Nii, eksam nüüd tehtud ja võib jälle aega muude asjade peale ka kulutada. Ja seega tuleb siit, kuu aega hiljem, lugu sellest, kuidas me kihlusime.
:::::Reede õhtul teatas Steve, et kuna ma olevat tema kallal virisenud, et ta midagi ilusat ilma minu vihjeteta ei tee, siis viib ta mu laupäeval välja ja ma pean ennast korralikult riidesse panema ning valmis olema kell kolmveerand kaheksa hommikul
vahemärkus: ei virisenud! Ükskord kommenteerisin, et mehed ei oska ikka üldse asju ridade vahelt lugeda ja nad tuleb kättpidi poodi vedada ning näidata, et "näe, seda ma tahan ja tahan, et sa selle mulle üllatusena jõuludeks kingiksid". Mina hakkasin siis kohe arutama, et mis tegevus see võiks olla, kus juba varahommikul üleslöödult kohal peab olema. Steve aga oli vait kui sukk ja isegi see, et ma iga viie minuti tagant
Where we going? (jah, grammatika on meie perekonnas hinnas!) küsisin, ei mõjunud.
Midagi tarka ma välja ei suutnud mõelda ja nii läksime magama, Steve'il
Where we going? ikka kõrvus kõmisemas. Erilist und mul muidugi polnud, kuna midagi põnevat toimumas - nagu lapsepõlves enne jõulusid või sünnipäeva.
Hommikul katsetasin veel paar korda
Where we going'uga, aga mitte erilise entusiasmiga, kuna varsti saan ju nagunii teada. Selle asemel arvutasin mõttes, millises suunas ja kui kaugele me sõidame, et lõunaks kohal olla. See oli mu uus teooria - me sõidame kuhugi kaugemale, kus lõunat/õhtust sööme ja sellepärast tuleb ennast natuke üles lüüa.
Kui aga uksest välja astusime, löödi ka sellel plaanil jalad alt, kuna me mitte autosse ei istunud, vaid hoopis linna poole jalutama asusime. "Olgu, rongi peale siis," mõtlesin mina ja vahelduseks oli mul isegi õigus, sest raudteejaama läksime me tõesti.
Kui üles platvormile jõudsime, asus meiega üks vanem meesterahvas rääkima, aga kuna Steve mind kuidagi enda selja taha manööverdas, siis ei kuulnud nende jutuajamisest midagi, kuigi märkasin, et mees oma paberil meie nimede taha linnukese tegi. Asusin selle asemel niisama ringi vaatama ja avastasin, et platvormile pidi varsti saabuma 'private train to Carlisle'. Hmmm... huvitav, kus asub Carlisle?
Kuna oleme Inglismaal, siis rong muidugi hilines, kuid õnneks mitte väga palju. Kui ta kohale jõudis, mõtlesin esimesel hetkel, et misasi see on - mingi kaubarong, kuna välimus oli tal küll pisut kummaline. Vagunid olid natuke kõrgemad, kui tavaliselt ja see jättis mulje, et tegemist on äärmiselt väikeste akendega rongiga. Õnneks sisenedes see mulje lahtus - vastupidi, tegemist oli äärmiselt
uhkete vagunitega, kus olid pidulikult kaetud lauad ja mõnusad pehmed istmed. Ja minu koha peal lillebukett ning kaks karpi, mida Steve mul avada ei lubanud.
Niipea kui rong liikuma hakkas, toodi meile menüüd ja paluti uurida, kas seal on midagi, mis meile söögina ei sobiks. Kuna ühegi toidu peamiseks koostisosaks polnud ingver, siis olin menüüga igati rahul, kuigi vast pisut mures, et kas suudan seda täiel rinnal nautida olles kodus enne paar weetabixi kinni pistnud. Sellepärast ei olnud aga vaja muretseda, kuna kõigepealt pakuti meile kohvi ja shampust ning alles siis saabus hommikusöök. Selleks ajaks olin juba otsustanud, et natuke suudan ikka toitu mekkida.
Vahepeal olin menüü vahelt kaardi leidnud ja avastasin, et
Carlisle asub põhjas, kohe Shotimaa piiri ääres. Sättisin ennast seega mugavamalt istuma ja nautisin täiega ilusaid vaateid ja head teenindust. Ühtlasi oli väga tore Steve'iga kahekesi olla. Mitte et me seda muidu ei oleks, aga lihtsalt kui kodus oled, siis on koguaeg midagi teha ja kuhugi minna ning võimalust tunda, et sa oled kellegagi (ja ainult temaga) koos eriti ei teki.
:::::Carlisle'i jõudsime kohale keskpäeval ja seal oli meil ette nähtud väike ekskursioon ning seejärel vaba aeg. Giid oli päris hea ja valgustas sealset ajalugu natuke teise nurga alt. Siiani olen ma alati kuulnud, kui raske shotlastel oli inglaste ikke all ja milliseid kangelaslikke võitlusi nad pidasid, et ennast vabastada. Carlisle'i elanike silmis on aga shotlased samasugused vallutajad kui inglasedki. Ajaloo vältel on sealne valitsus mitu korda inglaste ja shotlaste vahel vahetunud. Ning mõlemad on oma vaenlaste suhtes ühtmoodi halastamatult käitunud.
Tuur lõppes muuseumis, kuhu meid omapead lõbutsema lasti. Aitasin Steve'il kõik lastele mõeldud mõistatused ära lahendada ja siis oli veel niipalju aega, et kohaliku kaubandusvõrguga tutvuda. Midagi erilist me ära ei ostnud, aga suutsime siiski piisavalt aega veeta nii, et lõpuks pidin arvestatava tempoga rongi poole lonkama - saabaste kontsad olid natuke liiga kõrgeks osutunud.
:::::Seekord saabus rong täpselt ja kui ma õnneliku ohkega tooli laskusin, saabus meile kohe klaas shampust ja vein, mille varem välja valinud olime, nii et võis rahulikult õhtut nautima hakata. Toit oli väga hea nagu arvata võiski ja kuna ma kergekaallane olen, siis oli mul tänu shampusele ja veinile äärmiselt lõbus tuju ning tundus, et rong läheneb Shrewsbury'le liigagi kiiresti. Kohe kahju oli, et nii tore päev lõpule hakkas jõudma.
Kui õhtusöögi riismed koristatud olid ja mina vaikselt arutlesin, millega ennast Shrewsbury'ni jõudmiseni lõbustada, laskus Steve järsku vaguni vahekäigus ühele põlvele ja ütles "ma olen nüüd ära mõelnud... kas abiellud minuga?" (*)
Mina olin hetke täiesti vait ja siis hakkasin naerma ja ei suutnud enam lõpetada. Ühel hetkel ütlesin ilmselt ka jah ja kallistasin teda, aga enamiku ajast naersin. Ümberkaudsed inimesed plaksutasid ja kõrvallauas istuvad naised kuivatasid pisaraid nind küsisid sõrmust näha, mis ühel hetkel mu sõrme oli tekkinud. Kuskilt saabusid meie lauda ka järjekordsed shampuseklaasid, aga seda ma enam ei joonud. Olin otsustanud, et tahaks seda hetke alkoholihäguta mäletada.
Raudteejaamast koju kõndides ei märganudki, et mu jalad kõrgetest kontsadest valutasid.
(*) Steve ütles ükskord mulle, et tema arvates on vaja enne kaks aastat koos olla, kui abiellumise peale mõelda. Loogika on siis selles, et kaks aastat läheb aega, et teada saada, kas sa teise inimesega tegelikult ka kokku sobid või on tegemist lihtsalt kirega. Mina teatasin talle selle peale muidugi, et "nooh, sul siis veel kaheksa kuud aega otsustada". Ja ka hiljem olen aeg-ajalt hirmsa häälega talle öelnud: "ainult kolm kuud veel!" Selle peale sattus ta alati paanikasse ja hakkas ennast õigustama ning mul oli äärmiselt lõbus.
Labels: kihlus
