plaanisime, tahtsime minna Hydra ja paari teise saarekesega tutvuma. Kuna mul aga eelmisel õhtul mingil hetkel väga halb hakkas (osa mehhiko köögist jäi sellepärast mekkimata), otsustasime lihtsama meelelahutuse kasuks ja läksime hoopis arheoloogia muuseumisse. Meie kreeka raamat ütles, et ükskõik mida sa muuseumist ka ei ootaks, suudab see need ootused ületada. Ma ei tea, kas ta just nii imetlusväärne muuseum on, aga päris hea oli ta siiski. Paljud skulptuurid, mida siiani vaid piltidelt olen näinud, olid seal esindatud. Seal muuseumis tekkis meil ka teooria vallatust õpipoisist, kes pidevalt oma meistri töid rikkus. Nagu näiteks miski eelajalooline tahvel, millel olid kujutatud sõjamehed ja hobused (või olid nad jahimehed ja hirved). Igati tore ja temaatiline. Ja siis oli ühes servas hobuse/hirve kohal hõljumas siil. Täiesti suvaline siil, kellel pildi teemaga midagi pistmist polnud ja kompositsiooni ta ka ei sobinud.

Pärast muuseumi kohvikus enese kosutamist jätkasime matka, et vaadata väidetavalt uhkeid neoklassikalisi hooneid - raamatukogu, ülikooli ja mingit kolmanda funktsiooniga maja ning sõitsime siis kesklinna, et parem osa Plakast üle vaadata. Nimelt ilmnes kaardi pealt ja kreeka raamatust sõrmega järge ajades, et me olime ainult selle kommertslikus osas ära käinud ja seega "suurepärasest 19nda sajandi arhitektuurist" ilma jäänud.

Seega ründasime Plakat teisest küljest ja tõesti oli mulje natuke teine - oma kauba müüjad polnud sugugi nii pealetükkivad, atmosfäär oli parem ja hooned ilusamad. Nende suurepärasust ma küll kommenteerida ei oska, aga sealkandis oleks isegi võinud elada.


Plakas kohtasime ka ühe taverna reklaamimeest, kes meile oma kaardi andis ja lubas, et kui toit meile meeltmööda pole, siis me maksma ei pea. Steve'ile see pakkumine meeldis ja nii seadsime õhtusöögiks jälle sammud Plaka poole. Kahjuks pole Steve aga vist päris turistina vahemeremaades käinud, kuna Plaka Tavernani me ei jõudnud. Enne rabas meid teelt mingi muu taverna müügimees, kellele Steve kogemata otsa juhtus vaatama. Söök selles tavernas oli... odav, see vist parim asi, mis tolle kohta öelda võib. Viga tal ju konkreetselt midagi ei olnud, aga liha oli maitsetu ja kaasnevad elemendid (kartul ja riis) veelgi maitsetumad. Seal sai ka selgeks, et kreeklased armastavad väga kartulit ja riisi korraga pakkuda. Sellist asja ei ole ma mingi muu riigi köögis eriti märganud. Noh, võib-olla india, aga seal on see aloo osa toidust, mitte lihtsalt lisand.

Teise huvitava aspektina avastasime, et kreeklased armastavad seda, kui kõik kolm käiku korraga ära tellida. Nad on üsna üllatunud, kui sa kohe magustoitu ei taha ja pärast tuleb seda menüüd tikutulega taga otsida. Ja veel ühe kommentaarina mainiks, et nad armastavad üldse väga suuri portsjone, aga eriti eelroad annavad minu arvates peaaegu põhiroa mõõdu välja.


Nii, igal juhul loputasime oma keskpärase aga odava toidu hapu veiniga alla, ostsime teel hotelli ühe jäätise (neid teevad nad küll hästi) ja kobisime varakult magama, et järgmise päeva Delfi-reisi kella seitsmeseks stardiks varakult valmis olla.

27.08.2007 - Ateena

Hommikune varajane äratus ja hommikusöök olid nagu tavaliselt ning pärast sääraseid toimetusi suundusime jälle kesklinna. Seekord alustasime Hadriani väravate (Hadrian's Gate) ja Zeusi templiga ning imetlesime neid põhjalikult. Tuleb tunnistada, et see esimene antiigivaimustus oli mul nüüdseks lahkunud ja need sambad enam päris nii huvitavad ei tundunud. Steve muidugi tegi hulganisti pilte, nii et tema vaimustus vist päris lahtunud ei olnud.

Pärast seda seadsime sammud modernsemate Kreeka monumentide poole ning vaatasime üle kongressihoone, rahvuspargi (National Garden) ja parlamendihoone. Seal polnud mul just erilist tuju neoklassikalisele arhitektuurile mõelda, kuna minu põhiline mure oli iga viie minuti tagant mõni WC leida eelnevalt liigtarbitud vee tõttu.

Parlamendihoome ees imetlesime mõnda aega auvahtkonna intrigeerivat sammu ja siis oligi aeg kergeks lõunaeineks. Istusime ühte kohvikusse ja mina otsustasin katsetada kreeklaste tihtitarbitavat cappuccino frappe't ning selle kõrvale valisin šokolaadi croissanti, kuna ei olnud mul tegelikult erilist nälga ja palju süüa ei tahtnud. Kohv saabus ja see polnud just kuigi maitsev, külm espresso vahukirmega pole minu eriline lemmik - liiga kibe.

Ja siis tuli šokolaadi croissant! No see oli küll hiigelsuur! Ma pole sellist veel varem saanud - šokolaadikreem sees ja peal, see sai laiutas mu taldrikul nagu täissöönud vagel. Steve'i abiga sain temast siiski jagu; kuna Steve ise oli ainult jäätist söönud (greek special ice cream, mis maitses täpselt nagu kuuseokkad), siis suutis ta mind korralikult abistada võitluses croissantiga.

Pärast lõunat jalutasime edasi Plaka-nimelises linnaosas, mis kubises nii turistile suunatud kui ka tavalistest poodidest. Ära ostsime sealt ainult ühe käevõru, kõik muu jäi meie poolt puutumata, kuna oma kohustusliku külmkapimagneti olime juba eelnevalt hankinud.

Plakas avastasime peale traditsiooniliste kauplemismeetmete ka palju mõnevõrra ebatavalisemaid lähenemisviise. Juba eelnevalt olime märganud (peamiselt mustanahalisi) mehi, kes, suured pambud seljas, mööda linna ringi kõmpisid. Plakas sai selgeks, et nendes pampudes on naiste käekotid, päikeseprillid ja muu kraam. Kui nad siis kauni politseivaba piirkonna leidsid, laotasid nad kauba laiali ja asusid seda müütama. Niipea kui politseiauto vilksatas, rabati alusriide neli nurka pihku ja peituti kõrvaltänavatel.

Teist tüüpi kaubitseja seisis tee ääres Zara või mõne muu poe kotikesega. Kui sa temast möödusid, pistis ta käe kotti, haaras sealt suvalise eseme (käekella, lõhnaõli vms) ja üritas seda sulle müüa. Kui politsei nähtavale ilmus, kadus kraam ruttu kotti ja mees ise uuris süütul ilmel, millises poes ta järgmisena ostu sooritada soovib.

Kui meil turistimisest kõrini sai, suundusime tagasi hotelli ja Steve otsustas, et õhtusöögiks lähme me mehhiko restorani. Kui me sinna suundusime ja metroost välja tulime, tundus mulle küll, et Steve tahab mind mõrvata lasta või paari kitse vastu vahetada. Olime ainult ühe peatuse võrra kesklinna piirkonnast väljas, aga ümbrus tundus hoopis ebaturvalisem - igal pool hakkasid silma lagunenud majad ning õllepudelitega noorukid ja isegi pidevalt vahti pidav politseiauto ei tekitanud turvatunnet. Pigem vastupidi!

Midagi muidugi ei juhtunud. Restoran oli väga hea ja imeilusa vaatega Akropolile ning see, et nad meile tasuta veini andsid, ainult süvendas head muljet. Huvitaval kombel polnud tagasitulekul turvatundega mingeid probleeme, aga sellel võis muidugi ka kahe klaasi väga hea veiniga midagi pistmist olla.

26.08.07 - Ateena

Äratus oli hommikul kell pool kaheksa, kuna hommikusööki pakuti hotellis kõigest poole kümneni ja Steve'il on vaja kõik oma iluprotseduurid ära teha enne, kui inimeste silma alla võib minna. Hommikusöök ise oli küll väga hea, eriti kuna meie kreeka raamat hoiatas, et kreeklased ise hommikust ei söö ja seega on ja nende pakutav continental breakfast kohutav. Kreeklaste endi hommikusöögiharjumuste kohta ei tea ma midagi, aga meie hotelli poolt pakutav oli kindlasti üle keskmise.

Pärast selle nautimist läksime tagasi tuppa, määrisime ennast põhjalikult päikesekreemiga kokku ja suundusime siis Kreekat vallutama.

Valisime oma esimeseks sihtkohaks suvalise kesklinna metroopeatuse ja asusime sealt jalutama. Esimesena jäi meile ette Hadriani raamatukogu (Hadrian's Library) ja kui sinna sisse pääsemiseks piletit ostma hakkasime, teatati meiele, et õpilased saavad kõiki vaatamisväärsusi hoopis tasuta imetleda. Sellisest heast uudisest julgustatuna vaatasime üle raamatukogu, Rooma turu (Roman Marketplace) ja Vana turu (Ancient Marketplace) ning istusime siis maha, et natuke lõunat süüa. Vaatamisväärsuste kohta veel niipalju, et nad ei ole mitte ainult tasuta, vaid enamikus neist on ka tasuta WC, mis korralik ja puhas on. Ja arvestades seda vee hulka, mis päeva jooksul ära saab joodud, on WC äärmiselt tarvilik.

Pärastlõunal marssisime ülesmäge ja veetsime paar tundi Akropolis sambaid pildistamas ning avastasime, et ameeriklased on täiesti võimetud inimestest vaatamisväärsuste taustal nii pilti tegema, et vaatamisväärsus ise ka peale jääks. Nii et meil on mitu pilti, kus oleme rõõmsalt naeratavad Steve ja mina suvalise kiviseinaga. See, et see kivisein tegelikult Poseidoni tempel on, ei selgu kuskilt.

Pärast Akropoli jalutasime veel natuke ringi ja siis sõitsime tagasi hotelli, et enne õhtusööki natuke puhata. Õhtust otsustasime süüa hotelli katusel asuvas restoranis, kus toit küll suurem asi ei olnud, aga vaade selle küllaga korvas.

25.08.07 - lend Ateenasse

Meie reis algas laupäeval kell 9, kui Lutoni poole teele asusime. Igasugustest ummikute õudusujuttudest hoolimata jõudsime sinna ülivara - kell 11 ja saime seega lennujaamas niisama ringi luusida. Lennuk muidugi hilines ka tunnikese ja see tähendas, et me ei maandunud enne kella üheksat kohaliku aja järgi. Metroo peale ronides selgus, et enne kella kümmet ta ei lahku ja seega saime seal mõnda aega istuda ja kreeka keelt lugema õppida (meie reisijuhi kohaselt on kreeklastel kolm erinevat i'd. Miks?)

Metrooga saime ilusti hakkama, aga kui tuli aeg hotelli leida, läks asi keerulisemaks. Nimelt väitis hotelli kodulehekülg, et asub 100m kaugusel metroojaamast ja seega arvasime, et ta kätte paistab. Kohalikku kaarti meil ka polnud ja seega olime sunnitud edasi-tagasi marssima, kuni leidsime inimese, kes meile õige suuna kätte juhatada oskas. Tee pealt ostsime endale ka paar võileiba kaasa, kuna kahtlustasime, et pärast keskööd muutub söögi leidmine oluliselt raskemaks.

Hotell asuski seal, kus meile juhatati ja check-in õnnestus ka suuremate sekeldusteta ära teha. Kobistasime oma tuppa, sõime ära võileivad ja läksime magama.

Kreeka reis

Meie selle aasta puhkus oli Kreekas ja, erinevalt paljudest teistest kordadest, üritasin ma juba reisi jooksul olla tubli ja igapäevaselt tegevusi kirja panna, et ma ei unustaks, mis me seal tegime. Pluss, oluliselt lihtsam on seda ka siia blogisse kirja panna, kui ma pean ta ainult arvutisse toksima ja kirjavigu ning lauseehitust parandama. Nii et üritan iga päev paar kirjatükki üles panna ja ka nendega seostuvaid pilte flickrisse lisada. See viimane saab küll keeruline olema, kuna Steve suutis kuskil 1,600 pilti teha ja neid kõiki läbi vaatama ma teid küll sundida ei taha. Teile vaatamiseks valitud pildid on siin. Kuna nende ülespanek võtab mul natuke aega, siis võib iga natukese aja tagant uuesti piiluda, kas midagi on lisandunud. Üldiselt üritan neid üles panna paralleelselt päevaga, mille siia kirja pannud olen.

No nii

Ja jälle on tükk aega mööda läinud, kus ma midagi kirjutanud pole. Ega siin mingit konkreetset põhjust polnud, lihtsalt tundus, et pole midagi kirjutada, kuna elu on nii igav ja masendav jne jne.
Aga nüüd olen pea nädala puhanud ja mitte midagi erilist teinud, nii et tunnen ennast jälle huvitava inimesena ja võin üht-teist kirjutada. Nii et vahest võib varsti kirjatükke oodata. Aga senikauaks jätan teile pilte kohtadest, mida oma minipuhkuse jooksul vaatamas käisime.

Algne plaan oli tegelikult selle nädalakese jooksul telkima minna, aga kuna siin Inglismaal on kaks kuud järjest sadanud, siis otsustasime selle ära jätta ja niisama Shrewsbury lähedastele vaatamisväärsustele tiiru peale teha, kui mõni ilusam ilm puhkuse ajale satub. Saatuse irooniana on selle nädala jooksul ainult ilusad ilmad olnud ja nii saime päris palju näha.

Praegusel hetkel on pildid üleval

• Attingham Parki,
• Stiperstones'i kohta
  

uuendatud 03/08/07

Nüüd on pildid üleval ka

• Chesteri loomaaia ja
• Powise kindluse kohta

Jälle Wales'is

Eelmisest kolmapäevast alates olen ma vaba. Või noh, nii vaba kui täiskohaga tööl käies olla saab, kuigi võrreldes sellega, mis õppides JA töötades oli, on tõesti vabadus käes. Niisiis otsustasin, et tuleb seda millegagi tähistada. Ainuke probleem oli see, et ei teadnud nagu, mis see olema peaks. Siis aga uuris Steve netist mingeid reisipilte ja näitas mulle ühte, et "vaata kui lahe" (pilt oli siis sellest kohast, ainult, et paremate värvidega ja ilma Steve'ita muidugi) ja mina küsisin, kus see on. Tema siis vaatas detaile ja teatas, et Wales'is ning see vastas ideaalselt minu küsimusele, mis laupäevaga teha - me sõidame Wales'i.

Nagu mõned teist teavad, olen ma korra juba Wales'is käinud. Eelmine kord siis Mairiga, kui kahekesi auto rentisime ja seal paar päeva ringi sõitsime ning Snowdon'it rünnata üritasime. Tuleb tunnistada, et see autosõidu kogemus oli ikka üsna kole, kuna inglased on nimelt oma teeruumiga äärmiselt kokkuhoidlikud. Siinkandis, kus mina elan, pole see eriline probleem, sest isegi kui tee on hekiga piiratud ja mulle tundub, et vastutuleva autoga koos teele ei mahu, siis tean, et teiselpool hekki on põld ja kõige hullem, mis juhtuda saab on see, et mõne taluniku lehm paar päeva keefiri valmistab.

Aga Wales on teistsugune! Wales'is on ühel teepoolel kaljusein üles ja teisel pool alla minev. Ja kui teine auto vastu tuleb, siis sina nihkud natuke serva poole, kuigi tundub nagu, et pole enam kuhugi nihkuda. Mõnikord panevad nad heki või väikese müüri tee äärde, aga see ei aita eriti. Ega ma siis ära ei unusta, et seal teisel pool hekki on üsna järsk langus!

Nii, seekord ei pidanud siis õnneks mina sõitma, vaid ainult kõrvalistmel vajalikul hetkel silmi kinni pigistama, nii et transpordi pärast niiväga ei muretsenud. Hommikul ärkasime tuttavlikult selle peale et Nr 19ne (me nimetame kõiki oma naabreid nende korterite/majade numbrite järgi) auto jälle kisendas, sõime hommikusöögi ja olime enne kella kümmet uksest väljas.

Ilm oli imeilus. Shrewsbury'st välja sõites oli taevas natuke vines, aga edasi Wales'i poole liikudes tuli päike välja ja lausa rõõm oli sõita ja ringi vaadata. Lehmi nägin hulgim ja lambad olid samuti kunstipäraselt mäenõlvadele laotatud (ema, mul on üks pilt ka flickris nende lammastega just sinu jaoks). Külad olid ilusad, bensiinihinnad kallimad kui Inglismaal ja nii oli sõit igati tore.

Üllatavalt kiiresti jõudsime Bodnant Gardenisse kohale ja leidsime, et oleks vast mõttekas enne natuke midagi hamba alla saada, kui aiaga tutvuma minna. Kiirendasime sammu, kui nägime bussi peatumas ja sealt tervet trobikonda pensionäre väljumas ning saime oma toidu ilma suure järjekorratamiseta enne neid kätte. Süües avastasime ühe huvitava fakti - ilmselgelt olime me noorimad inimesed kes vabatahtlikult seda aeda uudistama olid tulnud, enamik külastajatest olid ilmselgelt juba pikemat aega pensionil või oma vanaemade-vanaisade poolt vägisi kohale toodud ning nüüd üritati neid kookidega lepitada.

:::::

Pärast lõunaeinet läksime aiga tutvuma ja sellest räägivad ilmselt pildid paremini, kui mina seda sõnades suudaksin. Aga seda võin küll öelda, et kui satute Põhja-Wales'is olema ja teil on paar tundi vaba aega, siis jalutuskäik selles aias on päris meeldiv viis seda aega veeta. Kui teil päikesekreem kaasas on, siis ärge unustage oma nina kreemitada - punane nina on vastasel juhul garanteeritud.

Tagasiteel peatusime veel mitmetes kohtades, mis huvitavad tundusid, üheks neist oli Conwy Falls. Esimesel hetkel sõitsime sellest mööda, kuna sissepääs on kohe pärast peateelt ära keeramist ja ükski silt sinna ei osutanud, aga tabasime selle siiski ära enne, kui mereni välja põrutasime ja leidsime need joad üles. Minu plätud polnud kaljuronimiseks just parim varustus, nii et jäin natuke eemale pilte tegema, aga Steve läks ikka kividele ronima, sest kuidas sa siis muidu saad.

Kui lõpuks koju tagasi jõudsime, olin mina küll surmväsinud ja vajusin, hoolimata kuumusest, voodisse ning magasin esimese korraliku ööune üle pika aja.