Eelmisest kolmapäevast alates olen ma vaba. Või noh, nii vaba kui täiskohaga tööl käies olla saab, kuigi võrreldes sellega, mis õppides JA töötades oli, on tõesti vabadus käes. Niisiis otsustasin, et tuleb seda millegagi tähistada. Ainuke probleem oli see, et ei teadnud nagu, mis see olema peaks. Siis aga uuris Steve netist mingeid reisipilte ja näitas mulle ühte, et "vaata kui lahe" (pilt oli siis
sellest kohast, ainult, et paremate värvidega ja ilma Steve'ita muidugi) ja mina küsisin, kus see on. Tema siis vaatas detaile ja teatas, et Wales'is ning see vastas ideaalselt minu küsimusele, mis laupäevaga teha - me sõidame Wales'i.
Nagu mõned teist teavad, olen ma korra juba Wales'is käinud. Eelmine kord siis Mairiga, kui kahekesi auto rentisime ja seal paar päeva ringi sõitsime ning Snowdon'it rünnata üritasime. Tuleb tunnistada, et see autosõidu kogemus oli ikka üsna kole, kuna inglased on nimelt oma teeruumiga äärmiselt kokkuhoidlikud. Siinkandis, kus mina elan, pole see eriline probleem, sest isegi kui tee on hekiga piiratud ja mulle tundub, et vastutuleva autoga koos teele ei mahu, siis tean, et teiselpool hekki on põld ja kõige hullem, mis juhtuda saab on see, et mõne taluniku lehm paar päeva keefiri valmistab.
Aga Wales on teistsugune! Wales'is on ühel teepoolel kaljusein üles ja teisel pool alla minev. Ja kui teine auto vastu tuleb, siis sina nihkud natuke serva poole, kuigi tundub nagu, et pole enam kuhugi nihkuda. Mõnikord panevad nad heki või väikese müüri tee äärde, aga see ei aita eriti. Ega ma siis ära ei unusta, et seal teisel pool hekki on üsna järsk langus!
Nii, seekord ei pidanud siis õnneks mina sõitma, vaid ainult kõrvalistmel vajalikul hetkel silmi kinni pigistama, nii et transpordi pärast niiväga ei muretsenud. Hommikul ärkasime tuttavlikult selle peale et Nr 19ne (me nimetame kõiki oma naabreid nende korterite/majade numbrite järgi) auto jälle kisendas, sõime hommikusöögi ja olime enne kella kümmet uksest väljas.
Ilm oli imeilus. Shrewsbury'st välja sõites oli taevas natuke vines, aga edasi Wales'i poole liikudes tuli päike välja ja lausa rõõm oli sõita ja ringi vaadata. Lehmi nägin hulgim ja lambad olid samuti kunstipäraselt mäenõlvadele laotatud
(ema, mul on üks pilt ka flickris nende lammastega just sinu jaoks). Külad olid ilusad, bensiinihinnad kallimad kui Inglismaal ja nii oli sõit igati tore.
Üllatavalt kiiresti jõudsime
Bodnant Gardenisse kohale ja leidsime, et oleks vast mõttekas enne natuke midagi hamba alla saada, kui aiaga tutvuma minna. Kiirendasime sammu, kui nägime bussi peatumas ja sealt tervet trobikonda pensionäre väljumas ning saime oma toidu ilma suure järjekorratamiseta enne neid kätte. Süües avastasime ühe huvitava fakti - ilmselgelt olime me noorimad inimesed kes vabatahtlikult seda aeda uudistama olid tulnud, enamik külastajatest olid ilmselgelt juba pikemat aega pensionil või oma vanaemade-vanaisade poolt vägisi kohale toodud ning nüüd üritati neid kookidega lepitada.
:::::Pärast lõunaeinet läksime aiga tutvuma ja sellest räägivad ilmselt
pildid paremini, kui mina seda sõnades suudaksin. Aga seda võin küll öelda, et kui satute Põhja-Wales'is olema ja teil on paar tundi vaba aega, siis jalutuskäik selles aias on päris meeldiv viis seda aega veeta. Kui teil päikesekreem kaasas on, siis ärge unustage oma nina kreemitada - punane nina on vastasel juhul garanteeritud.
Tagasiteel peatusime veel mitmetes kohtades, mis huvitavad tundusid, üheks neist oli
Conwy Falls. Esimesel hetkel sõitsime sellest mööda, kuna sissepääs on kohe pärast peateelt ära keeramist ja ükski silt sinna ei osutanud, aga tabasime selle siiski ära enne, kui mereni välja põrutasime ja leidsime need joad üles. Minu plätud polnud kaljuronimiseks just parim varustus, nii et jäin natuke eemale pilte tegema, aga Steve läks ikka kividele ronima, sest kuidas sa siis muidu saad.
Kui lõpuks koju tagasi jõudsime, olin mina küll surmväsinud ja vajusin, hoolimata kuumusest, voodisse ning magasin esimese korraliku ööune üle pika aja.
Labels: puhkus, Wales
